Molluskid ja muud meremõistatused
Molluskite maailm
Saagist rasked letid
ng>
Turud on Pariisi-elu igapäevane osa. Kui näed, et hilja
õhtul mingile kõrvaltänavale vaiu püstitatakse,
ära arva, et siin peetakse järgmisel päeval rock-kontserti. Asi
on palju proosalisem. Siit saab homme hommikul värsket liha, juustu,
köögivilju ja kala osta. Turud kerkivad ja kaovad vilkalt nagu
tõusuvesi kõigis Pariisi linnaosades, iga päev võid
leida ümbruskonnas vähemalt ühe tegutseva turu. Ja Prantsuse
turud, uskuge mind, tasuvad külastamist!
Eriti ahvatlevad
tunduvad meresaaduste letid. Seitset sorti austrite ja karpide kõrvale
on ritta laotud kalad. Juba kaugelt võib ära tunda suured roosakad
lõhed, telliskivipunased tuunikalatükid, forellid ja sardiinid ...
ning siinkohal lõpeb eestlase mõistus otsa. Mis elukas see veel
on – pisike ja pealt punasetriibuline? Või see – lai, roosa
ja vuntsidega? Võimatu on kõigis neis kümnetes meile nii
võõrastes kalaliikides orienteeruda. Põrnitsed küll
prantsuskeelset nimetust, uurid arvestava pilguga hinnasilti, aga lõpuks
küsid ikka müüja käest: mis taga peale hakata? Ja kuuled,
et vaat seda kala on kõige parem tomati-sibula katte all ahjus
küpsetada, toda küüslauguvõis hautada jne, jne.
Prantslastel on õudselt vedanud – nad saavad iga päev osa
kolme eri mere saagist. Kalatoite pakutakse looma-, lamba- ja linnuliha
kõrval peagu kõigis restoranides ja bistroodes.
Loomulikult kordavad kohalikud aina, et parimaid mereroogi saab
rannaäärsest Normandiast, Bretoonimaalt ja Provence’ist, kuid
ka pealinnas on kümneid suurepäraseid kalarestorane.
Minu
põrutavaim kalarestoranielamus lõppes küll pisut kehvasti,
kõht valutas pärast mitu tundi. Tegemist oli tuntud Marseille-kandi
rahvusroaga bouillabesse, mille üle Vahemere-äärsed prantslased
kõik hirmus uhked on. Ega rikkus ole mõistagi häbiasi, aga
minu põhjamaisele kõhule oli seitset sorti kala, krabisid ja
molluskeid sisaldav paks rammus talupojasupp liig mis liig. Igatahes
märksa raskestiseeditavam kui hernesupp või sealiha hapukapsastega.
Järeleproovimist tasus aga sellegipoolest, olen tagantjärele
kindel.
Üha rohkem reisivatele eestlastele, kes kalast
sõltuvuses on, võiksin soovitada näiteks
Montparnasse’i kandis asuvaid restorane La Cagouille ja Le Dôme.
Esimene on väike õdus söögimaja, teine vana,
väärikas ja kuulus koht. Ka Raspail’ bulvaril asuvas Le Ducis
pakutakse supervärsket ja lihtsalt, kuid meisterlikult valmistatud kala
ning hinnad jäävad mõistlikkuse piiridesse.
Kuulus
gurmaanluse harrastamise paik on Les Fables de la Fontaine, mis asub Eiffeli
torni lähedal St. Dominique’i tänavas. Sealne peakokk on tuntud
oma innovatiivse lähenemise poolest – teeb ja katsetab
müstilise loomingulisusega ning välja tulevad üha uued
meistriteosed.
Neile, kes on austripisiku juba kuskilt külge
saanud, soovitan Saussier Leroy tänavas asuvat söögimaja
L’Huitrier. Restorani kelnerid on harjunud turistide küsimustele
vastama, sest nimekirjad eri sorti krabide ja molluskitega ajavad
asjatundmatutel pea segi ning käed värisema.
Muide,
kohalikust kalavalikust moodustavad merekalade kõrval päris
jõulise löögirühma mageveekalad. Neid püütakse
järvedest ja jõgedest ning kokakunstis on neil nende harulduse
tõttu eriline koht. Söögipoes silte uurides on tavaliselt
mageveekalade nimetuse kõrvale kirjutatud: l’eau douce
(magevesi).
Ja selleks, et s
uud seda kõike lugedes vesiseks ei jääks, pakun paar Prantsuse
retsepti, mille teokstegemine on Eestimaalgi võimalik. Tegu on lihtsate
eelroogadega, esimene neist külmtoit, teine aga parem soojalt
serveerituna.