Põhimõtteliselt... tjah, kust
alustadagi?
Töötan restoranis Gusto, mille omanikeks on kaks
itaallast – Mario ja Renato. Mario on keskealine ülistiilne
halliseguste juustega väga “mees” mees. Ja lausa haiglaselt
ülbe. Kannab ainult Cavallit ja Dolce & Gabbanat. Ei tea, kust ta
sellise raha võtab, minu teada ülbitsemise eest ei maksta. Tal on
noor, kahekümnendates naine – muideks venelanna –, kes
nende pisitütrega vahel meil söömas käib, ja iseenesest
mõistagi ei tööta. Renato, Mario vend, on päevad
läbi kohal nagu boss ja omanik ikka, vaatab restorani ja baari
järele. Renato on suhteliselt nägus, laiade õlgadega tugev
mees, välja arvatud, et kiilakas ja tiiraselt vilavate silmadega.
Miskipärast kõlab tema naer nagu perverdil.
Täna
saab mul kaks nädalat katseaega täis ja täna ütleb Renato,
kas jään tööle või ei. Tundub, et jään,
sest nägin oma nime järgmise nädala graafikus. Küsin seega
ka lepingu kohta, sest praegu mul lepingut pole. Töötan iga päev
kaheteistkümnest viieni, siis kolm tundi pausi ja edasi kaheksast
õhtul südaööni. Esimene nädal tappis mu jalad...
vau! Ja ma ei jõua süüa. Saan töö juures
perelõunat, mis koosneb enamasti salatist, maisist ja saiast. Üks
päev nädalas on vaba – minu fiesta.
Täna olen
tööl ainult õhtuses vahetuses ja paistab, et edaspidi hakkangi
vahetustega olema, mis on hea, jätab natuke aega elamiseks ka.
Isegi kui Renato täna teatab, et nad ikkagi ei võta
mind, siis peaksin selle kahe nädala eest niipalju saama, et uue
tööotsani ära elan või koju tagasi lendan. Mis polekski
ehk halvim variant, sest Renato leiab pidevalt põhjuse, et mind
patsutada või head-aega-musitada.
Ta jätab mu siia
tööle ka seepärast, et oma ego haipida. Ma olen ainuke blond
kvartalis – teiste restoranide kutid saadavad mulle visiitkaartidel oma
numbreid ja leiavad põhjuse, miks vaatama tulla... Eile oligi väike
skandaal – üks kokk teisest restoranist tõi mulle sildikese
kahelt sealselt kutilt. Renato ütles, et tahab seda näha. Mina
ütlesin, et vabandust väga, mis põhjusel, see on isiklik asi.
Ta solvus. Kõik köögis ütlevad, et ta on armukade ja eks
tema kommentaar – “Mis põhjusel!? Mulle lihtsalt meeldib su
rinnahoidja!” – on vist tipp.
Seda tuleb
mõista, sest enamik inimesi ilmselt ei tea seda, mida ma kohe
kirjutan. Nimelt itaalia meestel on pea asemel peenis... ausalt. Näiteks
töötab meil ka Mario nõbu, noor ja lohaka välimusega
napollane – ainuke, kes tippi varastab ja on muidu mölakas. Iga
kord, kui mingid tibid aknast mööda lähevad, jookseb ta
välja ja hüüab neile järele midagi stiilis “tsau,
musud”.
Ülejäänud personal on super. Vaesed,
lihtsad, soojad ja toredad filipiinod, kes on väga sõbralikud ja
viitsivad mulle asju inglise keeles seletada. Siis, kui me Alberti (kohalik
kataloonlane, töötab meediabisnises) ja tema sõbrannadega
väljas käisime, ei viitsinud keegi neist haritud tšikkidest
isegi nägu teha, et nad tahaksid inglise keeles rääkida.
