11.04.2008, 00:00
Kiwa nihe on pseudosaagim
Kiwa isiknäitus “High On Nothing” ArtDepoo galeriis, kuni 16.
aprillini.
Vahepeal käis ringi kõlakas, et Kiwa on
üldse visuaalsetest staatilistest kunstidest loobunud. Osa meist juba
mõtlesid, et nii, ongi kõik: oleme ta lõplikult kaotanud
helikunstile, elektroonilistele müravoogudele (0lematute Bändide
Festival – kirjapildis 0-iga, mitte O-ga), poststrukturalistlikule
eksperimentaalkirjutusele (“Roboti tee on nihe; Salatühik”,
“Tekstilääts – kangelasema toitepiim”). Selge
valearvestus. Kiwa sisenes Eesti kunstiellu Andy Warholi piraatkoopiana ja
temasugune “lollipoppar” juba teab, et kord kuulsaks saanuna saab
show’st lahkuda vaid, jalad ees.
Kui Yves Klein suutis
patenteerida omanimelise sinise värvitooni, siis võiks Kiwa Eesti
kontekstis patenteerida mõiste “noorkunstnik”
kasutusõiguse ja küsida kopika iga vastava kriitikuteksti pealt.
Kiwa on suutnud olla piisavalt ebajärjekindel kunstnikutüüp, et
ta katsetav ja ennastuuendav avalik kuvand ajaproovile vastu paneks. Samas on
ta 2000. aastatel olnud ka äärmiselt krüptiline tegelane,
tekitamaks trotsi neis, kes peavad kunsti funktsiooniks värskendada
tapeedivalikut või sobida vast ostetud diivanikattega.
Vastasmärgilist trotsi ilmneb näituse pressitekstist:
“ArtDepoosse pole mõtet ronida neil, kes ei ole kunagi Marcel
Duchampiga pihku itsitanud [–], On Kawaraga päevi lugenud
või Martin Creediga tähestikku laulnud.” Või neil, kes
ei käinud hiljuti Tallinna Linnagaleriis, kuhu Margus Tamm oli
projekteerinud alles Gloria restorani siseõues lohutult lõppenud
ruumiinstallatsiooni “See oli parim pidu. Ja ma ei käinud
seal”. Või neil, kes pole kunagi John Cage’iga vaikust
kuulanud või Kaarel Kurismaa häälitsevaid-liigutavaid
popobjekte kaifinud (hiljutine näitus Soosoo disainigaleriis).
Kiwa uudisnäitust võiks nimetada tekstikeskseks
argikontseptualismiks. Üldiselt ei saa eitada, et ta varasem
mikro-superstaari atitüüd on veidi taandunud. Vähem
“glämmi” ja rohkem zen-budistlikku nulltasandit. Näiteks.
Kui Kiwa printer teatab värvi lõppemisest, hakkab ta printima musta
ruutu, kuni saab kätte täiesti valge lehe (Nothing personal,
Malevitš). Või kui Kiwa tahab reprodutseerida mingit
populaarkultuuri kuuluvat kujutist, kasutab ta ASCII arvutigraafikat
tootvat konverterit, tehes pildi, mis on ühtlasi tekst. Tekst võib
küll olla lõpuni relatiivne ja tegelikult loetamatu, aga pilt ja
imago jäävad ühemõtteliseks (Nothing personal, Derrida).