Surnuist äratatud autode kättemaks
Paar nädalat tagasi maandus ringkonnaprokurör Rainer Amuri laual
kriminaalasja toimik, mis räägib nelja kannatanuga
liiklusõnnetusest Harjumaal. Mullu 14. jaanuaril koidu eel
kaldus Tallinna-Rapla teel Kurtna ristis sõiduauto BMW juhi joobe ja
raskete teeolude tõttu vastassuunavööndisse ning
rammis vastu tulevat Renault’d.
Oli suur õnn, et
keegi surma ei saanud. 44aastase Borissi roolitud BMW lendas kraavi nagu
lutsukivi. Renault, milles olid 20aastane Heike, 28aastane Merle ja 67aastane
Lembit, jäi risti keset lörtsist maanteed. Prantsuse auto oli
löögist nii lömmis, et üks ohver vajas vrakist välja
lõikamist.
Aga paljunäinud päästjate
tähelepanu köitis hoopis miski muu. Kraavi põrganud BMW oli
pooleks nagu noaga lõigatud. “Ilmselgelt on tegu autoga, kus
kahest on kokku keevitatud üks,” selgitab anomaaliat Põhja
Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna komissar Riho Tänak,
kelle kogemuses pole see esimene säärane juhtum.
Boriss,
keda nüüd ootab kuni viieaastane vangistus avarii põhjustamise
eest, oli tegelikult õnneseen, et juhiistme tagant murdunud autost
otseteed inglikoori ei lennanud. Hiljem selgus, et Leedust ostetud BMW oli juba
ühe avarii järel üles klopitud.
See lugu näitab
ilmekalt, milline potentsiaalne surmalõks on pimeda minevikuga kasutatud
auto. Ehkki osa diilereid rõhutab, et müüvad kontrollitud
kasutatud autosid, liikleb siiski meie teedel tuhandeid masinaid, mille
minevikust ja võimalikest ohtudest omanik midagi ei tea.
Zombi-autode armee
Eesti liikluse nuhtlusena
nimetatakse joomist, kihutamist ja halbu teid, ent ohust, mida kujutavad
kontrollimata kasutatud autod, ei räägi keegi. “Probleem
on olemas,” möönab komissar Riho Tänak. “Peaks olema
mingi hoovastik, mis reguleeriks nende sõidukite taaskasutusele
võtmist.”
Sama meelt on enamik Ekspressi
küsitletud asjatundjaid. Peale autoostja valvsuse on praegu sisuliselt
ainus riiklik kontroll Autoregistrikeskus (ARK), kus avastatakse vaid
kõige jõhkramad pettused. Näiteks mullu septembris toodi
Viljandi ARKi arvele võtmiseks Saksa registreerimistunnistusega, kuid
Leedust ostetud Audi A6.
Sõiduk tundus kahtlane juba
esimesel vaatlusel. Dokumentide järgi pidanuks olema tegu quattro ehk
neliveolise masinaga, kuid ostja ise teadis, et sõiduk on esiveoline.
Lähemal uurimisel selguski, et avariiline masin kustutati Saksa registrist
2006. aastal. Seega kulus Leedus mitmest sõidukist “uue”
auto kokku keevitamiseks ligi aasta.
ARK pressijuhi Timo Vijari
sõnul on säärased võltsautode arvele võtmise
katsed vähenenud, aga mitte kadunud. Näiteks ARK Jõhvi
büroo töötajad teavad rääkida Volkswagen Passatist,
mis oli kokku traageldatud ja ellu äratatud koguni kolmest autost nagu
Frankensteini monstrum.
“Väliselt oli auto ilus ja
silmaga vaadates poleks osanud arvatagi, et tegemist mitmest tükist kokku
keevitatud sõidukiga. Keevitustöö oli väga korralik, kuid
keevitusjäljed asusid kohtades, kus neid ei oleks tohtinud olla.
Seetõttu oli võltsingut ka kerge avastada,” meenutab 2006.
aasta sügise juhtumit registreerija Avo Uueküla.
Ka
Aleksandr Butorin sattus sekeldustesse Leedust ostetud masinaga, kui ARKs
selgus, et sama tehasetähisega auto kanti Rootsis aasta varem maha ja
saadeti prügimäele. “Masin seisab juba kuus kuud, sest ootan
müüja lubatud täiendavaid dokumente,” kurdab mullu Audi A4
soetanud noor pärnak
as. Millest auto tegelikult koosneb ja kas ta selle siin lõpuks
arvele saab, võib vaid oletada.
Ratastega kirstud
Kui tegu on varastatud autoga, edastab ARK andmed politseile,
muul juhul lihtsalt keeldub “korjustest” kokku klopsitud autot
arvele võtmast. Siis on ostja ainus lootus, et ta saab kasutu
metallikolu tagastada ja raha tagasi. Kui võltsitud tehasetähistega
auto õnnestub siiski kuidagi arvele võtta, ähvardab omanikku
vahele jäämisel karistus valeandmete esitamise eest.
