11.04.2008, 00:00
Päris oma asjast
Karin Pauluse meelest kehastab Aasta Tektiilikunstnik Aet Ollisaar tõelist eestluse elujõudu.
Kindlasti ei pretendeeri 10. aprillil välja hõigatud aasta
tekstiilikunstnik Aet Ollisaar (41) Eesti kõige kuulsama tekstiilika
tiitlile. Selles vallas on Signe Kivi ületada üpris võimatu.
Ent ometi: Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna professor Aet
Ollisaar on karismaatiline isiksus, kelle hea aura tuules purjetavad meelsasti
nii tudengid kui ka kolleegid.
Või nagu ütleb ilusti
Eesti Tekstiilikunstnike Liidu noor juht Monika Järg:
“Tekstiiliosakonnas on ta nagu jumal – isegi
üliõpilaste vanemad tulevad ja tänavad ja on õnnelikud,
et said teda näha ja temaga rääkida (see võib olla
naljakas, aga nii on). Ja keskkond on seal viimastel aastatel hästi palju
motiveerivamaks läinud. Ja see, kuidas Aet meeskonda kokku paneb, on
väga positiivne (ma käin seal ise ka korra nädalas).”
Ja miks Ollisaar just nüüd preemia sai? Monika Järg:
“No Aet on eriti viimasel aastal olnud tohutu aktiivne, lisaks koolile
mitmed oma näitused Eestis ja mujal. Ta on oma vaibatehnika arendanud
selliseks, et tehniliselt on see hästi õrn, aga samas
võimaldab kiirelt saada hästi jutustavaid, heas mõttes
traditsioonilisi teoseid. Nagu ta ise ütleb, on elu seda dikteerinud
– lapsed, töö ja siis vajadus ikkagi end loomingus välja
elada.”
Aet leiabki, et kogu tema elu on üks keeruline
ristsõnamõistatus aja ja jõu leidmisest, et teha asju,
mida ta südamest teha tahab. Peres (abikaasaks on muide sisearhitekt Jaak
Roosi) on neli väikest last, kes tahavad palju tegutseda ja vajavad
tähelepanu. “Seetõttu saan PÄRIS OMA ASJA, mis
tekstiilikunst minu jaoks on, tihti teha vaid öösiti, kui pere
magab,” tõdeb Aet, ja meenutab nii küll “oma
tuba” ihalevaid kangelannasid, kuid kes, erinevalt Virginia Woolfi
naistest, lõpuks ka helgema väljapääsu on leidnud.
Nõmmelt pärit kunstnik jäi Tartusse
kunstiülikooli lõpetamise järel üheksakümnendate
alguses. “Olin õppinud tekstiiliettevõtte UKU
stipendiaadina ja tulin siia Tartu osakonna kunstnikuks-disaineriks. Juhuse
tahtel sattusin aga õpetama Tartu Kunstikooli, kus haarasin kinni
pakutud võimalusest koostada tekstiilikunsti õppekava. Olen
selles töös leidnud oma kutsumuse. 2000. aastast on siinne
tekstiilikunsti eriala üks seitsmest osakonnast, kus saab tekstiilikunsti
õppida rakendusliku kõrgharidusena.”
Kunstikooli tekstiilikunsti õppekava välja töötades
toetus ta just enda kogemusele – mis on oluline ja millest kooli
lõpetamise järel puudust tundis. Kui kunstiakadeemia on viimastel
aastatel orienteerunud selgelt tekstiilidisainile, siis Tartu seob ennast pigem
käsitöö, disaini ja kunstiga. Lisaks
tekstiilikunstniku/disaineri kutsele saab spetsialiseeruda ka moekunsti
valdkonnale. Rakendusliku kõrgkoolina on pandud rohkem rõhku
tööde teostamisele: tehakse koostööd firmadega ja pakutakse
võimalust proovida eri tehnikaid. Näiteks hoitakse alal
gobeläänvaipade kudumise traditsiooni.
See
õppeaasta on olnud rikas ka koostööprojektide poolest: nii on
tegeletud Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna tudengitega ühise
kollektsiooni loomise ja juba kümnendat korda projekti “Mood.
Performance. Tants” korraldamisega Tartu Sadamateatris.
Kas
võiks kõneleda siinkohal suisa oma koolkonnast? “Tartu
koolkonnast on räägitud meie moetegijate suhtes, kes loovad
tekstiilikunstnikuna rõivast materjali kaudu. Lõpetajatest
suundub igal aastal üks-kaks lõpetajat r&o
tilde;ivastusega seotud valdkonda. Tuntust on kogunud näiteks Triinu
Pungits, Maru, Hanna Korsar... Kuid ka tekstiilitudengite vaibad on
näitustel leidnud erialainimestelt positiivse vastukaja. See, et oleme
hoidnud piltvaiba loomise oskust õppekavas olulisel kohal, on üks
meie osakonna tähtis põhimõte. Vahel on nende
tööde iseloomustamisel kasutatud sõnapaari “Tartu
koolkond”. Milles see konkreetselt seisab, on endal seestpoolt raske
öelda. Mina usun nüüdisaegse vaiba elujõusse.”
