04.04.2008, 00:00
Tanel Ruben ja tema üheksa(teist) ametit
Mele Pesti nautis Tanel Rubeni ahjusooja plaati ja sai teada, mis on muusiku jaoks kõige tähtsam: “Et ikka keegi tahaks minuga bändi teha!”
Lähipäevil plahvatab musapoodides üks kohalik jatsupomm. Plaat,
mida teadjad on oodanud. Kolmas üleni Tanel Rubeni tehtud ja ise
välja antud kauamängiv, mis on ägedam kui eelmised.
“Kogutud rikkus” on ambitsioonikat pealkirja väärt
küll.
Trummar-bändijuht-helilooja-produtsent – ega
meil sihukesi palju polegi. “Unikaalne mees: ampluaa servade siruulatus
on selline, millele Eestis keegi eriti järele ei jõua,” kui
kitarrist Mart Soo sõnadega öelda.
Töötust ei paista
Ameteid saab Tanelil
ilma naljata kokku rohkem kui Hunt Kriimsilmal.
Raamatupidamiskokkuvõte: õppejõud EMAs ja Viljandi
Kultuuriakadeemias, NO teatri jatsklubi programmijuht, muusikakoolide
ainekavade koostaja, annab plaate välja, helilooja, teatrietenduste
muusikakujundaja ja last not least: trummar ja bändijuht – seda
päris mitmes projektis korraga. Viimasel paaril aastal annab ta üle
saja kontserdi aastas. Et siis iga kolmas õhtu mäng, vahele
põhitöö ehk õpetamine kahes linnas ja kõik muu
sinna otsa.
“Palju sul neid aktiivseid või ootel
projekte hetkel kokku on?” küsin Tanelilt Tsink Plekk Panges tunnike
enne tema järjekordset lavalesööstu. Trummar limpsib
sõrmed hiina toidust puhtaks ja proovib neid tarvitada bändide
kokku lugemiseks. Siis pahvatab naerma. “Tõesti ei tea!”
Uskuge või mitte, aga Eesti üks edukaim džässtrummar kinnitab,
et tema mängib pulmas ka, kui vaja. “Kui tellija teab, mis muusikat
ma teen, ja seda tahabki, siis miks mitte.”
Kodulehelt loen
bände kokku neliteist. Aga seal ei ole näiteks Rubeni juhitud
Rütmiallikat, millega ta äsja Viljandi pärimusmuusika keskust
avada aitas – ja eks neid paari- korra- bände on veel ja veel.
“Mis asja sa niimoodi rabeled? Kui ühe bändiga rikkaks
saaks, siis istuksid vahel kodus kah?”
“Ma ei kujuta
ette, et mul oleks jube palju raha ja siis passiksin niisama. Keegi ei tahaks
ju minuga niimoodi bändi teha! Vaata kas või edukaid ärimehi,
ega keegi ei pikuta patjadel ja lase tüdrukutel endale tantsida, ikka
ärkavad poole öö ajal ja kihutavad tööle iga
päev. Mina kihutaks ka!”
Pole mingi
rütmimasin
Rubeni endine õpilane
Kultuuriakadeemias Andres Vago kiidab, et õpetajana ei sõida ta
oma ideede ega maitsega üle, annab ruumi mõelda. “Ta laseb
rahus tegutseda ja see viib kiiresti tulemusteni.” Praegune
õpilane Kalle Kindel lisab: “Eestis popi ja džässi
ja eriti veel eksperimentaalsema osaga tegelemine on ikka täiesti
fanaatikute ja üksikute huntide rida.
Eks neid hunte ikka on
ka, aga seda tehakse muu kõrvalt. Põhiteema on see siiski
vähestel, temal on.”
Rubeni bändide stiili-ampluaa
on tõesti lai: klubijatsust bluusini. “Hakkasin siin bändi
Willane Bluus tegema, sõbrad ironiseerisid. Mina küsin: “Ise
oled mõne bluusi teind elus?” Kõvad mehed on küll, aga
ühtegi bluusi pole teind.”
Varem on Ruben maininud, et
kasvas üles 80ndate alguse futupopi peal, nüüd ei ole enam
nõus eeskujusid nimetama. “Olen sest ammu loobunud, maailm muutub
iga päev. Istume ju kõik netis iga päev, otsime uut. Mina usun
netimaailma, tegin endale isegi MySpace’i konto ära.”
Jatsumeestest kirjutamise traditsioon näeb ette pikka joru, kui
ägedate tüüpidega keegi koos on mänginud. Kuna Ruben haarab
igast võimalusest ja mängib sajas stii
lis (Tunnetusüksusest Raimonds Paulsi saatebändini), siis läheks
see list mõttetult pikaks. Ja kellegi eraldi välja toomisest
keeldub Tanel kategooriliselt: “Nad ju solvuvad, kui mõni nimi
välja jääb.”
Mis seal ikka, kiidusõnad
ja kriitika ta enda kohta siis kah anonüümselt.
Niisiis:
1. “Ruben eristub mängustiililt vähemalt Eestis paljudest, teda
jääd tõesti kuulama, nii soolosid kui gruuve. Tema projekte
tasub alati kuulata, sest koosseisud on huvitavad – alati saja peale
minek. Õudselt hästi suudab ennast väljendada, ta ei ole
lihtsalt mingi rütmimasin.”
