11.04.2008, 00:00
Kuidas ma Tiibetist jalga lasin
Alates 1. maist on Hiina võimud otsustanud Tiibetisse taas turiste lasta. Roy Strider meenutab oma adrenaliinirohket külaskäiku Lhasasse sel kevadel.
Tolmutormi keerised rulluvad kõrbetuhmide linikutena üle
vaatevälja ning kohtuvad üksteise järel taevas kihutavate
valgete pilvedega. Siinses hõredas õhus ühtivad tuule abil
maa ja taevas. Tormakas tuul katsub aeg-ajalt jõudu ka Landcruiseriga,
mille pakiruumis olen teel revolutsioonilise Nepali suunas Lumelõvimaa
ainsale ametlikult avatud välispiirile. Pashminasse mähituna laman
seljakottide peal ja vahel ning küünitan küünarnukile
toetudes aeg-ajalt tunnistama looduse stiihiat. Kolaki, lendab kõva
plaksakaga marutuules minema üks maasturi küljeakende kohale
kinnitatud päikesesirm. Nagu puredes kõigutavad tuuleiilid
edasikiirustavat džiipi. Olen 4,5 kilomeetri kõrgusel Tiibetis, maailma
katusel. Selja taha jääb Lhasa, ees ootab kõva närvide
mäng. Veel ma ei tea, et pean okupeeritud riigist lahkumiseks end
tiibetlaseks moondama.
Hüljatud ja hõivatud
1959. aasta märtsis põgenes lihtsaks mungaks
maskeerituna tolmutormi ja pimeduse katte all oma Norbulingka suvepaleest ja
kodumaalt igaveseks ka 23aastane Tema Pühadus 14. dalai-laama, riigipitsat
peos ja saatjaks mõned lähikondsed ning khampa’dest
munksõdurid.
Tõsi küll, tema teekond kulges
toona India poole, Assami piirile. Tenzin Gyatso nime mainimine on Hiina
Rahvavabariigi poolt okupeeritud Tiibetis juba ligi pool sajandit keelatud. Kui
kellegi juurest leitakse dalai-laama pilt, on karistus sama, tiibetlaste
kõige tähtsama mehe meenutajad lähevad otseteed vanglasse.
Pärast dalai-laama põgenemist järgnesid talle Indiasse
tuhanded kaasmaalased. Kodumaale jäänutele korraldati veresaun, peale
selle said Tiibeti elanikud esimest korda oma ajaloos tunda tapvat
näljahäda, mis oli võõrvõimu vägivaldsete
põllumajandusreformide otsene tulemus ning viis hauda vähemalt pool
miljonit tiibetlast. Juba 1960. aastal kinnitas Rahvusvaheline Juristide
Komisjon (International Comission of Jurists), et Tiibetis toimub prima facie
Hiina-poolne genotsiid. ÜRO Tiibeti küsimust arutlusele ei
võtnud, Kultuurirevolutsiooniks ja Rahumeelseks Vabastamiseks nimetatud
hävitustöö ja laastamine jätkus.
Sügavalt
budistlikus riigis, kus neljandik elanikkonnast olid mungad ning kloostrid
moodustasid asulate keskused, olles tähtsaimad kultuuri- ja hariduse
kandjad, hävitati 95 protsenti pühakodadest (kokku 2400 kloostrit ja
enamasti täielikult). Kokku põhjustas Hiina okupatsioon toona enam
kui 1,2 miljoni inimese surma. Praegu on Tiibeti Autonoomses Regioonis (TAR)
umbes 8 miljonit hiinlast, mis on assimiliatsiooni- ja migratsioonipoliitika
tulemus. Maailmas arvatakse elavat kokku seevastu vaid 6 miljonit tiibetlast.
Kuid jätkem nüüd ajalugu ning siirdutagu
tänapäeva, sest rahvusvaheline üldsus okupatsioonist ei
räägi ning oma tulusate kaubandussidemete nimel peab Tiibetis
toimuvat hävitustööd Hiina siseasjaks.
Puna-Hiina pealetung
Meie päevil on
võimalik okupeeritud Tiibetisse siseneda nii raud-, õhu- kui
maanteed mööda. Lhasa lähistel toimib lennujaam
(otseühendus välismaailmaga on ainult Katmanduga), Hiinast vihiseb
Lhasasse uus kiirrong – üks peamisi migratsioonipumpasid – ja
Nepali suubuval karmil mägiteel on taasavatud isegi bussiliin (mis
vahepeal suleti, et seda Nepali valitsuselt teatud kaubanduslepingute
väljapressimise instrumendina kasutada). Loomulikult eeldab riiki
sisenemine viisat, mida on üsna võimatu saada ajakirjanikel,
muusikutel, juristidel, inimõiguste kaitse aktivistidel, usumeestel.
Totalitaarses Hiinas puudub sõna- ja usu
vabadus, tsenseeritud on internet ja kogu muu meedia. Meeleldi keelaksid
võimud ka mõttevabaduse. Samas on antud elanikele vabadus
piiramatult tarbida kuulsat Hiina odavat kaupa – enamik linnapinda on
maetud mõttetute kõntsakaupluste alla. Rääkides
saastast, tuleb mainida, et näiteks Lhasas on sõjaväeosi
rohkem kui avalikke käimlaid.
Mina läksin Lhasasse
džiibiga ning soovitan seda teed igal juhul kõigile, kel viisa saada
õnnestub. Pärast Zhangmu piirilinna algav tõus taeva poole
paneb vaimustusest oigama.
Vaated muutuvad ebamaisteks, värvid
ja varjud on pärit kui Kuust tehtud fotodelt. Umbes nelja tunni
möödudes Lablungla Passi lähistel jõuab kohale ka
kõrgmäestikutõbi. Esialgu tunnevad kõik rändurid
väsimust, seejärel peavalu ning iiveldust. Õhtuks
väiksesse asulasse öömajale jäädes on seltsimehed
sõnakehvad ja uimased.
Kõrgmäestikutõbi
kimbutab meist mitmeid veel Lhasaski ja näiteks minul muutub
enesetunne algul heaks, seejärel suurepäraseks alles kahe nädala
möödudes, kui punaste vereliblede arv veres järsult kasvama
hakkab.
Kui Tiibeti teemajade küdevatest ahjudest
tõusev jakisõnniku kirbe ving (kuivatatud sõnnik on siin
peamine küttematerjal) tähendab ühtlasi rammusat soolast
jakivõiteed, kakusarnast Tiibeti leiba, näppude vahel kuivast
odrajahust veeretatud käkke – tsampa’t, kohalikku magusat
õlut chang’i, jakiliha ja momo’sid (pelmeenisarnased
täidisega klimbid), siis suurlinnade menüüs on hiinapärane
maitsetu löga. Tundub, et enamik linnatoitu keedetakse ühes ja samas
potis, kuid serveeritakse erinevalt.
On tegemist siis praetud
riisiga või puuorgi otsa aetud kuldse lootose juurega, mekk on
kõigel sama. Oh kuidas igatsen siin taga Nepali dahl-bhat’i!
Proovin Lhasas ära ka Amorphopallos river’i, Auricularia
auricular’i, bambuselehed ning roa, mille nimi on lihtsalt Kelp.
Eksootilistest nimedest hoolimata maitsevad kõik need delikatessid nagu
rääsunud õlivann.
Samas teevad Tiibetis
võidukäiku Coca, Sprite, Snickers ja Mars! Globaliseeruv
vabaturg ei tunne piire, ameerika kapitalism paneb oma muredest hoolimata vana
rasva peal ikka hoogsalt edasi. Paljudes Tiibeti küladeski on joogivalikud
– jakivõitee, kuum vesi või Coca-Sprite!
Kummalised on lood hotellidega. Käsu korras (just nagu ka migrantidele
ehitatud tühjad korterelamud ja hiina poekesed) on valmis vehitud
hulga “lääne moodi” hotelle, mille personal ega
toimimissüsteem elementaarsetest teeninduspõhimõtetest palju
ei taipa. Näib, et kapitalistlikus Puna-Hiinas on kunded mõeldud
hotellide, mitte võõrastemajad külastajate teenindamiseks.
Kõikjal, kuhu silm ulatub, on sõjaväe-
või valitsusasutused, mille ees postamentidel seisavad liikumatult
relvastatud vahtkonnad. Kõnniteedele on selliste vahtkondade ees veetud
viie meetri laiune kollaste joonte ruudustik, kuhu lihtinimene, isegi mitte
turist, astuda ei tohi.
Sõjaväe vajadusi silmas pidades
on ehitatud kommunikatsioonid ja teed. Näiteks enne Lhasat on elumajadega
ääristatud maantee kujundatud vägagi äratuntavaks
sõjaväe tagavaralennuväljaks – betoonplaatidega kaetud
pikk lai tee, mida piirab väga korralik võimsate kollakaspunaste
tänavalaternate topeltrida. Hävitaja või mitte kõige
suurem reisilennuk saaks sinna maanduda. Peaaegu kõik
sõjaväelased on hiinlased.
Ja ühel hommi
kul jalutab bensiinijaama ees tänaval suvaliselt Kalašnikovi
automaadiga kollases sulejopes kutt. Tsiviilriietes automaatur kõnniteel
käib siin asja juurde. Nii ka kallid uued luksusmaasturid ja limusiinid,
millega “peremeesrahvas” ringi kihutab. Nagu Nõukogude
ajalgi, on musta värvi sõidukid lubatud vaid parteibossidele, kes
nõnda matsirahvast eristuvad. Paneelmajadega ülepuistatud Lhasas
annavad tooni Audid, Chryslerid, Volkswagenid ja kallid džiibid. Absurdne, nagu
ka see, et dalai-laama tähtsaimas residentsis – Potala palees
– tammuvad ragisevate-piiksuvate raadiosaatjatega ja sinelites
punaväelased.
Tere tulemast! Ehk jääte kauemaks?
Potalast saavad alguse minu probleemid. Teen palee lähistel
mõned ingliskeelsed intervjuud, jättes tähelepanuta kesklinna
katva valvekaamerate võrgustiku. Võimude huvi võib
tekitada ka kohaliku kooli külastus, et korraldada laste joonistuste
saatmist Eestisse, Tiibeti-Tartu kultuurisilla näitusele.
Igatahes peagi tekib mulle “kaaslane”. Tumedais rõivais
keskealine hiinlane, kes mitmeid päevi minu varjuks on. Mu Amnesty
Internationali meil-box lakkab töötamast ja muutub kuvaril sarnaseks
paljude Hiinas tsenseeritud ajalehtede või netikülgedega. Vahetult
enne Lhasast lahkumise otsust teevad minust tänaval avalikult portreefotod
sõjaväelise hoiakuga jässakad mehed. Ja reisibüroost
palgatud džiibijuht Tirin hakkab teisel reisipäeval ajama imelikku juttu
ning soovib mind koos kaaslastega ilmtingimata Lhasasse tagasi viia.
“Võimatu on sõita piirile, ei ole enam võimalik.
Palju lund, see on väga ohtlik, kõik autod sõidavad
kuristikku. Me peame kohe Lhasasse tagasi pöörduma,”
räägib ehmunud sohver silmade vilades hommikul ning sama segast
teksti on kuulda ka telefonist, kust talle ning meile keegi tundmatu
näpunäiteid ja korraldusi jagab. Uut džiipi rentida ei saa. Kiwa,
kaks Korea neiut, kellest üks on politoloog, ning jaapanlasest
sisehaiguste arst on hämmelduses. Miski siin ei klapi.
Mingit
lund kuskil näha pole (ja nagu hiljem selgub, ei ole kuni piirini).
Keeldun kategooriliselt Lhasasse tagasi pöördumast, lugu tundub
kahtlane. Sohver viib meid siiski veidi edasi, ühte imelikku hotelli, kust
otsustame kiiresti putku panna. Abi annavad kohalikud. Peagi leiame ka
tiibetlase, kes on nõus meile ostma piletid järgmisel hommikul
piirile sõitva kohaliku bussi peale (mille kasutamine
välismaalastele on keelatud).
Himaalaja
maskeraad
Asi on tõsine. Piletiostja
räägib murelikult, et valged, s.o mina ja Kiwa, peavad bussijaamas
ning reisi ajalgi end üleni kinni katma. Korealased ja jaapanlane olgu
lihtsalt terve tee vait. Nõnda maskeerimegi end tiibeti rõivaste
ja sallide abil kohalikeks. Kisun kaabu üle kõrvade ja
hommikuhämaruses lipsamegi bussi.
“Nagu juudid
natsi-Saksamaal,” mõtlen vaikides.
“Nagu
hüljes Sophie transportimine dr Dolittle’i raamatus oma kallima,
Lotsu juurde,” mõtleb Kiwa (Sophie riietati daamiks ning
tõsteti postitõlda, ta pidi olema vakka isegi siis, kui loor
koonu kõditas).
Pärast 12tunnist vaikimist ning mitut
õõvastavat kontrollposti jõuame piirile. Vahepeal on
Jaapani tohter oma identiteedi varjamise nimel bussis pudelisse pissinud ja
Eestis ollakse rõõmsad uudiste üle, et Tallinna sadam saab
Hiinast suure investeeringu.
Igal aastal põgeneb
okupeeritud Tiibetist umbes 2000 inimest, pagulastest suure osa moodustavad
lapsed. 1951. aastal Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Himaalaja riigi
eksiilvalitsus asub Indias, Dharamshalas. Tiibeti eksiilvalitsuse juht, Tema
Pühadus 14. dalai-laama Tenzin Gyatso, on külastanud kaks korda ka
Eesti Vabariiki, mõlemal korral on Eesti valitsus keeldunud teda
ametlikult vastu võtmast.