04.04.2008, 00:00
21. sajandi romantik
Areeni kultuuripreemia 2007, žürii auhind: Taavi Eelmaa, igikestva dekadentliku tundlikkuse eest laval ja filmis.
Taavi Eelmaa (36) kõnnib tänaval alati sirge seljaga, lausa
sõjaväelasliku rühiga. Tema läbitungimatu ilme on mask,
mis varjab ülihaavatavat ja peenetundelist hinge. Just tänu oma
ääretule empaatiavõimele on Taavi nõnda hea
näitleja. Ja teatrilaval või filmilinal sulab läbitungimatu
ilme nüansirohkeks ja valulikuks miimikaks, ühtviisi usutav nii
ideelise fanaatiku (Gorki/Sarneti “Ema”), piiritu punkari (Marko
Raadi “Ainult võltsid jäävad ellu”) kui ka
androgüünse armastaja rollis (“Madame Butterfly”).
Ja Taavi ei karda füüsiliselt ekstreemseid etteasteid:
rebida urruaugust välja Eesti lipp (“Harmoonia”) või
patseerida ringi poolerekteerunud riistaga (“Sügisball”).
Peagi Krahlis esietenduvas Rainer Sarneti tükis “Mis juhtus
pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud” (autor Elfriede
Jeliniek) kannab Taavi väärikalt pooleteisemeetrist peenist. Koos
massiivsete keradega mõistagi. Lemmikrolli ei tea Taavi esile
tõsta, ega ka kõige seksikamat, õudsemat või
sügavamat rolli. “Arvan, et heas rollis leidub kõiki
nimetatud elemente.
Sügavusest ma ei tea kuigi palju, aga
“Sügisballi” šveitser Theo karakteri
psühholoogiapusle kokkupanek oli üsna tõsine tegevus.
Kõige hingelähedasemaks pean sentimentaalsetel põhjustel oma
esimest filmirolli – Rainer Sarneti tummfilmis “Merehaigus”.
Teatrist meenutan heameelega kõiki Mati Undi lavastusi ja kõiki
Von Krahlis tehtud lavastusi.”
Eraelus on Taavi üks
väheseid, kes peab veel lugu kommetest – näiteks teeb daamidele
uksi lahti, aitab mantlit selga, kingib lilli, hoiab käe alt kinni. 21.
sajandi romantik on tema rollidest ehk kõige vanamoodsam, aga
kõige omasem – Taavi on džentelmen ja idealist
ööpäev läbi, nõiduslikult elegantne ja
irooniline.
Ta elab koos oma musta kassiga kesklinna
üürikorteris. Külmkappi tal ei ole, sigaretipits ja vann
aga on. Ta on pidanud kunstniku paratamatut võitlust nii unetuse,
liigjoomise kui ka õnnetu armastusega – ja on suutnud neist
üle saada, erinevalt paljudest teistest poeedihingedest. Küsimusele
“kas sul on keegi?”, vastab ta uje-diplomaatiliselt: “Mitmel
naisel on mu elus privileege.”
Kas armastus on meie
kasuajastul üldse veel võimalik? Taavi: “Armastus vajab
saladust ja igatsuse eskalatsiooni, meie ajastu kommunikatsioonivahendid teevad
aga iga impulsi kergesti rahuldatavaks... Võib-olla oli romantiline
armastus tõesti nõukaajastul rohkem võimalik.
Ühiskonna surutis muutis inimesed teineteise vastu tundlikumaks ja nad
olid avalikult abitumad, seega võib-olla empaatilisemad.”
Üksinduse, eluhirmu ja laiutava labasuse vastu on siiski võimalik
leida ravimeid. Käia Siselinna kalmistul jalutamas. Kuulata pimedas toas
täie võimsusega industriaali. Kirjutada luuletusi. Või
vaadata aasta otsa Fassbinderi ja Cronenbergi filme. (Pärast keskkooli
lõpetamist tabas Taavit kurbuse tsunami. Ta tegeles terve aasta vaid
filmide vaatamisega, peaasjalikult olid need mustvalged tummfilmid, Fassbinder
ja vägivallarohke Abel Ferrara.) Kuigi ka praegu eelistab Taavi kodukino
massiüritustele – seda nii otseses kui kaudses tähenduses.
Esteetikas on Taavil oma fetiš: kingad (olgu rahaliselt
ükskõik kui põhjatu pankrot, kingad peavad olema
elegantsed).
Kirjandusest on Taavi üks vaieldamatu lemmik
Laclos’ “Ohtlikud suhted” – dekadentlikud ja vihjetest
vohavad
armastus- ja vihkamiskirjad 17. sajandi Prantsusmaal, mis justkui kirjutavad
alla ühele Taavi kelmmõttele: “Globaalselt mõtlemine
pole üldse huvitav. Kõige huvitavam asi kunstis on väike
isiklik kättemaks.” Aga Taavi öökapilt võib leida
ka suisa sürreaalset lektüüri: näiteks dr Kraft-Ebbingi
“Psychopathia Sexualis”. See on esimene teadaolev kokkuvõte
seksuaalpatoloogiast. Ilukirjanduse vormis, muuseas. Siis veel: Karl Ernst von
Baeri “Eestlaste endeemilistest haigustest”. (“See meeldib
mulle osalt põlgusest, aga osalt ka imetlusest viletsa geenimaterjaliga
inimeste romantilise jonnakuse vastu.”).
Lapsepõlves
luges Taavi korduvalt üle Edgar Allan Poe “Kaevu ja pendlit”.
(“Poe tegi hruštšovkast Usheri maja ja naabritest kenad
katkulised. Muutis lapsepõlve halluse kuninglikult mustaks.”)
Tänu isale Aleksander Eelmaale oli teater Taavile kõige
loomulikum valik. Enne lavakat õppis Taavi aga lühikest aega ka
usuteaduste seminaris. Kuid jättis sealsed õpingud pooleli, sest
“ei tahtnud kõike teada saada”.
Kõmuajakirjanike brutaalsusest solvunud sõbratarile saatis ta
aga sellise smsi: “Ära kurvasta. Tõde on sama igav kui
peotäis liiva hammaste vahel krigisemas.” Kord öösel
saatis aga ühele sõbrale sellise sõnumi: “Ma ei tea
veel, mis lahutab mind nendest Fujidest, mille tippudes külmetavad
üksinduse värske õhu käes Dostojevski, Poe, Houellebecq
ja veel mõned.”
Teine sõber, kellelt Taavi pidi
nädalaks raha laenama, sai aga sellise e-kirja: “Sekundeid langeb
nagu külmi tilku kraanist hämaras toas... Ootamist on
võrreldud nii orgasmi kui surmaga. Rahatu mehe viirastused
võtavad tavaliselt hirmuäratavad vormid. Päästa mind
nende käest!”
Enam pole vaja päästa. Taavi on
auga ära teeninud Areeni tänavuse kultuuripreemia ja sellega
kaasnevad 50 000 krooni. Mis tundeid see temas tekitab?
“Väga toniseerivaid! Kevadise vitamiinipuuduse ja madala
serotoniinitaseme puhul ei ole paremat ravimit kui Areeni
kultuuripreemia!”