“Vihavald”

Pegasus, 2008. 520 lk.


Herman Sergo “Vihavald” on üks neist salaja taskulambiga teki all lugemise raamatutest.


Seikluslikkust on siin tuhandete kilomeetrite kaupa, muid asju jälle mitte nii väga. Nimelt selles peitubki teose tugevus. Seiklusromaanil on oht mõjuda naeruväärsena, kui see muutub ülemäära pretensioonikaks. Teinekord ei muuda sisuliselt suurt midagi seegi, kas seigeldakse ringi 14. sajandi Euroopas või valgusaastate kaugusel avakosmoses. Sergo on valinud esimese võimaluse ning lisanud sellele tubli annuse Saare mehe kangust.


Eriti sümpaatne ongi “Vihavalla” juures just see, et juba algusest peale on tehtud kindlad valikud ning seejärel neile truuks jäädud. Olgu või pealegi viissada lehekülge, iga jumala asi ka ühe romaani sisse ära ei mahu nii ehk naa. Ajaloolise ja tegelikult ka üldisemas mõttes tõega käib Sergo ringi üsna vabalt. Ent jutustamissoravus klatib ära peagu kõik ebausutavused.


Põhimõtteliselt tahab ju hea lugeja ikka teada, mis saab edasi, mis siis juhtub, ja kas ongi iga kord ilmtingimata vaja veeretada tema teele ületamatuid takistusi. Selles suhtes on “Vihavalla” maailm üpris samasugune nagu raamatu lugeminegi. Väljamõeldud linnuse vanemast nimitegelasel õnnestub peagu kõik nagu mängeldes. Head abistavad teda küsimusi esitamata, pahad lasevad end kuulekalt üle kavaldada või siis ei nõua nende tapmine suuremat jõupingutust, kõhklejad võidetakse enda poole paari lausega. Pealegi, kogenud merekarud peaksid teadma, et igal inimtühjal rannal elab vähemalt üks inimene, kes ainult selle mõttega ringi luusibki, kuidas laevahukust pääsenu taas elule turgutada. Päriselt ka.


Hoolimata oma raevukast ja võib-olla isegi kurjakuulutavast nimest on Vihavald üdini helge tegelane. Muretu ja leidlik nimikangelane laseb pea norgu vaid haruharva. Isegi galeeriorjaks sattumine on vaid mõnevõrra tülikas, kuid ainsad arusaadavad jäljed, mis see kogemus Vihavallale jätab, on suurem käteramm ja hispaania keele oskus. Üllataval kombel ei kanna peategelane oma vangistajate vastu isegi olulist viha. Muidugi, uued seiklused ootavad juba ees.


Nii et, marss, taskulambi patareisid kontrollima!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena