Naftapalavik Hiiumaal
Paar aastat enne Esimese maailmasõja algust lasi Vaemla mõisa omanik Gustav von der Pahlen mõisahoonete lähedale põllule puurkaevu teha. Kaevu puurimisel pandi aga tähele, et torust tulev vesi oli õline ja lõhnas petrooleumi järele. “Nafta!” hõiskas parun endamisi. Ta pani puurimise seisma ja kutsus kohale eriteadlased.
Miljon liitrit päevas
Oktoobris 1913 jõudis üks Hiiumaale saabunud eriteadlastest, Otto Wahlenberg, järeldusele, et Vaemlas võib oletada mitme naftasoone olemasolu. Kuigi Wahlenberg ei suutnud kindlaks teha, palju ikkagi maapõues naftat võib olla, tegi mees peadpööritava avalduse – ta hindas võimalikuks suurimaks toodanguks miljon liitrit päevas!
Pahlen oli proove saatnud ka Bakuusse Bibi-Eibati naftatööstusele, kuid sealt tulnud vastus kõlas skeptiliselt: kergete bensiini-gasoliini osakeste puudumine lubab nafta olemasolus kahelda. Kindla otsuse langetamiseks paluti Hiiumaa naftaparunil saata Bakuusse analüüsimiseks üks tünnitäis õlimassi.
Aprillis 1914 teatas insener V. Glad, et Vaemlast saadud vedeliku näol on tegemist valge naftaga. Paraku polevat tõenäoline seda Hiiumaalt suures koguses leida. Küll aga annab see lootust, et sügavamal võib olla musta naftat. Nafta kättesaamiseks puuriti Vaemlas kokku 343 jalga puurauke, mis läks maksma tollal suure summa raha, 3670 rubla.
Mõisnikud tegid juba suuri plaane. Vaemla naftaallikate ekspluateerimiseks kavatseti asutada 10 000 rubla suuruse põhikapitaliga ühing, mille etteotsa pidi saama parun Pahlen ning mille osanike hulka kuulusid mitmed mõjukad mõisnikud alates Eestimaa rüütelkonna peamehest von Dellingshausenist. Need kavad ja ka edasised uuringud katkestas alanud sõda.
Hiidlastel oli asjale muidugi oma seletus. “Vanad inimesed tõendavad, et seal lähedal olla endisel ajal õlikelder seisnud ja võimalik, et õli sealt maa sisse on imbunud, kus ta siiamaani seisnud,” kirjutas Päevaleht 1922. Veelgi kurioossema selgituse leiab H. Jalasto raamatukesest “Hiiumaa” (1960). Seal kirjutatakse, et naftabuumi ajend oli puurimistel töötanud hiidlaste naljategemine, kes lisasid veele petrooleumi, et tasuv töö otsa ei saaks.
Uuele ringile
Ometi ei jäänud parun Pahlen viimaseks meheks, kes lootis Hiiu saarelt naftat leida. “Hiljuti on Eestisse jõudnud keegi suuremate naftaallikate omanik Bakuust, kes ka siin naftat otsima tahab hakata. Nimetatud ettevõtja usub enda tähe sisse ning on naftaleidmise peale Eestist täiesti kindel,” kirjutas Päevaleht mai lõpul 1922.
Kes oli see kaugelt tulnud naftatööstur? A. Einpaul väidab oma artiklis Eesti Looduses 1961, et selleks oli keegi Nikolai Gukassov. Gukassov pöördus isegi kaubandus-tööstusministeeriumi poole kontsessiooni saamiseks, vallandades sellega Eestis tõelise naftapalaviku. Nimelt soovisid juunist kuni novembrini 1922 Eesti valitsusega kontsessioonilepingut sõlmida tervelt 66 era- ja juriidilist isikut! Hiiumaale sõitsid asja uurima ka Eesti valitsuse esindajad.
Päevalehe uudisnupust selgub samuti, et 1921. aastal käis Eestis keegi kuulus Inglise geoloog, kes oli Gukassoviga samal seisukohal. Oletustele leiti tuge sellestki, et Kuramaalt avastati naftat juba aastal 1900 ning selle kohta oli ilmunud mitu teaduslikku käsitlust viidetega ka Eestile. “Neis töödes oletatakse, et see naftakiht ka Eesti piiridest põleva kivi kihtide alt läbi läheb.”
Kolm nädalat hiljem kirjutas Päevaleht, et Bakuu naftatööstur pidas kõige lootusrikkamaks kohaks Hiiumaad, mis tekitas saarel suurt elevust. Juunis 1922 asutas Gukassov koos J. Arroneti ja teistega nafta tootmiseks usaldusühingu Dago, mille põhikapital oli ligi miljon Eesti marka.
“Arvatavasti on usk, et Hiiumaal nafta allikaid leidub, Vaemla mõisa “nafta-kaevust” omale alguse saanud.” Päevalehest selgub ka naftakaevu asukoht – Käina vallas, Lelu külas, Jaagu talu õue ligidal koplis.
“Vesi on seal täitsa sinine ja rasvaollustega segatud, nii et ka loomad seda juua ei taha. Ka tundub vee juures nafta haisu. Olgu siin veel tähendatud, et tähendatud kaev läinud aastal leitud põlevkivi lademetest umbes 4-5 versta õhtupool asub,” kirjeldas Päevaleht.
Augustiks 1924 oli naftapalavik vaibunud. Samal ajal lõppesid Kesselaiul tagajärjetult litograafiakivi otsingud, mille kohta kirjutas Päevaleht, et “sellega on samasugune lugu, nagu Hiiumaal naftaga ja Kokskäri gaasiga, s.o nende olemasolu ei saa eitada, kuid suuri lootusi nende peale asetada ei tule”.
Hiiumaa ei olnud neil aastail ainuke koht, kust loodeti musta kulda leida. Naftat otsiti Kolga ja Kopli poolsaarelt, Prangli saartelt jm, kuid tulemusteta. Tänapäeval on teadlased jõudnud järeldusele, et naftat kui maavara Eestis ei leidu.
