04.04.2008, 00:00
„Horror ei vaja õigustusi!"'
Tristan Priimägi kuulis legendaarselt õudusfilmitegijalt Brian Yuznalt, et just katoliiklik maailm sünnitab tõelisi hirme.
Pärast paaripäevast koosolemist Haapsalu õudus- ja
fantaasiafilmide festivali ruumides selleaastase peakülalise Brian Yuznaga
sai selgeks, et tegemist pole lihtsalt filmifunktsionääri, vaid
tõelise filmifänniga, kelle vaated hirmufilmi kohast
kinematograafia panteonis võivad tunduda ketserlikud, kuid
mõjuvad vägagi värskelt.
Kuidas sa
üldse horrori juurde jõudsid, miks selle žanri valisid?
Ma olen alati horrori-fänn olnud. Paaril esimesel filmil,
mida ma lapsena nägin, oli hirmufilmi elemente. Esimese pealkirja ma ei
mäleta, olin liiga väike, aga see oli üks India film, vestern,
kus ühele inimesele löödi nuga pähe, ja ma olin
järjest karjunud seni, kui mind kinost välja viidi.
Teist
filmi nägin Panamas, kus ma tol ajal elasin. Käisin seal hommikustel
laste-show’del, aga ükskord näidati miskipärast filmi,
mille nimi oli... kui ma õigesti mäletan, “Aatomajuga
olend”, mis rääkis mehest, kes kaevas üles laipu ja avas
nende otasesised ja pani sinna mingid ämblikud sisse, et ta saaks neid
zombisid kontrollida. See mõjus mulle ikka mitu ööd
tagantjärele.
Järgmine, millest sain hirmukrambi,
oli “Sindbadi seitsmes merereis”, mis on minu arvates täielik
tunnustamata klassik, palju parem kui “Iason ja
argonaudid” näiteks. Ühel hetkel sain aru, et hirmufilmid
on nagu narkootikum. Alguses teeb sind haigeks, siis hakkab meeldima ja
lõpuks sa ei saa enam ilma olla.
Filmiteoorias on
märgata trendi, et horrorile leitakse alati sotsiaalsed
põhjused. Et õudusfilmide abil saab justkui mingeid sotsiaalseid
hirme välja elada.
Jah, see on tüüpiline
kriitikute ja elitaristide seisukoht, kes tunnevad vajadust õudusfilmi
olemasolu millegagi õigustada. Sotsiaalsetest põhjustest
niipalju, et sama hästi võiks võtta ette Coca-Cola sildi
arengu läbi aja ja vaadelda seda disaini seisukohast. Loomulikult
peegeldavad need sildid ühiskonda, rääkimata siis veel
õudusfilmidest.
Naljakas, et film on niikaua
õudusfilm, kuni ta saab populaarseks. Kui massid taha tulevad, muutub
film “psühholoogiliseks thrilleriks” või millekski
muuks austusväärsemaks. Juhtusin kuulama William Friedkini loengut
UCLAs, kus ta ütles, et “Eksortsist” pole õudukas.
Huvitav, et ka filmitegijad ise tunnevad hiljem oma tööde pärast
häbi, kui tegemist on õudukaga. Miks mitte tunnistada asju nii,
nagu nad on? Kriitikutel on see trikk, et nad võtavad pastaka kätte
ja küsivad horror-režissöörilt “kas su filmid on
poliitilised”, lihtsalt et vaadata, kuidas nood täiesti endast
välja lähevad ja midagi selgitama hakkavad...
Nagu
Dario Argentolt küsiti, et miks ta tapab ilusaid paljaid naisi, ja ta
hakkas end kohe õigustama...
Hahaa, ei, ma olen ka
üht teist Argento intervjuud näinud, kus temalt küsiti umbes, et
miks su filmid nii vägivaldsed on, ja ta vastas: “ma tahan, et
inimesed mind armastaksid!”
Kogu see debatt läheb
tegelikult tagasi päris kinokunsti algusesse, Lumière’ide ja
Méliès’i vastandamisesse. Kui Lumière’id tegid
n-ö sotsiaalset kino, avades akna pärisellu ja näidates
vabrikust lahkuvaid töölisi, siis Méliès tegeles
kinokunsti maagiaga ja võimatute, ent põnevate asjadega. Kui
käsitleda filmi kultuuriharuna, siis jääb avalikus arvamuses
alati peale sotsiaalne ja tõsine kino, mida on lihtne õigu
stada ja millele on lihtne väärtust anda.
Kuidas
iseloomustaksid hirmufilme üldiselt?
Lääne
horror pole kunagi prii seksist ja religioonist. Kuigi ida horror tundub
viimasel ajal paljudele uudse ja huvitavana, on minu arvates hirmufilmide
tõeline kodu siiski läänemaailm ja seda just meie katoliikliku
kultuuri tõttu. Ka mind kasvatati katoliiklasena ja ma kasvasin
üles Nicaraguas ja Panamas, kus katoliiklus on juurtega sügaval
paganlikes traditsioonides.
Küünalde ja ristidega
inimesed liikusid tänavatel skandeerides ringi ja see oli tavaline pilt.
Katoliku kirik on tegelikult täielik õudus, kui
mõtlema hakata – kannibalism, sest nad söövad Kristuse
liha ja joovad ta verd. Kõik põhineb kannatustel, mungad
piitsutavad ja vigastavad end. Katoliiklik maailm sünnitab tõelisi
hirme. Üks viimase aja mõjuvamaid õudukaid oli minu arvates
Mel Gibsoni “Kristuse kannatused”, mis pakkus kõike seda,
mida horror pakkuma peab. Õudukate teemaks on samuti tihti lunastus,
nagu ka action-filmide puhul. Kangelast pekstakse ja piinatakse enne
lõppu, kuni ta lõpuks end oma võiduga lunastab.
