14.03.2008, 00:00
Ma olin abielus inimsööjaga
12 aastat seoses oma mehe kuritegudega trellide taga istunud Pille elab nüüd Soomes. Intervjuus Tiina Jõgedale räägib naine jubedast minevikust, elust välismaal ja unistustest.
Pille tuleb mulle rongijaama vastu. Mina näen siin Kesk-Soomes tänavu
esimest korda lund. Pille (49) näeb hea välja: pikad tumedad juuksed,
tagasihoidlik meik, figuur, mida võiksid kadestada temast poole
nooremad. Tal on erakordselt helesinised silmad, hääl nagu Tina
Turneril.
See on suitsetamisest, ütleb ta. Ütlen talle, et
me oleme varem kohtunud, õigemini – mulle näitas teda 1992.
aastal Harkus üle kambriukse toonane naistevangla ülem, kes sosistas
kõrva, et see, kes seal nurgas raamatut loeb, mäletad ju küll,
see on kuulus inimsööja naine!
“92. aastal? Kas ma olin
siis rase?”
“Ma ei mäleta. Sinu kohta öeldi,
et sa niikuinii ei taha ajakirjanikega rääkida.”
Ma
olin noore reporterina saadetud kirjutama olukirjeldust naistevangla muutunud
elust iseseisva Eesti tingimustes.
Tingimused olid selleks ajaks
paremad küll, möönab Pille. Samal aastal sai ta välja,
olles talle määratud kaheteistkümnest aastast kümme
ära istunud. Harkust vabanedes oli ta seitsmendat kuud rase ja taskus oli
tal 47 krooni. Mees, kellega ta vanglas abiellus, ootas teda kodus – et
siis selle 47 krooniga poodi pudeli järele kiirustada.
“Lennart Meri andis mulle armu, aga ma usun, et seda tänu Lagle
Pareki kirjale.”
Lagle Parek oli sel
ajal siseminister. Mõni aasta varem oli ta koos Pillega Patareis
istunud.
“Parek töötas seal pesumajas, ta võis
mind mäletada küll.”
Sellest
märtsihommikust, kui Pille ärkas kella nelja paiku voodisse visatud
“importkilekoti”
plartsatusest, on möödas
täpselt 26 aastat. Neil oli armastatud abikaasaga õhtul tüli
tõusnud (“Andreas oli haiglaselt armukade”), mees pani end
vastu ööd riidesse ja läks välja.
Ja naasis
mõne tunni pärast selle kilekotiga, mille sisu ta nüüd
naisele tutvustas. Pille keha kattus meest kuulates külma higiga. Ja mees
hakkas seda lihakäntsu tõepoolest praadima.
Mida pidi Pille
tegema? Ta ei osanud muud, kui keeras voodis köögi poole selja ja
endale üllatuseks jäigi magama...
Nõukogude Eesti
ühest võikamast kuritegude ahelast (kolm mõrva ja kaks
mõrvakatset) on kirjutatud arvutu hulk lugusid. Neist
mõrvakatsetest, mis Pillele endale tema nägusa ning jumaldatud mehe
poolt osaks said, ei ole Pille varem rääkinud.
Sel nädalal
esietendub Taanis tema eluloo põhjal lavastatud ooper “Süda
kilekotis”.
“Kas sa lähed seda vaatama?”
“Jah, meid tütrega on kutsutud.”
Mõistagi
on ta seal inkognito. Või vähemalt nii ta lootis – kuni
avastas paar päeva tagasi, et ooperiteater on müügiedu
tagamiseks oma koduleheküljele üles riputanud kõik Pille
eraelulised andmed.
“Lavastaja lubas mulle täieliku
anonüümsuse, sest mina olen ju mitte keegi, see on lihtsalt üks
lugu. Teiste jaoks on see huvitav lugu, aga minu jaoks kolmandik mu elust. Mul
on teismeline tütar kasvamas, tema tahab normaalset elu. Ma
võin oma töökohast ilma jääda. Kuhu ma pean siis
minema, kas Aafrikasse?”
Pille on rohkem kui
murelik. Aastaid tagasi, kui isikuandmete kaitset Eestis veel ei
tuntud, vändati tema mehe loost dokumentaalfilme ja avaldati
põhjalikke artikleid. Psühhiaater Anti Liiv, kes tegi Pillele
tunniajalise psühhiaatrilise ekspertiisi,
avaldas softpornoajakirjas üksikasjaliku loo “Inimliha
ketšupiga”. Riiklik süüdistaja Hein
o Tõnismägi koondas oma uurimistulemused aga loosse
pealkirjaga “Praepannil”. Ja nüüd siis taanlased. Pillel
on hea huumorisoon, elu on õpetanud teda mustast huumorist lugu
pidama.
“Terve Eesti teadis ju paremini kui mina, kuidas ja
mis oli toimunud. Mulle tuldi rääkima, kuidas ma olla mehega
Nõmme turul punasest Žigulist teatud konserve müünud. Ka
vanglas küsis üks naine, et kuidas inimliha maitses. Vastasin, et
võin tema ka sisse soolata.”
“See lihatükk,
mis ta koju tõi, oli vaid nii suur,” Pille veab õhku
käega poole saiapätsi suuruse juti.
Mul oli Pillest loetu
põhjal tekkinud arvamus, et tegemist on rumalavõitu, kana
tüüpi naisega. Ei midagi säärast. Tegemist on söaka ja
intelligentse (tal on kõrgem teoloogiline haridus) inimesega.
“Ma olen lapsest peale olnud poisilik tüdruk. Ja ma oskan enda
eest seista.”
