09.05.2008, 00:00
Nõukogude oaas postkommunistlikus olukorras
Arhitektuuriteadlane Mart Kalm tutvustab Pärnus toimunud paneelikate teemalist workshop’i ja seminari.
Aprilli lõpust maikuu esimeste päevadeni murdsid Eesti ja Taani
Kunstiakadeemia, Frankfurdi Rakenduskõrgkooli ja Leuveni ülikooli
magistrandid pead, kuidas 1970. aastate arhitektuuriimesse eluvaim tagasi tuua.
Taustaks avas täpselt planeeritud elu laiemat probleemistikku 25. aprillil
Pärnu kolledži ruumes toimunud masselamuehituse avalik seminar.
II maailmasõja järgne mõlemal pool raudset eesriiet
kujunenud industrialiseerimise olukord, kus linnade elanikkond plahvatuslikult
kasvas ja neile tuli eluase leida, sünnitas paneelmagalad, suurte
vajaduste ja väheste võimaluste arhitektuuri, mis eriti armastatud
pole kuskil. Selle “keerulise pärandi” mõistmine
valmistab siiani raskusi, kas või praegu kõikjal loetav Tony
Judti sõjajärgse Euroopa ajaloo käsitlus näitab selles
küsimuses üles üllatavat lihtsameelsust.
Seminaril
oli Slovaki arhitektuuridoktor Henrietta Morav?íková Bratislava
130 000 elanikule kavandatud Petržalka saatuse suhtes väga optimistlik,
pealinn buumib ja paneelikate vahele kerkib uusi maju, vanu uuendatakse ning
tühje kortereid polegi. Seevastu saksa kunstiajaloolane Elke Mittmann
näitas Halle-Neustadti näitel, et vanalinna kõrvale rajatud
keemiatööstuse paneellinnak pole elujõuline vaatamata
läänesaksa miljonitele, mis 1990. aastatel korterite kaasajastamisse
pandi, ega tasemel kunstiprojektidele, mida seal hulgi aset on leidnud.
Prantsuse DOCOMOMO president Agnes Cailliau avas ilusti Nõukogude
mikrorajoonidele eeskujuks olnud grands ensembles’ite kujunemisloo.
Göteborgi Linnamuuseumi elukeskkonnaspetsialist, kunstiajaloolane Sanja
Peter rääkis oma igapäevatööst elanike ja arendajatega
seoses sellega, kuidas Rootsi miljoni korteri ehitamise programmi raames
kerkinud piirkondades siiski inimväärset elukeskkonda hoida. Esinesid
ka Tampere ülikooli insenerid Jussi Mattila ja Saija Varjonen, kes on
kuulsad selle poolest, et nad oskavad betoonipragude hingeelust
rääkida nii, et aru saavad mitte ainult arhitektid, kunstiajaloolased
ja restauraatorid, vaid ka lihtsurelikud.
Konkreetsemalt Pärnu
KEKiga (ehk siis Kolhooside Ehituskontoriga) seonduvat avasid
üliõpilastele omaaegne tellija Andres Ringo ja looja Toomas
Rein, linnaarhitekt Karri Tiigisoon ja muinsuskaitseinspektor Nele Rent.
Selliselt varustatuna hakati uurima olukorda, kus omaaegne maaehitajate endale
rajatud oaas on elitaarsuse kaotanud ja tasapisi sulandumas
ülejäänud linna. Kui KEKi pika maja korterid olid
nõuka ajal 9. Mai omadest selgelt paremad, siis kõrgemate
hoolduskulude tõttu enam mitte. KEKi-aegne elanike raudvara on küll
tugeva identiteediga, kuid meenutab aegu, mil probleemide tekkides tulid KEKi
mehed ja kõik sai tasuta korda. Seevastu uuemal ajal sinna korteri
ostnutel pole probleeme olukorra parandamiseks laenude võtmisega.
Kogu ala jätab poolikuse ja lõpetamatuse tunde. Seal, kus
telgede ristudes nägi Toomas Rein 1973 ette 16korruselise tornelamu, all
poed ja teenindus, haigutab tühimik autode müügiplatsiga. Samas
nuiab kohalik ärimees Elmar Lepp oma tornelamu ehitusluba vanalinna
kaitsevööndisse. Linnaarhitekt aga rääkis
munitsipaalkorterite torni võimalusest. Kui Pärnu saab Tallinna
poolt uue sissesõidu, mis möödub KEKist, kas kulub siis
üks maamärk seal ära?
Teisalt ringtee laiendamine
uhkeks via Baltica’ks lahutab KEKi linnaku kaks poolt veelgi rohkem.
Kas on sisetänavate ristmikku mõtet rajada ärisid,
kui üle tee on piimakombinaadi varemete asemele kerkimas hiiglaslik Port
Artur 3?
Eriti nukker oli leppida tõdemusega, et Kaevu
tänava l&otil
de;pp oma uue, kuid täiesti lameda hoonestusega on tunginud KEKi alale,
kuhu Ell Väärtnõul oli omal ajal silmapaistev planeering
täiesti olemas. Üks ilmetu ridaelamu lõikab lausa läbi
lasteaia järgse risttelje, kuhu oli ette nähtud spordihoone. Kui
raske peab olema sellises sigamajas kogu aeg musta südametunnistusega
elada. See, et Pärnu linn ei suutnud maade tagastamise järel KEKi
arhitektuurselt väljapaistvaid planeerimispõhimõtteid siin
säilitada, on Eesti omavalitsuste kinnisvaraporno ilmekamaid näiteid.
Oleks muinsuskaitse õigel ajal aktiivne olnud,
võinuks ju Kaevu tänava lõppu kujuneda täiesti
kvaliteetne elukeskkond ja kinnisvara hinnad võinuksid olla palju
kõrgemad. Ühe Väärtnõu valeva madaltiheda elamu
vanemas osas värvis omanik hiljuti roheliseks ja kollaseks. Ilmselt sai ta
isegi oma käkist aru, sest maja on müügis. Samas jokutab
Muinsuskaitseamet KEKi linnaku kui erakordse arhitektuurisaavutuse ja
sotsiaalse eksperimendi kaitse alla võtmisega juba aastaid. Mis sest, et
kõik väliseksperdid olid seda meelt, et tegu on üleeuroopalise
tähtsusega objektiga. Näiteks Cailliau arvas, et muinsuskaitse peaks
kindlasti Kuldses Kodus omandama ühe korteri, mis hakkaks tööle
metoodilise nõuande keskusena, et inimesed, kes tahavad nüüd
oma 1990ndatel ära rikutud kortereid restaureerima hakata, saaksid sealt
abi.
Üliõpilaste väljapakutud enam kui
põnevaid ideid saab näha Pärnu kolledžis, pärast aga
Kuldse kodu pikas koridoris ja EKA restaureerimisosakonnas Tallinnas
Suur-Kloostri tänaval. Selliste õpikodade üks eesmärk on
ka arhitektide, kunstiajaloolaste ja restaureerijate vahele silla ehitamine,
sest elus tuleb neil edaspidi ikka koos inimeste heaks töötada.
Sokrates IP üritust toetasid Kultuurkapital ja Pärnu
linnavalitsus.