Umbusuga ei tasu siiski suhtuda ainult võõrsilt soetatud
autodesse. Mõnede asjatundjate arvates pole enamiku kasutatud autode
puhul, mis Eestis kusagil platsil käest kätte müüakse,
mingit aimu, millises seisundis nad tegelikult on. Pahatihti hoiab uhkelt
läikivat masinat koos piltlikult öelda vaid värv ja pahtel.
Ehkki tavatarkus ütleb, et kabelisse satutakse pigem avariidest,
milles osalevad vanad rondid, ametlik statistika selle kohta puudub. Komissar
Riho Tänaku sõnul keskendub uurimine õnnetuse
süüdlase, mitte auto päritolu ja ajaloo välja
selgitamisele. Selgub, et kui turvapadi avariis ei avane, ei tehta eraldi
ekspertiisi.
Siiski teavad autodiilerid drastilisi juhuseid. Näiteks
müüdi äsja netis 75 000 krooni eest kaks aastat vana Renault
Megane’i, mis omaniku sõnul oli tipp-topp korras. Autofirmast
ülisoodsa pakkumise tausta uurides selgus karm tõde.
“Auto oli rämeda avarii tõttu kolm kuud tagasi maha
kantud,” räägib ABC Motorsi turundusjuht Indrek Poolak.
Kindlustus müüs vraki oksjonil ära ja vaid paar kuud hiljem oli
ta pealtnäha uue ja kobedana müügis. “Kui nüüd
keegi selle ostis, siis see inimene teab, et autol peaksid olema turvapadjad,
aga avarii puhul on tulemus jälle tammest kirst.”
Just
turvavarustus on kasutatud autode põhiprobleem. Kohustuslik
tehnoülevaatus ei kata ohutusseadmeid ega vaata, millest ja kuidas masin
täpselt kokku pandi. Seega liigub Eesti teedel sadu kui mitte tuhandeid
sõiduautosid, mille omanikel pole õrna aimugi, et armatuurlaual
on küll sõna airbag, aga ohuolukorras on sellest sama palju abi kui
auklikust kondoomist.
Ligi 30aastase autotehnilise ekspertiisi
staažiga kindlustusspetsialist Rein Münt on seoses õhkpatjadega
näinud kõiksugu koerusi. Alates sellest, et kord juba avanenud
turvapadi on lapitud nagu vana sokk, ja lõpetades sellega, et seda
üldse pole. Tema sõnul esineb isegi juhuseid, kus nupumehed
sõiduki kompuutri takistitega nii ära petavad, et see näitab
olematute õhkpatjade olemasolu.
IF Kindlustuses
töötav Münt näeb avariides avanemata õhkpatju
alatihti. Viimati tuli sellest juttu kuu aega tagasi, kui Tallinna ringteel
toimus ühe hukkunuga nelikavarii, milles osalesid kaks Citroën Xcara
Picassot, veoauto Scania ja kaubik Toyota Hiace. Ühes Citroënis
(milles reisijad pääsesid vigastustega) ei avanenud turvapadi.
“See auto oli sõna otseses mõttes küproki ja kruvidega
kokku keeratud,” vahendab Tänak kohal viibinute muljeid.
Vrakkidest tehtud võltsautod
Paradoksaalselt on just kindlustusfirmad see koht, kust hukkunud masinad oma
uut ringi alustavad. Liikluskindlustusfondi kahjuennetuse valdkonna juhi Erik
Ernitsa andmetel kantakse Eestis kuuel kuni kaheksal protsendil
liikluskindlustuse sõidukikahju juhtudest masin maha.
Sellele lisanduvad muud liiklusõnnetused (näiteks posti
või põdra rammimine ja kraavisõit), kus teisele osapoolele
kahju ei tekitatud. Ehkki täpsed andmed puuduvad, kantakse avarii
järel maha igal aastal sadu autosid. Kusjuures enamik sõidukitest
loetakse hävinenuks madala hinna, mitte tugevate vigastuste tõttu,
ehk teisisõnu – korralik taastusremont on neil juhtudel kallim kui
sõiduk ise.
Seejärel ostab kindlustus
taastamiskõlbmatu auto ära, kuid ei saada seda üldjuhul
vanarauaks, vaid paneb oksjonile. Pealinnas teenindavad kindlustusfirmasid kolm
avariiliste autode müüjat – osaühingud Moneklar, Plusmerk
ja AMJ Autoäri. Näiteks ainuüksi ühe firma koduküljel
oli teisipäeval pakkuda ligi sada mitmesuguste vigastustega masinat,
suurel osal neist turvapadjad avanenud.
ABC Motorsi turundusjuhi
Poolaku meelest käituvad kindlustusfirmad ebaeetiliselt, kui vrakid
liigseid küsimusi esitamata enampakkujale müüvad.
Märkimisväärne osa neist ilmub varsti imesoodsa hinnaga taas
müüki. Arvestades, et turvavarustuse, näiteks õhkpadja
taastamine on hirmkallis töö (tihti kallim kui auto ise), võib
mürki võtta, et seda sellisel teise ringi masinal pole.
Kui ostjal pole eksperdi teadmisi, ostab ta sisuliselt
loteriipileti. Liikluskindlustusfondil on k&uum
l;ll avalik veebiandmebaas, kus saab tehasetähise järgi kontrollida,
kas auto on avariis osalenud, aga see ei kata kõiki juhtumeid.
