Sony peegel-seebikarp

Sony uue tavakasutajale mõeldud digipeegliga A350 pildistad sama lihtsalt nagu digiseebikaga, aga aparaat on mõnusalt kiire ja pildikvaliteet väga hea. Kui ainult paari konstruktsiooniviga poleks...

Aparaadil on mitu olulist uuendust. Ehk tähtsaim neist on uutel digipeeglitel peaaegu kohustuslikuks muutunud LiveView, mida kasutades saad aparaadi ekraanilt vaadata, mida pildistad. Erinevalt teistest kaameratest kasutab Sony A350s LiveView’ tarbeks lisasensorit ning seetõttu pole vaja peeglit kergitada ekraanilt pildi vaatamiseks. Lõpptulemusena suudab Sony pildistada LiveView’ga konkurentidest tunduvalt kiiremini.

Miks seda LiveView’d üldse vaja peaks olema? Kahel juhul. Uuendusena saab aparaadi 2,7tollise diagonaaliga ekraani pöörata kuni 90 kraadi ning see võimaldab leida paremaid võttenurki: asetad hämaras kirikus kaamera näiteks põrandale või otsid tuge seinalt.

LiveView’st on kasu ka makrovõtete puhul, kui objektile ninapidi väga ligi ei pääse, aga kaamerat saab selle poole sirutada küll.

A350 võimaldab meisterdada hiiglaslikke pilte, sest aparaadis on 14,2megapiksline sensor.

Paraku võtab see matti füüsikaseadustelt: kui kasutad pildistamiseks väiksemat resolutsiooni, on müra hulga vähem ning aparaat kiirem.

Paar mõnusat asja on uustulnukal veel. Üks neist on D-range optimizer, mis püüab fotot parandada, kui pildistad heledat objekti tumedal taustal või vastupidi. Üldjuhul toimib see suurepäraselt ja lihtsustab algajama pildistaja elu oluliselt.

Keresse sisse ehitatud stabilisaator toimib igati tipp-topp, vedas alt sajakonna võtte puhul vaid viiel korral. Ka mürafilter teeb oma tööd korralikult ega muuda pilte hägusaks. Kuni ISO 800ni pole müra üldse eriline probleem ning hämaras pildistamiseks sellest peaaegu piisab.

Aparaadi korpus tekitab vastakaid arvamusi. Ühest küljest saab kaamerat hoida ka ühes käes ja pildistada – nagu digiseebikaga. Aga... kere on liiga madal ning parema käe väike sõrm toetab kaamerat alt. Ja on tiheda pildistamispäeva õhtuks oi kui valus.

Mingil põhjusel ei suuda A350 kõiki seadeid meelde jätta ning mäluprobleem pühib ta meelest näiteks automaatse teravustamise sätted – need tuleb pärast iga sisselülitamist taas paika panna. ISO püsib õnneks meeles. Seadistaminegi pole nii mugav kui kallimal ja vanemal vennal A700-l; sageli tuleb seadete muutmiseks minna menüüsse ning neid ei saa reguleerida vaikeekraanilt.

Üks asi häirib A350 puhul veel: see teravustab pidevalt, urisedes ja turtsudes. Võib-olla oli viga minus, aga automaatset teravustamist ma ei suutnudki välja lülitada.

Sony A350 pole ka ilmastikukindel sarnaselt Olympuse ja Pentaxi sama hinnaklassi kaameratega. See võib ühel hetkel kätte maksta.

Veel paari pisiasja kallal virisen: aparaadis on mõttetu Smart Teleconverter ehk maakeeli digitaalne suum. Selle seebikarbiliku omaduse oleks võinud küll ära jätta. Ja komplektis olev odav kaelarihm on kõike muud kui mugav.

Hüva, lõpetame virisemise. Tegelikult on Sony A350 päris hea kaamera inimesele, kes digiseebika kasutamisest välja kasvanud ning soovib lihtsat, kiiret ja lollikindlat, kuigi kohati ebapraktilist digipeeglit. Ainult et enne ostu vaadake ka Canon 450D ja Nikon D80 üle nagu ka Olympus E-510 ja Pentax 20D. Siis saate pädevamalt otsustada, millisest saab just teie hea sõber.