Ida pool sellist asja pole – seal ei vii kannatused lunastuseni. Aasia
filmides ei olegi tihti lunastus eesmärgiks, vaid asi jääb
lihtsalt õhku, või saavutatakse lõpp sellega, et
kõik kohanevad olukorraga. Pole ju väga palju mingit juudi
horrorit? Okei, “Golem” on koletis, kes on savist tehtud. Mis
selles õudset on? Vaata Frankensteini! Meie ikka ehitame oma
koletised mädanevatest kehaosadest! Hoopis teine asi kohe.
Läheks tagasi alguse juurde... Tundub üsna julge samm
hakata lihtsalt filmi tegema, kui sul vastavat haridustki pole.
Ma olin 80ndatel paras hipi, aga ma elasin
Põhja-Carolinas ja seal ei tulnud filmitegemine kõne allagi.
Ükskord olin ma aga Brasiilias puhkusel ja nägin noort
filmiseltskonda lahtises autos endast mööda tuhisemas. Neil
mängis lahe muusika ja nad nägid väga cool’id välja
oma enesekindluse ja flirdi ja päikeseprillidega. Parasjagu olid mingid
võtted käimas ja ma mäletan, kuidas ma mõtlesin:
“Mina olen puhkusel ja nemad on tööl ja ometi on neil palju
ägedam olla kui mul!” Siis taipasin, et ehk teen valet asja. Ma
läksin LAsse ja sain aru, et tuleb sinna kolida, et filme teha. Nii me
perega tegimegi.
Mul polnud vastavat haridust millekski ja ma
võisin sama hästi hakata filme tegema kui midagi muud, sest ma olin
ülikoolis õppinud religiooni ja kunsti, mis on mõlemad
täitsa perspektiivitud alad.
Mulle on alati filmid meeldinud,
aga selline veider kraam meeldis kõige rohkem. Eriti
“Ajamasin”, Roger Cormani filmid, ühesõnaga,
kõik, kus olid koletised, vana “Frankenstein”... Ma
mäletan, kui Hammer Films hakkas oma treilereid näitama, siis need
tundusid tõeliselt õudsed! Need olid täisvärvides ja
seal oli verd ja seksi segatuna surmaga jne. Plakatil oli tihtilugu mingi
suurte rindadega tüdruk, ja rindu mööda voolas veri alla.
Kas sa nõustud, et 80ndatel vallandus nagu omamoodi
horrori-laine?
Tegelikult on praegu õudusfilme
isegi rohkem, aga siis oli kõik uus ja originaalne, sest midagi polnud
proovitud ja video tulek pakkus uusi võimalusi. 70ndatel olid niisugused
nimed nagu näiteks Sean Cunningham, kes on minu arvates üks
nüüdishorrori põhilisi tegijaid, aga ta ei saa kunagi
piisavalt respekti, sest ta oli ilmselt liiga mainstream. Samas, ta tegi
produtsendina
“Viimase maja vasakul” ja režissöörina esimese
“Reede 13” osa.
Kuidas eestlaste jaoks
kultuslik “Navigaator “Pirx”” sulle tundus?
Mulle meeldis väga. Osas kosmosestseenides ei olnud
füüsikaga arvestatud, no näiteks, kui sa teed tormi-filmides
mängupaadi liiga väikese, siis see paistabki nagu mängupaat,
sest lained ei saa olla suuremad, kui nad olla saavad. Sama jama oli siin
kosmoselaevadega ka... aga lugu oli hea, montaaž oli suurepärane ja
peategelane samuti suurepärane. Jäi ainult üks küsimus: kui
paljud neist siis ikkagi lõpuks robotid olid?
Brian Yuzna
(sündinud 1949 Filipiinidel) on režissöör, produtsent ja stsenarist, kelle töödest enamik kuulub õudusfilmi žanri. Koos produtsent Julio Fernándezega asutasid nad Barcelonas stuudio nimega Fantastic Factory, mille eesmärk on toota väikese-eelarvelisi ingliskeelsele turule mõeldud õudus- ja fantaasiafilme ja pakkuda hüppeplatvormi noortele talendikatele horrori-režissööridele üle maailma.
Yuznat on inspireerinud Howard Phillips Lovecraft, Edgar Allan Poe jpt. Tuntumad filmid on Stuart Gordoni “Re-Animatori” järjed – “Bride of Re-Animator” (1989) ja “Beyond Re-Animator” (2003).
Stuart Gordon ja Brian Yuzna plaanivad ka neljandat “Re-Animatori” filmi – esialgse pealkirjaga “Herbert West in the White House”. Gordon tahab teha poliitilist satiiri, aga Yuzna jääda horrorile truuks.
(sündinud 1949 Filipiinidel) on režissöör, produtsent ja stsenarist, kelle töödest enamik kuulub õudusfilmi žanri. Koos produtsent Julio Fernándezega asutasid nad Barcelonas stuudio nimega Fantastic Factory, mille eesmärk on toota väikese-eelarvelisi ingliskeelsele turule mõeldud õudus- ja fantaasiafilme ja pakkuda hüppeplatvormi noortele talendikatele horrori-režissööridele üle maailma.
Yuznat on inspireerinud Howard Phillips Lovecraft, Edgar Allan Poe jpt. Tuntumad filmid on Stuart Gordoni “Re-Animatori” järjed – “Bride of Re-Animator” (1989) ja “Beyond Re-Animator” (2003).
Stuart Gordon ja Brian Yuzna plaanivad ka neljandat “Re-Animatori” filmi – esialgse pealkirjaga “Herbert West in the White House”. Gordon tahab teha poliitilist satiiri, aga Yuzna jääda horrorile truuks.