2. “Uus plaat mulle
sellepärast ka meeldib, et eelmised kaks olid veidi libedad ja paistsid
natuke olevat tehtud nii, et müüks.”
“Eelmised
kaks” plaati olid tantsulised Tanel Rubeni ja Victoria “Sentimental
Call” (2003) ja Hinkus feat. Maarja “Look Around” (2005).
Tantsumusa ja nu-jazz’i-huviliste reaktsioonid ulatusid vaimustusest
jaheda õlakehituseni. Kokkuvõte: moodne värk, tore ju, kui
keegi kodumaal ka viitsib hetkel ilmas poppe kõlasid taga ajada.
Esimene plaat koos Victoriaga oli põnevate põhjadega ja
otsivam (“Ideaalpop deluxe,” hindas Berk Vaher). Teine taandus
tuntud artistiga mahedamaks mõnutooteks. (“Napib positiivset
muusikuegode võitlust ja stiilide ja esteetikate haralikippumist,”
arvas nüüd Berk Vaher.)
Ruben ise tunnistab, et
jättis enda jaoks väga olulise projekti Victoriaga katki, sest nad
olid mõlemad tollal nii tundmatud tegelased, et ega tööd
väga ei pakutud. Samuti mõtiskles ta plaatide ilmumise ajal
meedias, et kurb on küll ainult ingliskeelseid lugusid teha, aga mis
parata – Eesti turust ju ei piisa. Panused said õigesti pandud:
Maarja-Hinkuse plaate ostetakse USA veebipoodides praeguseni päris
hästi. Ja raha on oluline asi.
“Annan ise oma plaate
välja, sest tore on asja kontrollida – siis saan vanaduseks veidi
toetust sealt, või saavad lapsed.”
“Kogutud rikkus”
Ei tea
nüüd, kas veidi kommertslikumate projektide pealt kogutud rikkus
või lihtsalt suurem enesekindlus lubas Rubenil uuel plaadil ennast
julgemalt lahti lasta. Isegi eestikeelne vokaal on siin – ja kõlab
väga hästi! Kohati veidi olav-ehalalikult. Solist Kadri Voorandi
hääl ja selle kasutus on väga mõnus ja tema kirjutatud
tekstid ilusad ja nutikad – juba ainult see vääriks kiitust.
Aga mu suurimad lemmikud selt plaadilt on hoopis mõned
instrumentaallood. Näiteks esimene “So Long”, mis
võimsalt ja kiirelt heale lainele viib, või siis eelviimane,
susisev ja plärtsuv “Snake Song”. Detaile on siin tonnide
viisi ja laseks neid nädalavahetusel poodi jõudva “Kogutud
rikkuse” pealt igaühel ise otsida. Klubimusa see ei ole, hea
saundiga, rahulikult ja päris mitu korda nautimiseks, alumiste kihtide
väljakuulamiseks ja mõjutajate otsimiseks (on Wesseltofti seal
viimases loos?) sobib aga ideaalselt. Olen täiesti kindel, et see on
Rubeni seni parim plaat.
Ebaühtlane on ta küll, aga Tanel
ise ütleb, et see oligi taotlus. “Mulle endale ei meeldi enam
kuulata ühesuguse stiili ja kõlapildiga plaate.Tihti on
üheülbalisuse põhjus kulude kokkuhoid stuudios ja kiirus
komponeerimisel. Seda olen välitinud, seetõttu väikene
stiililine ja saundiline ebaühtlus.”
Kultuuriakadeemia
tudengid suutsid mälust välja kaevata õpetaja Rubeni sellised
õpetussõnad: “Kui
sa ajad oma rida piisavalt kaua ja piisavalt jäärapäiselt, siis
varem või hiljem hakkab see sinu kasuks tööle.”
Nõus.
Joosep Sang, muusikakriitik
“Et Eestis on häid džässtrummareid vähem kui teiste pillide mängijaid, leiab Tanel kodukamaral vägagi ohtrat rakendust. Ta on ka varmas ise projekte algatama, ning see peegeldab tema mitmekülgseid huvisid. Siiski meenub tema juures eelkõige teatud innovatsioonijanu, soov džässilikku keelt tänapäeva sõnavaraga rikastada. Eestis pole nu jazz’i ja üleüldse 21. sajandi eklektika vallas selliseid saavutusi nagu Soomes või Norras. Paistab, et Tanel tahab siin midagi korda saata.”
“Et Eestis on häid džässtrummareid vähem kui teiste pillide mängijaid, leiab Tanel kodukamaral vägagi ohtrat rakendust. Ta on ka varmas ise projekte algatama, ning see peegeldab tema mitmekülgseid huvisid. Siiski meenub tema juures eelkõige teatud innovatsioonijanu, soov džässilikku keelt tänapäeva sõnavaraga rikastada. Eestis pole nu jazz’i ja üleüldse 21. sajandi eklektika vallas selliseid saavutusi nagu Soomes või Norras. Paistab, et Tanel tahab siin midagi korda saata.”