Ma olen siin elust ja asjadest mõndagi õppinud. Aga
seda suurlinnaelu nurga alt ja ma ei usu, et kõik see, kuidas ja mis
siin toimib ja töötab, tegelikult kuigi väärtuslik
on. Inimesed on küll.
Näiteks Anderson,
brasiillane, kes
on võitnud minu täieliku usalduse. Ta on vaikne ja rahulik. Iga
kord, kui minuga on mingi jama või ma midagi natuke kehvasti teen, tuleb
ta ja aitab, seletab ja näitab ette. Ta on ainuke, kellele töö
juurest olen öelnud, et elan squat’is ja kes seda kuuldes vedas mu
esimesse internetikohvikusse tubade rentimist vaatama. Ta ütles, et
maksab/laenab (kuidas tahan) mu esimese üüri ise. Üritan teda
nüüd pisut vältida, muig. S.t ma pean ise hakkama saama.
Oktoobri lõpus, kui liiga külmaks läheb, on mul loodetavasti
juba oma raha.
Või Ivan, noor kutt Ecuadorist, kes
võttis mind oma bändi proovi kaasa, nautisin jammimist täiega!
Ka squat’is on toredaid inimesi. Squat’is on
üldse kaks võimalust: kas su aju muutub kapsaks ja sa lihtsalt jood
ja suitsetad kanepit, elad öösel ja magad päevad läbi,
mustus kõige selle otsa; või kasutad squat’i
võimalusi, jäädes/saades iseendaks. Hea näide on mu guru,
rumeenlane, kes näeb muideks välja nagu Jeesus. Tal on kaks
kõrgemat kraadi ja palju mõtteid. Ta parandas
ära ühe leitud arvuti – nii et kui meil muud teha
pole, laenutame raamatukogust häid filme ja vaatame neid või
kuulame muusikat.
Jeesus istub tihti oma toas, kuulab muusikat
ja mõtleb. Ta leiab, et elu üle peaks järele mõtlema ka
nüüd, elujõu tipul, ja selleks aega leidma, mitte surres
mõtlema, et oh sa poiss – siin on need asjad, mida saavutasin, ja
siin kõik need, millele ma aega ei leidnud...
Ta laenab
mulle raamatuid ja õpetab squat’i-elu. Kurb, aga ta
sõidab peagi kõrbesse. Kui küsin, miks ja kuidas ta kavatseb
seal hakkama saada, teeb ta kibedamaigulisi nalju à la “Noel
tuleb ka, see on hea, siis jääb võib-olla keegi, kes saab
sulle jutustada, mis juhtus”.
Veider tunne on, et ta kavatseb
sinna surema minna. Aga mis tean mina sellistest asjadest? Ja kas on midagi,
mida saan teha, kui keegi on oma tee valinud?
Võib-olla poeb
squat mulle vaikselt naha vahele, et ülistan võimalusi ja aega,
mida selline elu pakub, aga mõnede jaoks võib see olla koht, kus
areneda. Ise pead ainult tee leidma.
Ema, sul on
õigus. Ma pole eriti mõelnud, miks ma siin olen. Küsijatele
vastan, et elukool ja muidugi – español. See
keskkoolilõpusuvi lihtsalt rikkus mu ära. Ma ainult pidutsesin,
kulutasin meeletult raha, tegelesin jaburate või mõttetute
draamadega.
Ma võõrdusin peaaegu täielikult
ühest inimesest, kelle nimi võiks olla Mina Ise. Siin olen ma
üksi iseendaga ja see on asi, millega inimesed peaksid oskama
deal’ida.
Eile tabasin end vaatamas iseend kõrvalt.
Millal see üldse viimati juhtus? Ma olen olnud täielik kaabakas,
võib-olla ma põgenesin mõnede asjade eest. Ma olen selle
Barcelonas elatud kuu jooksul nii palju õppinud, teinud ja
näinud, et isegi kui ma mingi valemiga praegu koju tuleksin, keelt
omandamata, poleks mul ikkagi mingit elu või aja raiskamise tunnet.
