“Nights By Open Windows”

(Freaky House)


“Su pisaral on tuumapommi jõud. Ma hävin ainsa hetkega, kui vaatan...” Jätke need sõnad meelde, sest varsti ümisete neid igal hommikul duši all end seebitades. “Pisar” on hittide hitt.


Sebastientellierilikult argine indielektrooniku melodraama. Relvitukstegevalt mahe pärastlõunanukrus. Mõelda vaid, kui me oleks “Pisara” Eurovisioonile saatnud, ja “eesti indi” kroonimata bassikeiser; Pedigree, Boraxi ja Holmesi mootor Leslie Laasner oleks Tellieriga lava jaganud. Hmm... Või siis ikka parem mitte.


Millest ma tegelikult tahtsin rääkida, on see, et hitid hittideks, aga “Night By Open Windows” on just plaadina pagana tugev. Lood ei kuku ühte auku ega kanna samu rõivaid nagu ajukääbikutest vanemate kaksikud. Ei, see pole polkast rokini. Pole vajagi. Mulle piisab ilusti sellest, mis jääb laisalt kohiseva shoegaze’i ja energiapallina üles-alla põrkuva trummi-ja-bassi vahele. Ja uskuge mind, sinna jääb eriti palju maitsvalt tujukat ja vaheldusrikast kraami.


Sekundiga meelde jääva kitarrikäiguga “Mad Chicki” häbitu house, Kino vaimus melanhoolne pioneerilaagri lõkke ääres viinaviskamise ja rongiga kaugustesse kadumise laul “Changing Your Day” või siis ennast minu selle aasta märtsikuu esikolmikusse kindlalt sisse söövitanud “Lonely Souls”, mis teeb The Cure’ile seksikamalt silma kui Digitalism. Täiuslikkusele üsna lähedalseisev bass, eepiline breikbiit ja saatuslikud viiulid on nii ilusti ritta seatud, et ei jää muud võimalust kui seda üha uuesti algusest peale kuulata. Nagu vana sõber, keda üle mitme aasta uuesti kohates avastad temas terve hunniku uusi ja eriti meeldivaid omadusi. On ikka tummine plaat küll.
9