Laiemaltki Eesti tekstiilikunsti puhul peab Ollisaar seljataguseks ikka tugevat
vaibakunsti traditsiooni, mida alati küll ei tajuta, kuid mis sellest
hoolimata on olemas.
Ollisaarele oli südamelähedane ka
kureerida tekstiiliosakonna kolmanda kursuse üliõpilaste ja Kuopio
Disainiakadeemia üliõpilaste minitekstiilide näitust
“Aeg”, mis veebruaris oli avatud Tartu Lastekunstikoolis ning
mais rändab Kuopio Disainiakadeemia galeriisse: “Ühine
ettevalmistus- ja korraldusprotsess, näituse kujundamine on andnud
tudengitele häid kogemusi edasisteks projektideks.”
Lisaks õpetamisele on Aeda teosed olnud väljas mitmel uhkel
näitusel, millest mainiks Kaunase “Textile 05”, Tallinna
Rakenduskunsti Triennaali, “Asjade seisu”,
põimevaibarühmituse Vaba Taht ning Tekstiilikunstnike Liidu
näitusi, “Maa ja ilma” koos Aino Kajaniemiga Eesti Rahva
Muuseumi näitusemajas Tartus.
Pole ime, et ta peab siiski
olulisemaks isiknäitusi, kus kunstniku isiklik sõnum vaatajale
selgemini välja paistab. Kuigi Ollisaare viimane väljapanek oli
sel aastal Tamperes, jäi ta ise kõige rohkem rahule 2007. aasta
alguses toimunud “Ajastatud unenägudega” Hop-galeriis
Tallinnas.
Käekirja poolest seostub Ollisaar “vana hea
tekstiilikunstiga” ning on tehnikatest truuks jäänud
kudumisele: “Kudumise protsess on pikaldane ja rahulik, algab materjalide
valimisest ja lõpeb töö raamilt võtmisega.
Vahepealsesse aega võib mahtuda pikemaid ja lühemaid pause,
mõtisklusi, emotsioone. See on protsess, mis kulgeb vastavalt ajale ja
võimalustele.”
Algusaastate tihedad
gobeläänid on praeguseks asendunud hõredamate
läbipaistvate kudumitega, kus üksikud kujundid on pigem abstraktsed
kui konkreetselt kujutavad. “Jutustuste sisu ja tagamaad on
jäänud alles pealkirjadesse ja minu enda jaoks mõistetavatesse
sümbolkujunditesse. Nii on tööde pealkirjade taga lood, mis
seotud pere ja lähedastega: “Kullakene”,
“Elutants”, “Puudutus”, “Mäng”,
“Isadepäev”... Mulle on oluline töö emotsioon, see,
et töö vaatajat puudutaks. Ma ei armasta väga masendavaid ja
raskeid emotsioone,” selgitab Aet. “On hea, kui kunst praeguses
keerukas ajas suudab olla ka ilus. Usun, et ka valusatest asjadest on parem
rääkida läbi positiivse.”
Miks eelistada
tekstiili kui meediumi, mitte aga “kaasaegsemaid” asju, nagu
videot?
Ollisaar: “Olen tekstiilikunstnik selle sõna
traditsioonilises mõttes – mulle meeldivad tekstiilmaterjalid oma
erinevustes, olen armunud läigetesse ja faktuuridesse kanga pinnal.
Materjali lummus sunnib mind ostma vahel lõnga või
kangast, ilma et sel hetkel täpselt teakski, milleks neid vaja läheb.
See on ilmselt mingi emotsionaalne seotus tekstiilikunstiga, pärineb
lapsepõlve käikudest tekstiilikunstnikust vanaema Ellen Hanseni
ateljeesse Tallinna
Kunstihoones või mälestustest
tekstiilinäitustelt. Tekstiili p
uudutusest. Vajadusest traditsioone jätkata. Sain sellest uuesti aru
eelmisel aastal, tehes Eesti Rahva Muuseumiga koostöös filmi Ellen
Hanseni loomingust.”
Küsimusele aga, miks
tarbekunstnikud kultuuripreemiaid ja muidu au ning kuulsust ei pälvi sama
tihti nagu Jaan toomikud ja jaan Elkenid, vastab Aet: “Võimalik,
et preemiate vähesus on seotud sellega, et tarbekunst on nii
igapäevane ja omane, et ei jää otseselt silma. Vähe
intriigi ja tase niigi harjumuspäraselt hea. Ja laiemalt arutletakse
ikka ja jälle selle üle, kas materjaliga seotud kunst on
“päris” või lihtsalt üks
“heegeldamine”.”