Jah, muidugi, mul on siin raske – mu “kodu” haiseb ja
on sitane, vett pole ja siinne söök tekitab minus allergiat.
Pesen end hommikuti mahajäetud koolimaja (sest seda see squat on) hoovis
jääkülma veega. Magan tekitult, vooditult vaiba peal, mille all
on madrats. Mul on kaks eurot ja vahel täielik mental break-down, nii et
nutan end magama ja samas, ikka arvan, et see on mulle paras ja suudan
järgmisel päeval rõõmustada, et keegi tõi vett
ja et töö juures saab tas
uta kohvi.
Squat pole mind siiski täielikult võtnud –
hambaharja panen ikka kilekoti
sisse ja strateegilisi piirkondi pesen
pudeliveega :)
Lähen praeguseks,
mõtlen teile kogu
aeg,
M.
TEINE KIRI. Külm arve ja ootamatud
külalised squatis
Aega on vähe, tööd ja
kõike muud palju. Stabilisatsioon tulvab peale nagu stagnatsioon.
Üleeile sain palka, mis tõestas, et vähemalt
selles osas on restorani omanikud normaalsed inimesed. Lepingust pole veel
juttugi, aga hea on see, et saan lahkuda päevapealt, kui tahan. Kui aga
käeluu murran, olen omadega pekkis.
Sain kahe nädala eest
(sh kaks vaba päeva ja kolm poolikut vahetust) 520 euri. Elu on palju
kindlam kui enne! Mul on tekk, vaibad põrandal ning täna ostsin
natuke (punast) maalrivärvi. Peaks mainima, et squat on mind
äärmiselt leidlikuks teinud – oleksite pidanud
nägema, kuidas ma põrandaid ja seinu pesin... kõik siin
kutsuvad mind printsessiks.
Avastasin ka, et meie squat’i
kõrval on ujula, que bueno, ah! 45 euriga kolme kuu kaart, käi,
palju tahad, hommikul ja õhtul. Milline nauding on pesta end sooja
veega!
Sain ka aru, mis tööl valesti on. Lasen Renatol
endale kogu aeg pähe istuda. Varem sattusin täiesti paanikasse,
praegu lihtsalt korrastan vea ja kasvatan paksu nahka. Kõigil juhtub,
isegi temal.
Näide eilsest – ta tuli ja küsis, kas
ma Excelit tean. Ütlesin, et ikka. Et siis pea võtab? Minu
noogutuse peale ütles ta, et annab mulle tunnikese aega, mingu ma
kontorisse ja tehku veinilist. Ja ulatas nimekirja veine. Ta käekiri on
aga nii kohutav, et ma ei saanud juba esimese veini nime korralikult loetud...
Aga ma võtsin talt paberi, kirjutasin ühe uue noormehe abiga
ümber, tegin listi ja alla tunniga andsin talle perfektse
väljaprindi. Renato vaatas, ei leidnud midagi, mille kallal nokkida ning
ütles: “Ah – seda veini meil ju pole,” ja
läks minema.
Minule oleks ka lihtsalt bueno olnud piisav,
pohhui see gracias... aga mida pole, seda pole.
Täna
oli Renato fiesta (kõik hingavad kergendatult) ja ma
töötasin täiesti korralikult, vigu ei teinud, midagi ei
unustanud. Välja arvatud, et üks soliidne mees tegi minu lauas
(igaühel on teatud arv laudu) külma arve. Aga ma ei võtnud
seda väga isiklikult – see on ilusate ülikondadega
ärimeeste probleem, kui neil on kümnest eurost kahju.
