Kas "'teeme ära"' või "'ära tee"'?

Aktsioon “Teeme ära 2008” ei aita puhastada mitte ainult maad, vaid ka eestlaste ja venelaste omavaheliste suhete õhustikku. Selles on tihedalt põimunud “ökoloogilise eluviisi” ja integratsiooni ideed.

Mure keskkonna pärast, mis on aktuaalne terves maailmas, avaldub Eestis üleüldise laupäevakuna. Tuleb välja, et üritus “Teeme ära 2008” (vene keeles “???????!”) ei kujunenud üksnes keskkonna parandamise aktsiooniks, vaid on ka lõimumisüritus.

Avaldan siinkohal ühe telgitaguse saladuse. Kampaaniat välja töötades kavandasid koris­tusaktsiooni korraldajad selle ka venelaste ja eestlaste kogukonna lähendamise ­kampaaniana: on ühine eesmärk (muuta puhtamaks paik, kus me elame), on ühine aeg, ühine tegutsemisruum. Milleks rääkida integratsioonist, kui ühiste eesmärkide poole saab liikuda lihtsamate vahenditega – ja sealt ei ole kuigi kaugel ka “lõimumine”. On selge, et see ei olnud ürituse põhieesmärk, kuid selle sümpaatne täiendus ikkagi...

Probleem, mis ürituse korraldajatel tuli vältimatult lahendada, on lihtsas keeles öelduna: kuidas venelasi kokku kutsuda? Erinev inforuum, milles venelased ja eestlased elavad, ähvardas mõjutada ka ökoloogiat. Teiste sõnadega: kampaania, mis oli töötatud välja eestikeelsele auditooriumile, ei oleks mingil juhul sobinud venekeelsele. Järelikult tuli neile teha eraldi reklaamid, kaasates staare, keda venelased määratlevad kui “omi”.

Omadena astusid üles ajakirjanik Natalia Malleus, näitleja Aleksandr Ivaškevitš, treener Anna Levandi, laulja Anne Veski. Anna ja Anne osalesid ka eestikeelses kampaanias, kuid venekeelsele auditooriumile valmistati ­venekeelsed reklaamid. Ja veel üks fakt, millele osutasid tähelepanu aktsioonist osavõtjad ise: põhimõtteliselt olid eestlastele niinimetatud “vene tähtede” nimed enam-vähem tuttavad, kuid venekeelne auditoorium tundis eestikeelsetes reklaamides esinenud staare oluliselt vähem. Lisaks sellele avaldati venekeelseid reklaame hoopis teistes infokanalites kui eestikeelseid. Muidugi pole käesoleval juhul oluline see, kuidas kampaaniat tehti, vaid see, milliseid tulemusi ta andis.

“Teeme ära 200” venekeelse meedia juht Tatjana Lavrova ütleb juba praegu, et teda rõõmus­tab väga Ida-Virumaa ja Maardu linna, s.t vene­keelsete paikade aktiivne osavõtt üritusest. Tema hinnang üritusele on ­niisugune:

“Kokkuvõttes veendusin ma jälle kord, et vaatamata ühiskonna politiseeritusele ja materiaalsete väärtuste kultiveerimisele ei vaja meie inimesed – ei eestlased ega ka venelased – mingeid kõlavaid loosungeid või aabitsatõdede selgitamist, miks tuleks aidata maad, millel me kõik elame.

Nii ühed kui ka teised kurdavad prügikonteinerite vähesuse ja läbimõtlemata seaduste üle, mis annavad meie riigi paljudele hoolimatutele inimestele “õiguse” asutada omavolilisi prügimägesid. Nii eestlased kui ka venelased, kes on registreerunud vabatahtlikena koristusaktsioonile, on seisukohal, et ei tuleks mitte ainult suurendada trahve prügi mahapaneku eest selleks mitte ettenähtud kohtades, vaid mõelda hoolikamalt läbi ka prügimajanduspoliitika. Ning samamoodi mõistavad nii ühed kui ka teised, et riigil puuduvad vahendid, et likvideerida üleöö vanad prügimäed, ning et vaevalt see võiks lähitulevikus juhtuda. Sellepärast võime me riiki kiruda palju tahes, kuid see ei mu uda prügi sees elamist sugugi meeldivamaks.”

Tahaks väga uskuda, et see on nii. Tõsi, mulle tundub ikkagi, et aktsioonis osalevad üha enam nii-öelda teadlikud kodanikud, kes ei reosta keskkonda ka ilma igasuguste aktsioonideta. See aga ei sõltu enam rahvuskuuluvusest, vaid indiviidi teadlikkusest.

Möödunud laupäeval toimus Tallinnas laialt reklaamitud Kodurahu foorum, mille eesmärk oli ühelt poolt aastataguste aprillisündmuste kokkuvõtete tegemine; teiselt poolt oli üritus järjekordne katse edendada kahe kogukonna vahelist dialoogi. No jah. Minu meelest on üritus “Teeme ära 2008” kodanikukohuse seisukohast tunduvalt siiram ettevõtmine kui seesama foorum. Ja peamine erinevus seisneb siin kasuteguris. Muuta maa ühiselt puhtamaks – see on konkreetne tegevus, mis on suunatud üldisele ja ühisele eesmärgile, meie ühise kodu hüvanguks (mitte aga arutlustele, kuidas integreerida/integreeruda, et koos toime tulla). On vahva, kui selline ühistunne jääks meil ka püsima.

Ja veel: kõlab küll banaalselt, kuid seda enam tuleks minu meelest teha vahet “teeme ära” ja “ära tee” loogikal. On ju lihtsam ja ökoloogilisem tegutseda loogika järgi “ära tee loodusele liiga” kui “puhastame looduse oma tegude jälgedest”.