Näiteks müüakse praegu Auto24.ee saidil 139 000 krooni eest kahe
aasta vanust punast Citroën C2. Müügikuulutuse andmetel on
olemas turvavarustus ja garantii, aga poole sõnagagi ei mainita, et sama
auto põrutas otsa põdrale.
Legaalne
taastamistööstus
Salva Kindlustuse juhatuse
liikme Urmas Kivirüüdi teada ostavad olulise osa
kindlustusseltside müügiks pandud vrakkidest
lammutustöökojad. Enamasti lähevad need juppideks, kuid
Kivirüüt möönab, et mõned masinaid jõuavad
ühel või teisel moel tagasi tänavatele. “Tuleks
kehtestada parem kontroll,” nõustub Kivirüüt. Samas
leiavad Ekspressiga suhelnud kindlustusfirmad, et neid saab surmarelvade turule
tagasi laskmises süüdistada sama palju kui kööginugade
müüjaid mõrvades. Vastutus lasub ikka konkreetsel
tegijal.
Indrek Poolak soovitab inimestel julgelt ametlikest
esindustest auto ajalugu küsida. “Ma olen täiesti kindel, et
ükski kaubamärgi ametlik esindaja ei soovi selliseid laibaautosid
Eesti teedele. Sest see ju kahjustab kaubamärgi mainet, kui NCAPi
turvatesti viis tärni saanud mudelites inimesed hukkuvad.”
Kindlustuseksperdid kohtavad ühtelugu masinaid, mille nad korra on juba
avarii järel vanarauaks tunnistanud. “On mitmeid juhtumeid, kus
teisele ringile tuleb auto, mis on korra juba tunnistatud
taastamiskõlbmatuks,” räägib kindlustusekspert Rein
Münt. “Kui sellist masinat müüa auto pähe, mis on
ideaalses korras, siis see on eludega mängimine.” Samas on
säärane autode taaselustamine ja “elundidoonorlus”
seaduslik. “Seadus on selle vastu jõuetu,” kinnitab
Münt. Halvimal juhul on tegemist tarbija petmisega, kui müüja
selgesõnaliselt lubab, et autos on korras turvavarustus.
Asjatundjate sõnul tuleks asutada ametlik
taaskasutuselevõtu komisjon. “Ei tohi olla, et masinad
jäävad külaseppadele kolmest autost kokku lappida,”
rõhutab komissar Riho Tänak.
“See võib
olla traagiliste tagajärgedega.” Juba paar aastat valmistab
Liikluskindlustusfond ette süsteemi, et hävinenud sõidukite
kohta käiv info oleks ARKile ja muudele asjaosalistele
kättesaadav. Loodetakse, et see aitab luua süsteemi, mis
keelustaks juba kord avarii järel kindlustusfirma poolt maha kantud masina
uuesti liiklusesse lubamise ilma spetsiaalse ohutuskontrollita. “Kusagil
garaažis taastatud auto võib olla sama hea kui esinduses, aga seda peab
kontrollima,” leiab Rein Münt. Paraku see initsiatiiv venib ja
zombiautode elluäratamise bisnis võib kartmatult jätkuda.
- Valvsaks peaks tegema auto ebaloogiliselt madal hind, ehkki pealtnäha on kõik korras.
- Kokku klopsitud auto reedab ka see, kui teeninduses kerenumbri järgi tellitud detailid ei sobi.
- Kui autol on kerel kaks erinevat tehasetähist, siis on tegu kas kahe auto ristandiga või on masin varastatud ning vargad võltsisid mingil põhjusel vaid ühe tähise.
- Tüüpiline taaselustatud auto on hinnaklassis 150 000 – 200 000 ja kuni viis aastat vana. Kallima hinnaklassi auto ostja eelistab uut masinat.
- Kui auto esiosal on remondi tunnused (liimitud laternakinnitused, defektiga radiaator, ülevärvimise tunnused jne), tasub kontrollida ka turvapatjade olemasolu.
- Peale katkise turvapadja võivad taastatud autol olla nõrgad kohad turvarihmad ja küljetugevdused.
- Üks ekspertide nippe taaskasutusel avariiline auto ära tunda on foto turvapadja kattest. Värvitud kate jääb pildil armatuurist erinevat tooni. Ka värvitud rooliratas on vihje, et õhkpadi on juba avanenud.
- Kui süütevõtme pööramisel turvapadja kontroll-lamp kordagi ei sütti, võib olla pirn eemaldatud. Kui lamp küll süttib, aga kustub ühel ajal õlirõhu või mõne teise kontroll-lambiga, siis on see vihje, et õhkpadja kontroll-lamp võib olla ühendatud mõne teise lambiga, et süsteem ära lollitada.
- Kõige kindlam on kontrollida turvavarustuse olemasolu, kui firmaesinduses lisaks diagnostikale vaadatakse järele ka näiteks roolil oleva turvapadja olemasolu, mis on üldjuhul lihtne protseduur. Juba kasutatud turvapadja tunneb spetsialist kohe ära.