Sellest nädalast on meil uus tipisüsteem. Igalt ettekandjalt 10
euri nädalas köögi ja pizzeria jaoks, mis üle,
jääb endale. Ainuüksi eilse vahetusega (ühe õhtuga)
tegin 10 eurot ja üleeilse täispäevaga 15 eurot. Vahel on ka
“halvasti”, saad ainult neli euri, või üldse ei
midagi. Samas, eluks kulub siin päris vähe, töö juures saan
süüa, oma rahast kulutan ainult sellistele asjadele nagu jogurt, muud
piimatooted ja muidugi – magus. Täna, oh õnne, ei
töötanud külmkapp ja sain suure kamaka šokolaaditorti :)
Mulle siiski meeldib tööl. Algul ma ei teadnud
õieti, kummal poolel olla – jõukad bossid ja nende elustiil
contra köögi vaesed, natuke räpased, aga soojad ja supertoredad
inimesed. Ja ma valisin viimased.
Ma hoiaks neid, kui ainult saaks,
hoiaks rohkemgi veel. Kaitsen neid juba praegu nii palju kui võimalik,
aitan ja kallistan. Püüan jagada endast ainult head, õpin
kontrollima negatiivseid tundeid, neid mitte endas hoidma, vaid millegagi
kustutama. (Klassikaline muusika on see, mis hästi
recharge’ib ses osas.)
Nii palju küsimusi ja
otsinguid ja mõtteid... Aga ema, ma elan ja kasvan. Ma vaatan end vahel
metroo akna peegeldusest ja peaaegu tunnen, kuidas ma muutun. Mitte halvemuse
suunas, vaid lihtsalt muutun. Te ei usuks oma silmi, kui tõsine ma siin
olen. Või kas just tõsine, aga vaikne, tasane. Harva olen selline
nagu kodus viimati – superenergiline, lärmakas ja tülinoriv.
Otsin karate jaoks kohta, kusagil tööle lähedal, et
saaks jälle treenida. Igatsen seda meeletult. Jalad on tööga
juba suhteliselt harjunud. Ei ole enam Pinocchio tunnet pärast vahetust.
Eile teenindasin ülemisel korrusel, mis tähendab viit tundi
treppidest üles-alla, enamasti midagi käes, vahel mitu rasket
portselanist taldrikut.
Ka mu mentaalne seisund oleks
stabiliseerumas, kui paar päeva tagasi ei oleks aset
leidnud üht seika.
Tulin töölt väga hilja. Kell
oli kolm öösel – lugesin raamatut ja olin peaaegu suikumas, kui
keegi koputas mu uksele. Minu uksele ei koputa kunagi keegi. Ainult Jeesus
vahel, kui tahab oma kääre tagasi, mis ma jälle enda kätte
olen unustanud... Läksin unise peaga ja avasin ukse. Uksel seisis
võõras mees ja surus mulle püstolitoru pähe:
“Give me all your money!” Enamik inimesi ilmselt ei kujuta sellist
olukorda ette.
Mitte seepärast, et nad ei oska, vaid et
tänapäeva filmimaailm õpetab meile mõndagi selliste
asjade kohta ja muidugi – valesti.
Ei, sa ei suuda karjuda,
kiiresti tegutseda, läbirääkimisi alustada... MIS IGANES. Sa ei
mõtle, sa ei hinga, sa ei suuda isegi teadvustada, kes sa oled, kus sa
oled jne. Aeg kaob. Kui nii võtta, on see tegelikult hämmastav
kogemus.
Pobisesin viimaks “Wait” ja potsatasin oma
madratsile. Vaatasin maha, õieti midagi nägemata, ega suutnud teha
muud kui nutma hakata. Mispeale mees ühtäkki vabandas ja ütles,
et poolel teel mu toani arvas ta, et see on hea nali, aga nüüd arvab,
et vist siiski mitte. Seda inglise keeles.
Hah, ma olin nagu
väikene laps ja küsisin selges eesti keeles, sest mingit inglise
keelt ma praktiseerida enam ei suutnud: “Miks see nii raske on?”
osutades lõuaga püstolile.
See oli päris relv, aga
selle toru oli blokeeritud. Seega mittetöötav püstol.
