Ahnusel on piirid

Täitsa kindlalt on hinnaralli paljud katuselt alla toonud. Ma pakun, et välja sööma minnes mõeldakse nüüd pikemalt. Arve suurus on prognoositult poole vägevam kui eelmisel suvel.

Mõned kohad on juba päris tühjad, sest kui turisti pole, pole kedagi. Ja tegelikult on see täitsa hea. Ehk toob tühja saali nägemine maa peale ka kohalikud restoranipidajad.

Kui vaadata restoranide ja kohvikute menüüsid, näib, et sageli ainult turistide peale loodetaksegi. Kusjuures need peavad olema mõistuse kaotanud, purjus turistid. Toit on Eesti söömaasutustes nõmedalt kallis, palju kallim kui enamikus Euroopa riikides, kusjuures tähelepanu! Poehinnad jäävad veel alla.

Mis tähendab, et restoranipidajad tegutsevad nagu viimsepäevameeleolus, maksku kunde talle kohe kinni tema investeeringud mõttetusse sisekujundusse, ülimoodne kohvimasin ja valgest nahast, täiesti ebapraktiline sohva.

Kulla ärimees, aga see pole sööja asi! Sööja tahab süüa ja kui ta on näljane, on talle tarvilik hea toit puhtal laual puhtas ruumis, mitte Itaaliast tellitud disainmööbel, milleks sa laenu võtsid, või siis sise­kujundaja jonn, mis käskis lae katta kuldsete liblikatega.

Ma vihastan alati, kui näljaselt mööda Tallinna käin – kas mõnda normaalset söögikohta, kus lihtsalt hästi süüa saaks, kas sellist pole enam olemas? Kas alati peab koos pastataldrikuga saama ka osa andetu disaineri uitmõtetest?

Jah, see on liigse raha vohamisest tekkinud üledisain, mis on Tallinnas valdav, Tartus õnneks vähem, ja mille hind tuleb koos arvega Caesari salati hinna sisse peidetult.

*

Nüüd räägime veinist. Tehke ise väike arvutus. Vaadake, mis labast veini pakutakse toidu kõrvale restorani veinikaardil ja mis hinnaga. Käige korraks poes ja jätke paar numbrit meelde.

Nüüd arvutage välja, mitu protsenti teilt lisaks tahetakse. Kakssada? Odavalt pääsesite.

Tavaliselt lõpeb asi sellega, et te ei võta toidu kõrvale veini. Õigesti teete. On igati tervislikum.

*

Mis ma soovin! Pankrotte teile, te ahnepäitsud! Pole mingit põhjust, miks ma peaks kahe lolli kokkuleppest sündinud inetud asjad kinni maksma, makstes klaasi veini eest kahe pudeli hinna. Ehk sõidate korra kuskile oma suvilarajoonist kaugemale, vaatate, milline on hinnapoliitika mujal, kus kõrtsipidamisega on tegeldud põlvkondade kaupa, mitte projektijuhtimise korras.

*

Kui juba raha peale jutt läks, siis on veel üks seltskond, kelle kohta tahaks saada rohkem teateid: kes nad on, kes on nende vanemad, esimesed õpetajad, sugulased, õed-vennad. Need on sms-laenude andjad, moodsa aja liigkasuvõtjad. Inimesed, kelle sõnavaras pole kohta lausel: see pole sünnis.

Tean üht peret. Poiss on justkui normaalne, ema-isa, õde-vend, kõigil on aru peas, aga tema tegeleb liigkasuvõtmisega, piiks-piiks jne.Kutt teenib oma esimese raha teiste õnnetuse peal turnides, ­endal ­alles kõrvatagused märjad. Mis inimene tast saab? Kurjategija ilmselt, mis muud. Ei saagi aru, mis asi see on, hariduse või mõistuse puudus kombinatsioonis loomaliku ahnusega. Ning naiivse ­usuga, et teistele tehtud halb tagasi ei tule.

Aga küll ta tuleb. Küll ta tuleb!