galeriis
Vernissage, näha kuni 26. aprillini.
Teda on nimetatud eesti
esimeseks moodsaks kunstnikuks. Teda teatakse abstraktsete, värvirikaste
maalikompositsioonide poolest. Ta oli tunnustatud õppejõud,
Pallase koolkonna üks tugevamaid isiksusi, suurepärane illustraator,
end Euroopa uute kunstituultega hästi kursis hoidev kunstnik, kelle
akvarell “Seine’i jõgi” (1924) on minu meelest Eesti
20. sajandi esimese poole kunstiloo üks säravamaid pärle.
Ekstravertse kunstniku elulukku kuulub tutvus abstraktsionismi isa Vassili
Kandinskyga, kellel ta olevat Saksamaal õppides jalgrattaga
Müncheni äärelinnas külas käinud.
Uus-Tatari tänava õdus kunstigalerii Vernissage on kuuks ajaks
vaatajate ette toonud Ado Vabbe (1892–1961) loomingu vähemtuntud
osa, nimelt tema pliiatsi- ja sulejoonistused, ja neid on palju. Üldiselt
kipub nii olema, et maaliteosed pälvivad enam tähelepanu kui
joonistus ja graafika. Maalikunsti on ikka peetud kujutava kunsti eri vormide
seas kõrgeimaks väljendusviisiks. Samas on joonistused sageli palju
põnevamad, nad on üldjuhul väiksemas formaadis, peenemad,
detailirohkemad, nendes avaldub suurepäraselt kunstniku
käsitööoskus. Suuremaid teoseid ettevalmistavad visandid
näitavad, kuidas kunstnik mõtleb, milliste probleemidega ta
maadleb.
Vabbe näitusele pandud joonistused jagunevad eri
žanrite vahel – aktid, linna ja sealset elu kujutavad joonistused,
maastikustseenid, olustikupildid ja abstraktsed tööd. Paljud
joonistused on lõpetamata, visandlikud, kuid just see teebki nad minu
arvates põnevaks.
Igasugune lõpetatus on teatud
mõttes ringi sulgumine, võimaluste kitsenemine, see, mis valmis,
ei jäta enam ruumi, õhku mõelda – mis oleks kui...
Välja on pandud ka neli Kristust kujutavat joonistust –
usuteema Vabbe loomingus on kindlasti üks huvitavamaid leide
näitusel. Teiste meesaktide seas mõjub “Kristus ristil”
jõulisemalt, veenvamalt – vaevatud keha sees on kurnatud hing.
Pliiatsijoonistus “Vestlus,” millel on kujutatud kolm
tühja tooli ja kaks seisvat inimest, meenutab meeleolult Vabbe
õpilase Kaja Kärneri ilmekalt suurlinna üksindust ja
võõrvõimu poolt põhjustatud surutist kujutavaid
töid, samuti võib paralleele tõmmata Valve Janovi,
Kärneriga samasse Tartu kunstnikerühmitusse kuulunud maalija
mõnede teostega.
Väga õnnestunuks pean Vabbe
naisi kujutavaid joonistusi, nii akte kui ka riides daame. Virtuoosse
joonistusoskusega kunstnik on naisi kujutanud nii linnaellu sukeldunult
(“Viis naist”), vardilikes poosides (“Kompositsioon neljast
joonistusest”) kui ka lihtsalt seismas (“Seisev
tütarlaps”). Abstraktse maalimisviisi pioneer eesti kunstis oli
meisterlik inimese kujutaja, see saab ilmsiks peagu iga tema joonistust
vaadates.
Vabbe kuulus nende eesti kunstnike hulka, keda
Nõukogude võim represseeris ning kes süüdistatuna
formalismis 1950. aastal Pallase õppejõu kohalt vallandati. See
oli kindlasti üks põhjusi, miks Vabbe hilisem looming muutus
realistlikumaks, julgest uuendajast sai teistega üht sammu käiv
murdunud vaimuga kunstnik (kes siiski elu lõpus pöördus veel
hetkeks abstraktse loomelaadi juurde tagasi). Näitusele välja pandud
joonistused on dateerimata ja signeerimata, peale ühe, 1956. aastal
valminud suureformaadilise “Naine härjaga”.
Kunstiajaloolased pakuvad tööde valmimisajaks
pärastsõjaaegset
perioodi, täpsemalt 50. aastate esimest poolt. Kõigile, kes
arvavad, et Pallase kooliga kunstnike looming on neile läbi ja
lõhki tuttav, soovitan üles otsida galerii Vernissage ja end
üllatada lasta.