Järgmiseks selgus, et karvane mees mu ees oli samuti eestlane, kes asus
uuesti vabandama. Selleks ajaks oli mu tuppa tulnud ka teine Eesti
tüüp, kes on selle squat’i alaline elanik. Suurte
tanksaabastega. Palusin teda, et ta ei tuleks jalanõudega sisse. Aga
mida tema tegi? Ta hakkas meelega mööda tuba ringi trampima oma
räpaste saabastega. Selline tunne oli, nagu hüppaks ta minu peal. Aga
ema, ma suutsin isegi sellega hakkama saada! Ma vabandasin, et ei tunne end
hästi ja palusin neil lahkuda.
Järgmisel päeval
kuulsin, et meile olid tulnud mingid uued tüüpid paariks päevaks
– karvased punkarid koertega – ja eelmisel ööl oli olnud
kõvem pidu.
Õnneks on kõik, mis mul palgast
alles, Alberti juures, emergency case’iks, kui vaja piletit koju
või haigekassa jaoks.
Lähen nüüd, iga
kord tuleb minuga samal ajal siia raamatukokku üks hiigelsuurte prillidega
vanapapi mingeid kirikuasju lugema netist ja ta on nii paganama kannatamatu!
Armastan,
M.
KOLMAS KIRI. Viharavi ja
vabadus
Kirjutan jälle tööst. Kindlasti ei tee ma
seda nii hästi nagu vana hea Tammsaare, aga see ei tähenda, et
peaksin kirjutamata jätma.
Esimesel päeval tööl
lub
as mu boss Renato, et kuu ajaga saab minust professionaal. Hmm... Minu
ülesanne töö juures oli võtta commanda’sid ehk
tellimusi ja täita need. Päevasel ajal tähendas see
päevamenüüd (menu del dia), mis koosnes esimesest ja teisest
käigust, selle juures veel joogid, magustoit või kohv.
Õhtuses vahetuses oli carta ehk tavaline menüü, kus
võtsid lihtsalt tellimuse.
Alguses olin kohmakas ja tegin
vigu, aga mida aeg edasi, seda kiiremaks ma muutusin. Veel pidin oskama
avada veine (seejuures andma neid kliendile proovida ja siis perfektselt
välja valama), õppisin ideaalselt klaase puhastama ning minu
volditud servilleta’de vastu ei saa. Vahel pidime ka magustoite ise
tegema, aga see oli rohkem kaunistamine, sest magustoidu tegemine oli
tegelikult defreeze, suhkur peale, šokolaadiga trips-träps, lusikas
sisse ja valmis. Vahel ka kergemad koristustööd, menüü
kirjutamine tahvlile jne. Tavaline ettekandjate värk.
Mida aeg
edasi, seda paremini tuli kõik välja ja kõik sujus. Ainuke,
kes minuga aina vähem rahul oli, oli mu boss.
Mida
vähem vigu, seda rohkem otsis ta põhjuseid, miks minu kallal
norida. Näiteks ostsin endale uued mustad kingad, sest meie riietus peab
olema üleni must. Esimene asi, mis ta mulle ütles – your shoes
make too much noise!
Alguses lõi ta mulle külge
– pidevad kommentaarid mu pesu kohta, mille värvi ta käsikaudu
tuvastada üritas, või kui prink tagumik mul on, ekstraks tiirased
pilgud. Enam-vähem kannatad ära ja mõtled, et kui peab, siis
peab ning lakud perset. Kuniks ta rääkis mulle, kuidas ta nägi
unes, et me seksisime, ma jäin rasedaks ja tsunami tuli... Ma ei tea,
kuidas täpselt see teile kõlab, aga mind freak’is
off’i. Mitte ainult sisu pärast, vaid et seda rääkis mu
oma higine kiimase naeruga boss, kelle alluvuses lepinguta töötasin.
