“Naised kirglised”
Tänapäev, 2008.
112 lk.
Soovitan lugemist alustada koostaja Jaak Urmeti
suurepärasest järelsõnast. Seejärel maksaks süveneda
väljaande pildilehtedesse. Ja nüüd olete parimal viisil ette
valmistatud asuma Ralf Rondi (1893-1981) luuletuste kallale.
Siia on
koondatud kogu naise teema Rondi luules, ta hõlmab selle metoodiliselt.
Kuni selleni, et pärast kohtumist naisega võivad sekkuda gonokokid,
aga teisel juhul hoopiski vassermann... Kuid see pole peamine. (Välja
jääb siiski emaduse ilu.) Minu mäletust mööda on tihti
arvatud Rondi kohta, et tegu on ühe küünilise naistevihkaja ja
üldse ropu mehega, kas üldse luuletajaga.
Teosest aga
ilmneb omapärane, julge ja huvitava keelekasutusega ning üha
rõõmsalt üllatav poeet, irooniline, kuid samavõrd ka
eneseirooniline, teravmeelne – ja siiski ka nukker. Kogu raamatus on
midagi kerget, hõljuvat, efemeerset ja vaimlist ning ta mõjub
ootamatult värskelt kuni lõpuni.
Vahest seletab Rondi
värskust ka see, et ta kirjutaski üsna vähe. Aga miks vähe,
selle kohta vt lk 111.
PS Kui mu ema koolis käis, tuli Rond
(s.t Jaan Kurn, ENSV teeneline õpetaja aastast 1947) tema kooli
direktoriks. Üks esimesi asju, mis ta nõudis, oli, et
tütarlapsed peavad õppima reveranssi tegema.