Ei Harkus ega ka mujal ei ole Pillel
enesekehtestamisega probleeme olnud. Viis aastat oli ta õmblusmasinate
mehaanik, ta võis ringi käia pika terava kruvikeerajaga, aga
võis ka juhtuda, et kellelegi kukub masin kogemata varba peale –
seriaal “Pahad tüdrukud” kahvatab Pille jutustuse ees.
Vanglas teda peljati, sest jutud inimsööjast liikusid temast
kaugel ees. Mine sa tea!
“Sellest kümnest ära
istutud aastast olin ma kokku poolteist aastat kartsas.” Põhjused
olid alati samad: Pille ei talu ülekohut ega jäta oma arvamust
välja ütlemata. Ainuke, kellega ta midagi peale ei osanud hakata, oli
tema abikaasa.
Nad tutvusid, kui Pille oli kolmteist ja Andreas
neliteist. Mõlemad olid usklikest peredest ja baptisti koguduse kaudu
nende vanemad suhtlesidki. Andrease isa oli Kohtla-Järvel pastor. Pille
armus poisisse silmapilkselt ja jäägitult – paraku aga
vastutundeta.
Poisil olid omad pruudid, eelkõige aga
võttis tema aja kuritegevus. Kui Andreas oli 15, oli ta juba otsaga
Viljandi koloonias. Kui ta teist korda raske režiimiga vanglast vabanes,
ilmutas ka tema naise suhtes tundeid. Pille sai talt tihti lilli. Nad
abiellusid mõni kuu hiljem, või teistpidi arvestades - kolm
kuud enne Andrease esimest mõrvatööd.
Need
esimesed abielukuud tekitasid Pilles üksjagu küsimusi. Näiteks
miks magab mees tema roosa flanellöösärgiga või miks
hoiab ta seifis kallist naistepesu? Mehe mõlemast soost armukesed suutis
Pille kuidagi välja kannatada. Pille jõudis ära oodata ka mehe
armastusavalduse...
Sel ööl tuli Pille
töölt ja leidis mehe kodumaja eest ootamast. See tundus naisele, kes
kuulnud ähvardusi oma elu aadressil, enam kui kahtlane. Nad läksid
Nõmmel Glehni parki jalutama ja sealsamas Kalevipoja kuju varemetel
tunnistas mees nuttes talle oma mõrvatööd üles.
“Siis ta ütleski esimest korda, et armastab mind. Minus aga katkes
just sel hetkel miski ja see muutus põlguseks, vihkamiseks, hirmuks. Kui
ma püüdsin teda kivi pealt püsti aidata, tundsin, et tal on nuga
põues.”
Kuu aega pärast miilitsa poolt vahistamist
õnnestus Andreasel tekiservast rebitud räbalaga enesetapp. Lauale
oli mees talle omase pedantsusega köitnud paberid ja lahkumiskirjad,
kõige peal oma sünni- ja surmakuupäevad. Pille kuulis
sellest kaks päeva hiljem.
Andrease vanemad ütlesid poja
surnukehast lahti. Pille palus oma vanemaid, et need mehe inimlikult mataksid,
ent selleks hetkeks oli kristlastel ligimesearmastus otsas. Riik ajas ta auku
kuskil Liiva kalmistul, maa-ala on teada, ent täpne asukoh
t mitte. Hooldatud kalmu kui sellist pole, Pille käis seda kord otsimas.
Andrease “õnnestunud” enesetapu järel
langes kogu õigusemõistmise raskus Pillele. Kohus
mõistis talle kaks aastat rohkem, kui nõudis prokurör.
“Esimesed pool aastat ma lihtsalt ulgusin vanglas. Ma vaatasin
enda ümber: ema, kes viskas oma vastsündinud kaksikud
prügikasti, sai kaks aastat ja teine naine, kes sidus oma kuueaastase
lapse elusalt puu külge ja süütas põlema, sai 15 aastat
– maksimumi sai ta mitte lapsetapmise, vaid riigimetsa põletamise
eest...”
Kaheksakümnendatel ei räägitud veel
perevägivallast ega sellest, et üle maailma on naistevanglad
täis naisi, kes on olnud kas sunnitud kaasosalised oma
psühhopaatidest meeste tegudes või siis pikaajalise vägivalla
järel kannatuse katkedes mehele vastu hakanud. Selliseid istus ka Harkus
koos Pillega.
Nüüd elab Pille uue nime all
Eestist kaugel ja unistab. Unistusi on mitu. Naine tahaks, et juristid
annaksid tema “süüasjale” pädeva
tänapäevase hinnagu.
“Ma muud ei tahagi, kui et
seesama kamp, kes mulle 12 aastat määras, lihtsalt vabandaks mu
ees. Aga vaevalt nad seda teevad. Vähemalt pool karistust ma istusin
küll mitte millegi eest. Mina ise ju inimliha ei
söönud.”
“Mis sa arvad, mille eest see pool
karistust sulle oleks olnud õiglane karistus?”
“No ma ei tea, ma ju ikkagi ei suutnud oma mehe peale kaebama minna.
Nii oli mind kodus õpetatud – omade peale ei kaevata.”
Ta tahaks nõustada vanglast vabanenuid. Ta tahaks elada uue
inimesena, et minevik talle ennast pidevalt nina alla ei hõõruks.
Paar unistust on tal veel...
Pille paksude tumedate juuste juured on
pealaelt hallid.
“Pille, sa oled tegelikult täitsa
halli peaga?”
“Jah, 24aastaselt hakkasin minema.”