Sellest ajast peale vältisin ja ignoreerisin teda peaaegu
täielikult. Teda ei olnud enam minu jaoks olemas. Ainuke asi, mis
eksisteeris, oli ta hääl – kõik, mis vaja, tegin ja
püüdsin teha veel võimalikult paremini, aga tema
lähedusest hoidsin eemale. Juhtus see, mida arvata võiski
– napollase meheau sai riivata ja tasategemiseks ülbitses ta minuga
veelgi enam.
Enam ei öelnud ta mulle hola (tere). Mul oli
ainult hea meel. Vihkasin teda südamest, aga kuna inimesed, kes seal
töötasid, olid toredad, ravisin oma viha teistega suheldes ja
raamatukogust laenutatud klassikat kuulates. Kuni läks minema Andy, see
tore brasiillane, kes mind alati aitas. Ütles, et on bossidest kopp ees.
Mul oli kahju, aga ma sain tast aru ja mul olid veel Ivan, Anare, Luisa ja ma
sain hakkama.
Siis lasi ta Ivani lahti.
Ivan ei
olnud nõus ülemusi kummardama ja – he had to go.
Laupäeval sai minul täpselt kuu aega täis Gustos
töötamisest.
Hommiku poole oli meil Renatoga olnud kerge
sõnasõda, sest millegipärast võttis ta kogu minu
propina (tipi) ega öelnud mulle, miks. Ma küsisin natuke hiljem ta
vennalt Mariolt, et kuidas sellega oligi – võtad tellimuse,
täidad selle, sulged laua ja tip on sinu? Mario vastas: jah, muidugi, miks
sa küsid? “Ah, niisama” teda muidugi ei rahuldanud ja ta
nõudis Renatolt aru, milles probleem.
Renato vihastas ja
ütles, et ta lihtsalt võttis selle praegu vahetusrahaks. Ma
vastasin rahulikult, et ta oleks võinud sama lihtsalt kulutada sekundi,
et seda mulle öelda. Ja tema omakorda: “If you want propina, you
better work good.”
Jätsin n
ähvamata, et kas tip pole mitte see, mille kliendid hea teeninduse eest
lauda jätavad, aga päev oli rikutud.
Õhtul
teenindasin üht paarikest, kuskilt maeiteakustmaalt, ja ma meeldisin neile
– juhuslikult tegin soovitused menüüst, mis olid just nende
maitse järgi, ning õige vein takkaotsa. Nemad olid rahul, mina olin
rahul. Kui aus olla, siis nägid nad välja täpselt nagu Mia ja
Vincent Vega õhtusöögil filmist “Pulp Fiction”.
“Just before the famous Jackrabbit Slim’s Twist
Contest?” küsis siis noormees, kui ütlesin, mida
mõtlesin. Vastasin naerdes: “Yeah, just like before that,”
ning naersime kolmekesi. “Pulp Fiction” oli nende lemmikfilm.
Ühesõnaga, kuu on täis ja siis tuleb see
paarike, kes kutsub mu bossi isiklikult lauda, annab talle kümneeurose,
minu tipi jaoks, ja nii muuseas mainib, et tal on ülimalt meeldiv ja
professionaalne ettekandja, suurimad tänud ja mis kõik veel. Minu
mentaalne triumf! Ja Renato? Andis mulle mu tipi, ütlemata sõnagi,
vaid lahkus, jättes endast õhku, kuidas öeldagi, jättes
õhku midagi eriti vastikut.
Kuu aega oli täis ja ta ei
tee teist nägugi. Kui su oma bossil ei ole su edusammude üle kas
või natukenegi hea meel, siis on ikka midagi valesti küll.
Siis tuli pühapäev, mis oli minu fiesta, ja esmaspäev
– ja tööle tulles kuulen, et eile lasi ta ka Anare,
hästi-hästi vahva filipiini tsika baari tagant, lahti.
