Kui reklaamist saab prügi

Jogurtitops tuleb puhtaks pesta ja panna pakendikonteinerisse, aga banaanikoored peavad ­rändama biolagunevate jäätmete hulka – ­selle said vist küll kõik Eesti inimesed aasta algul teada. Mina jäin nelja prügikotti nelja eri prügikasti tassides mõtlema (ma elan ühes neist eesrindlikest kortermajadest, kus kõik variandid olemas), et mis saab reklaamist, minu tööst, kui sellest saab prügi. Ja kui igast reklaamist saab lõpuks prügi, siis milline reklaam on kõige keskkonnateadlikum?

Kõigega, mis paberile trükitud, nagu ajalehed, ajakirjad, otse ja muidu postitatud materjalid, on lihtne – lähevad vanapaberi konteinerisse ja on võimalik taaskasutada. Mu postkasti jõudnud prügisorteerimisjuhendi kohaselt on paberit prügi hulgas umbes 10–15 protsenti. Isiklik kollektsioon koduseid 2007. aasta ajakirjandusväljaandeid oli näiteks täpselt nii raske kotitäis, et kott katki ei läinud, aga natuke oli tegemist, et see õige konteinerini vinnata.

Ei tundu nagu hull? Statistikaameti andmetel anti 2006. aastal Eestis välja 312 ajakirja ja 143 ajalehte, sh 16 päevalehte. Ajakirju trükiti 14 eksemplari elaniku kohta. Tänavu jaanuari jooksul trükiti näiteks Postimehi, Eesti Päevalehti ja SL Õhtulehti kokku umbes 3,8 miljonit eksemplari (EALLi andmed). Uusi väljaandeid on ka viimastel aegadel siginenud nagu seeni pärast vihma, õigemini pärast majanduskasvu. Hea küll, trükiajakirjandus on ka muuks hea peale reklaami avaldamise, vähemalt selline on minu akadeemiliselt idealistlik seisukoht – inimesed ikka võiksid ühiskonnas ja maailmas toimuvaga kursis olla ja reklaam teeb selle mingil kummalisel moel lihtsamaks. Siinkohal võib muidugi arutleda, kas mitte ühiskonna ­valvekoerast pole reklaamirahade toel saanud poliitikute ja suurärimeeste sülekoer, aga see on hoopis teine teema. ­Postimehe hinnangul näiteks oleks üks lehenumber kaks korda kallim, kui reklaami poleks. Mina igal juhul hoian pöialt, et järjest suurem osa sellest paberist jõuaks taaskasutusse.

Välireklaam on teine meedium, millest ilmselgelt reklaamid üle jäävad. Bussipaviljonides kasutatud paberist plakatid on võimalik taaskasutusse suunata, samuti on neid vahelduva eduga näiteks viidud lasteaialastele joonistamiseks. Suuremad plakatid toodetakse PVCst, mis on keskkonnaministeeriumi andmetel kõige negatiivsemate keskkonnamõjudega plast üldse. Väike osa kasutatud plakatitest on leidnud uue elu välimeediafirma töötajate kodus puuriidakatetena, piknikulinaalustena ja muu loomingulisena, samuti on Greniuse-nimeline ette­võte teinud vanadest reklaamplakatitest kotte. Enamik plakatitest ladustatakse siiski prügimäele. Tundlikumad välireklaami kasutajad võivad siinkohal lohutada ennast sellega, et muud PVC-tooted annavad siiski märksa suurema osa probleemist kui teie 6 x 3 meetrised reklaamplakatid.

Internet, loomulikult internet, kuulen teid kogu selle jutu peale ütlemas. Pole veel kuulda olnud, et bitid ja baidid maailmast otsa hakkaksid lõppema erinevalt metsast, aga mõelge siiski korraks järgmiste infokildude peale. Hinnanguliselt 90 protsenti internetiliiklusest on spämm, mis on põhimõtteliselt reklaam. Iga e-kirja, iga veebilehekülje, seega ka iga reklaami näitamiseks peab arvuti protsessor tööd tegema. Mida rohkem infot, seda rohkem elektrit kulub, millest suur osa on endiselt toodetud taastumatutest loodusvaradest. Väidetavalt kulutavad USA veebiserverid juba rohkem elektrit kui sealsed värviteleviisorid ning virtuaalmaailma Second Life’i asukas rohkem kui keskmine brasiillane.

Tele- ja raadiore klaam jäävad süüdi eelkõige elektri ja meie närvide kulutamises ja mürareostuse tekitamises. Reklaamist saavad sisuliselt elektromagnetlained, mis pärast Maa kodanikeni heli ja pildi toimetamist suunduvad valguse kiirusel kosmose avarustesse. Kõigile ulmefännidest turundusjuhtidele soovitaksingi tele- ja raadioreklaami kasutamist – väga põnev oleks ju kujutleda, kuidas tulnukate kosmoselaev ukse ette maandub, ­olles kuulnud teie suurepärastest pakkumistest. Ainus probleem on, et ajaks, kui kallid külalised kosmosest kohale jõuaksid, on kõik huvi pakkuvad kampaaniad ilmselt ammu läbi.

Kui veel pisut filosoofilisemaks minna, siis saab igast reklaamist prügi ka iga toote kujul, mida see reklaam müüa on aidanud. Reklaamitööstust on enamvähem aegade algusest saati süüdistatud võltsvajaduste tekitamises ja materiaalsete väärtuste propageerimises.

Sotsiaalteadustes on ­tuntud tarbimis­ühiskonna mõiste ning ­selle mehhanis­me – ostukeskus on mu ­kirik ja seal käin ma iga pühapäev – ­uuritakse ­hoo­lega. Tarbimise kulusid keskkonna­le on üha enam ­teadvustama hakatud, kuid hulluseni küündiv ostlemine on endiselt tõusev trend. Ja kui te olete kunagi ostnud neljanda paari teksaseid või kollektiivsete allahindluste aegu midagi, sest see oli nii odav (aga teil oli seda nagunii vaja tegelikult), siis see ongi juba hulluseni küündiv ostlemine. Konsumerismi vastased argumenteerivad ka, et reklaam reostab meie vaimset keskkonda, mille kaitsmine on saanud peaaegu sama oluliseks kui füüsilise keskkonnaga seotu. Tõepoolest, proovige kokku lugeda, mitme reklaamiga te päeva jooksul kokku puutute.

Keskkonnateadlikkus ja -säästlikkus muutuvad järjest olulisemaks brändi omaduseks, millega isegi keskkonnavaenulikkuse poolest tuntud USA suurkorporatsioonid soovivad kaasa minna. Aga olge ettevaatlikud, et te tühjade roheliste lubadustega vahele ei jääks – sellele ei kipu nõudlikud tarbijad hästi vaatama. Kui teie ettevõte või bränd aga tõesti südamest on keskkonnasäästlikkuse eest väljas, siis oleks ilmselt hea mõelda, kuidas see ka kommunikatsioonis välja paistaks, ilma suurte loosungiteta. Asu ei anta ka meedia- ja reklaamiinimestele – Londonis juba reastatakse rohelisi agentuure, et keskkonnateadlikud kliendid saaksid valida endale väärilised koostööpartnerid. Alustada saab kas või olmeprügi sorteerimisest kontoris. Ja kohtumistele sõitke trammiga.