14.03.2008, 00:00
Václav Havel või Rolling Stones?
Pärnu Endla suurlavastus “Rock’n’roll” seob sõlme massi- ja elitaarkultuuri märgisüsteemid, leiab Veiko Märka.
Tom Stoppard. “Rock’n’roll”.
Lavastusmeeskond
Feliks Kütt, Heiti Pakk, Silver Vahtre ja Margus Vaigur.
Osades
Kaili Viidas, Piret Laurimaa, Karin Tammaru, Andres Noormets, Jaan Rekkor, Tiit
Palu, Ahti Puudersell jt.
Esietendus Pärnu Endlas 7.
märtsil.
Mis oli sotsialismileeri lagunemisel olulisem: kas
dissidendist kirjaniku Václav Haveli valimine Tšehhoslovakkia
presidendiks või Rolling Stonesi esinemine Praha Strachovi
staadionil?
Nii lühidalt võikski
“Rock’n’rolli” peaidee kokku võtta. Ise 1937.
aastal Tšehhoslovakkias sündinud Stoppard jätab küsimuse
vastuseta. Aga kolme ja poole tunnise näidendi ideedering on palju laiem.
Millest algab koostöö võimuga ja milleni see viib?
(Näidendis on see antud tšehhi mässulise rock-bändi
The Plastic People of the Universe kaudu. Kas bändi nime muutmine PPUks on
juba kollaboratsionism? Kas on seda juuste lühemaks lõikamine?
Või mõne loo esitamata jätmine, et kontsert üldse
toimuda võiks?)
Kas nunn, kes võtab suhu, on reforminunn? Kas
venelased on inimesed?
Oma olemuselt olid nii Havel kui PPU
importöörid. Esimene vahendas läänest demokraatiat ja
vaimsust, teine rütme – ja kummaline küll, samuti vaimsust.
Siin on asjakohane viidata autori tsitaadile kavalehel: “Ma kirjutan
näidendeid, sest dialoogi kirjutamine on ainus lugupidamist
vääriv võimalus iseendale vastu rääkida. [–]
Ma ei kirjuta näidendeid tegelastega, kes väljendavad minu
seisukohta.” Vähe sellest, et Stoppard ei anna oma tegelaste kaudu
ammendavaid vastuseid. “Rock’n’rolli” tähtsamad
tegelased ei asugi laval, nendest vaid räägitakse. Mõju
järjekorras: Ivan Jirous (tšehhi rokitaat, PPU looja),
Václav Havel, Syd Barrett (Pink Floydi asutajaliige), Karl Marx, Andy
Warhol jpt. See annab loole võlu ja eriti Prahas toimuvates stseenides
on taustaisikute mõju nii suur, et laval on pigem varju- või
marionettteater.
1968. aastast kuni sametrevolutsioonini
paralleelselt Prahas ja Oxfordis kulgev tegevus loob sümbioosi,
ühtaegu identse, samas ka vastandliku maailma nõnda, et Jirous ja
Barrett on selle ainumõeldavad lõimijad. (Igatahes mitte
Dub?ek ja, ütleme, Richard Nixon.) Sotsialistlikus
Tšehhoslovakkias, riigis, kust ei lasknud jalga mitte ainult
kultuuritegelased ja teisitimõtlejad, vaid isegi tennisistid ja
hokimängijad, oli võimu ja vaimu konfrontatsioon 20 aasta jooksul
hullem kui kusagil mujal idablokis.
Näidendi ideeliseks
skeletiks on Inglismaa vististi kõige õigeusklikum
kommunist, Oxfordi professor Max (Jaan Rekkor), kes on sündinud
aastal 1917 nagu nõukogude võimgi. (“Mis kuradi Praha
kevad. Töölistega polnud seal mingit pistmist.”)
Ta isegi
uhkustab natuke oma tütre edulooga: ”Ta
on 19, ta on rase, ta elab kommuunis” (kõik kolm parameetrit
muutuvad väga
ruttu).
Aga kakskümmend aastat hiljem hindab temagi olulisi
asju ümber: “Minu jaoks olid kuuekümnendad
piinlikud.” (Kümnessepanek ka Eesti oludes, vähemalt kui
selle nimetatud kümnendi kirjandust ja ajakirjandust lugeda!)
Perestroika
ajal kingitakse Maxile juubeliks
sirbi ja vasaraga sokikesed.
Inimnäolise sotsialismi ehitamise
idee naeruväärsuse annab Stoppard edasi väga pehmelt, isegi
kaasatundvalt. Kuid tal jätkub sooje sõnu ka seitsmekümnendate
kohta: “Julgeolek ei karda dissidente. Julgeolek armastab
dissidente.” Rock (biit, pop, punk, metal) oli Jirousi ja Pink Floydi
fännidele hapnik. Totalitaarne kord (nii Prahas kui Tallinnas)
üritas oma ohvritelt võtta võimaluse isegi hingata. Ja tegi
sellega saatusliku vea, sest inimene, kellel ei lubata hingata, kas sureb
või hakkab vastu. Mehhanism, kuidas totalitaarne kord ässitab enda
vastu üles ka kõige kompromislikumalt häälestatud isikud,
on näidendis väga eredalt lahti seletatud.
Stoppardi
tekst on mitmekihiline ja vaimukas, ühe vaatamisega seda nagunii ei
ammenda.
Teos ise ning selle lavaletoomine Pärnus tingivad
üksnes superlatiive. Aga lavastusega ma rahul ei ole, see ei olnud
esietenduseks lihtsalt valmis. Liiga palju oli teksti mehaanilist edasiandmist
(à la “Aga. Sellest. Ma. Ju. Rääkida. Tahtsingi”),
mida saatis sama mehaaniline miimika. Muidugi on see kõige lihtsamini
parandatav puudus. Pealegi: võtmestseenides – näiteks Jani
(Andres Noormets) ning Ferda (Tiit Palu) vaidlustes, kas oleks tulnud
õigel ajal õppida kitarri mängima või pastakat
käes hoidma, et petitsioonidele allkirju anda – olid asjad oma
kohal. Enam jäid meelde tegelased, kellel olid oma mured, millega nad
üksi seisid ja kellegagi rääkida ning käsi ringutada ei
saanud.
Näiteks Eleonor (Piret Laurimaa) oma vähi tõttu
ära lõigatud rinnaga (kuigi abikaasa teda lohutab, et
äralõigatud kannikas
oleks veel hullem) ning kord-korralt üha suuremasse hingelisse vastasseisu
jõudev Jan.
Kui võrrelda
“Rock’n’rolli” Vanemuise kavas oleva Stoppardi
etendusega “Hüppajad”, siis esimene on kaasahaaravam ning
massikultuursem. Rock’ist ja kommunismist teab iga eestlane
üht-teist ja tal on mõlema suhtes oma arvamus. Intellektuaalsuses,
vaimukuses ning publiku proovilepanekus argumentide tulevärgi
dekodeerijana on näidendid enam-vähem võrdsed.
“Kui Nõukogude Liidus oleks pornograafia lubatud olnud, oleks
seal luulekogusid sama vähe müüdud kui läänes,”
väidab tüki lõpus uue põlve vasakpoolne, oxfordlane
Stephen. Ma ei kahtle selles. Aga oli see hea või halb, et üle
seitsmekümne aasta eksisteeris Euroopas süsteem, kus luulekogusid
müüdi rohkem kui pornot?