Korraks oli tunne nagu mingis haiges filmis, nagu sellessamas filmis, mida me
Clermont-Ferrand’is vabaõhukinos vaatasime, kus ühe
sõduri kõik kamraadid surevad järjest missioonil ja tema on
ainuke, kes ellu jääb.
Ilma Anareta oli vahe juba metsik.
Nüüd oli mul hommikuses vahetuses ainult Lu ja õhtuses uued
poisid, itaallased, ning Renato ülbitsemine.
Aga paari
päeva pärast helistab Mario Anarele, et ta meid päästma
tuleks, uued poisid ei saa hakkama. Ma palvetan, et Anare telefoni vastu
ei võtaks. Got to have some self-respect.
Ta ei võtnud
ka.
Kolmapäev. Terve päeva töötan
Lu’ga ülemisel korrusel, kõik on korras. Päev saab
läbi, kuni Renato kutsub mind alla ja küsib, miks laud 21 on
maksmata. Vastan, et ei tea. Küsib, miks lauad 26, 27 ja 31 on ikka avatud
või kes üldse nad avas. Ma vaatan talle kerge hämmeldusega
otsa ja küsin, mis mõttes nad on avatud – mina ju ei tea
seda, kuidas neid avatakse arvutis!
Ja miks on 21 maksmata? Ma ei
tea, vastan. Kusjuures ma tõesti ei tea, see oli üks hästi
riietatud senjoor koos oma abikaasaga, kes on meil ennegi lõunatamas
käinud. “Now I have money missing from the caixa (kassa),”
ütleb ta toonil, nagu peaks mina selle kinni maksma. Lähen üles
ja Luisa küsib, mis toimub. Ütlen, et ma ei saa aru, miks ta mind
süüdistab, ja enne kui jõuan lõpetada, tormab Lu alla
ja viskab Renatole näkku selle, mis oli kogu aeg keerelnud minu peas:
“Why do you blame her all the time, when there was two of us working
upstairs?” See kõik oli juba kergelt haiglane. Ja miks ma
üldse kirjutan, et oli? Sellepärast, et kui ma ülevalt alla
tulin, vallandas Renato mu päevapealt.
Te ei kujuta ettegi, mis
tunne see oli! Mis tunne on niimoodi...
KUI HEA!
Sweet,
yours M.
PS Koos minuga lahkus ka
Lu.
PPS Kui ma sellele kõigele mõtlesin,
jõudsin järeldusele, et inimesed, kes on kurvad, õnnetud
ja
rahulolematud, muudavad ka teised – isegi rõõmsad
ja õnnelikud (nagu need filipiinod köögis) – enda
ümber samasugusteks. Eriti need, kellel on natukenegi võimu.
Kui sul on võimu, siis võib-olla ei tahagi sa tunda oma
üleolekut, vaid salamisi kätte maksta ka millegi eest, mida sul
ei ole...
Mulle meenub “Trainspotting” (Ema, see on
üks noorte seas väga populaarne film).
Et mis on
sellel kõigel tegemist “Trainspottinguga”?
Me
kõik teame algust...: Choose a life, choose a career, choose a job,
choose a fucking big television, choose a...
...ja lõppu:
I chose a life, I chose a job, I chose a fucking big television...
Siinkohal ütlen: I chose my life here. And actually – I am
happy for it :)
Ja veel... Võib-olla mõnedele
meenub koht, kus peategelane on just röövinud paljaks kõik oma
sõbrad, sest väidetavalt oleks nemad temaga sama teinud ja stseen,
kus ta kõnnib sillal, käes kott rahaga, ning plaanib ära
sõita ja ütleb midagi stiilis: From now on I will be good...
Noh, sellel hetkel, viimasel hetkel restorani Gusto uksel, kui ma
Renato nime hüüdsin ja talle, kui ta ringi pööras,
täiest südamest keskmist sõrme näitasin, tundsin ma end
täpselt nagu “Trainspottingus” – from now on I will be
good >)