21.03.2008, 00:00
Sõbralik ufonaut
Viimasel ajal on mind vaevanud vaikimine. Oma kodukandi Selveris sisseoste
tehes häiris mind kassiiride vaikimine. Mina teretan, aga vastust ei
kusagil. Kassiir jätkas kaupade skännerist üle libistamist umbes
samamoodi nagu taaraautomaat, kuhu lähevad mu tühjad
õllepurgid. Ainult et taaraautomaat ikkagi kõneleb pehme kuriseva
häälega, kui ta purke endale kõhtu tõmbab.
Inimeste seltsis olles teeb liigne vaikus mind närviliseks. Ma kasvasin
üles kultuuris, kus oli tavaks seltskondlik vestlus. Ma olen harjunud
kuulama lugusid kassiiri lastelastest, põdrast, kelle ta mees sel
hooajal laskis, või mida ta arvab kohalikust poliitikast.
Sõbralikku loba, millest pikema aja peale kasvab välja midagi
olulisemat. Aga Selveri kassiir ei teinud vähimatki häält.
Üks külla tulnud sõber küsis minult kunagi,
kuidas öeldakse eesti keeles please ja thank you.
Irvitasin
vastu, et pole oluline, sest eestlased nagunii ei kasuta kumbagi. Minu naisele
ei tundunud see eriti naljakas ja ta püüdis selgitada, et eestlased
on sõbralikud inimesed. Kui see on tõsi, siis on see ainus
rahvas, kes näitab sõbralikkust üles vestlusest
keeldumisega.
Et oma hüpoteesi tõestada (iseendale, sest
naisega polnud mõtet vaielda), otsustasin olla terve nädala
ühegi võõra eestlasega sõnagi rääkimata,
välja arvatud hädavajalikud fraasid nagu “bussipilet”
või “suur õlu”. Esimestel päevadel tundsin
ennast nagu Marie Curie. Mu ees olid teaduse avastamata alad, mis
nõudsid julgeid katseid omal nahal.
Aga viiendaks
päevaks olin sügavas masenduses. Ma ei suutnud leppida, et
kõik oli läinud nagu õlitatult. Kassiiridele ei teinud
vähimatki muret, et ma midagi ei rääkinud. Enamik küsis
rutiinselt, kas mul Partnerkaarti on, ja luges mu vaikimist eitavaks vastuseks.
Mõni küll ütles tere, aga need olid sellised,
kelle koolitusest Peep Vainu või mõne temataolise juures oli
ilmselt juba palju aega möödas, mistõttu oli sära nende
tervitusest ammu kadunud. Ma isegi tajusin nende kergendust, kui ma midagi ei
vastanud. “Jumal tänatud,” kõneles ohe huulilt,
“nüüd ma võin jälle oma siseilma pugeda.”
Kassiirid olid rahul, aga mina olin löödud. Mulle
jõudis kohale, et ma võiksin kogu oma elu Eestis ära elada
sõnagi lausumata, ilma et see kõigutaks asjade haprat tasakaalu.
Pealegi hakkas mul veidi imelik. Kanadas peetaks sõnatult ringi liikuvat
inimest lapsepilastajaks. Minu vaikiv mina tegi mind närviliseks.
Pärast nädalapikkust vaikimist pidin ma leidma vaheldust.
Teadlasena otsustasin korraldada vastassuunalise eksperimendi.
Nüüdsest hakkan olema kassiiride vastu nähtavalt
sõbralik. Selgitan välja, millises koolis käivad nende
lapselapsed. Uurin, kuidas põdraliha maitses. Pärin, kas Reiljan on
nende arust süüdi.
Ma astusin kassa ette reipalt
“tere hommikust” öeldes ja lahkusin südamliku “head
päeva” saatel. Ma ei asunud otseteed lastelaste juurde, vaid
alustasin ettevaatlikumalt, mainides koledat ilma või
kartulikrõpsude hinnatõusu. Väga üksikud sulasid selle
peale, aga enamik vaatas minust mööda või vedas näo
viltu, mõistatades, mis ufonaut see sihuke nüüd kassa juurde
maandus.
Mõnda aega jätkus mu aktiivsust teistessegi
eluvaldkondadesse. Ma mitte ainult ei tervitanud kassiire, vaid ka noogutasin
ja naeratasin tänaval võõrastele inimestele. Aeg-ajalt
naeratas m&oti
lde;ni kena tüdruk vastu, aga enamik pööras pilgu maha ja astus
edasi, tõenäoliselt mind lapsepilastajaks pidades.
Nüüdseks olen ma katsed lõpetanud ja üritanud uuesti
iseendaks saada. Mõnikord ma vaikin, mõnikord olen jutukas, aga
enamasti kusagil seal vahepeal. Selveri kassasabas seistes meenub mulle
tihtipeale mu lapsepõlv Torontos. Kusagil naabertänavas elas
üks vaimse puudega poiss, kes kõndis päevad läbi
väljas ringi ja muudkui naeratas kõikidele, suu kõrvuni, ja
viipas igaühele, kes vastu tuli. Rahvas pidas teda ufonaudiks. Aga kui
nüüd järele mõelda, oli ta kahtlemata kõige
õnnelikum inimene meie linnajaos.