“Third”
(Island)
Muusikale on
võimalik läheneda kui kaubandustegevusele, mille äriedu tagab
regulaarne graafik ja käive. Hip-hopis on normaalne anda välja
üks täispikk plaat aastas, et anda kuulajale n-ö täie raha
eest. Teisest äärmusest leiame filosoofid-nokitsejad, kelle lugude
mõõdetud tempo ja plaatidevaheliste parsekite vahel paistab
olevat mingi zen-budistlik seos. Vaikelu varjudes virvendav The Blue Nile on
suutnud 25 aastaga teha neli plaati ja nüüd on ka Portishead
pärast üheteistkümneaastast pausi pealtnäha kuulmatul
sammul astunud areenile oma kolmanda kauamängivaga “Third”,
ent põhjustanud plahvatusliku resonantsi, mis sunnib paljud meist kukalt
kratsides ümber hindama kõik selle, mis hetkel muusikas toimub. Kui
tänapäeva muusika-skenel võitlevad mikrofoni pärast
kümned disainülikondades zeitgeist-poose võtvad staarid, siis
Portishead eelistab peituda kõrvalosatäitjana
lavaäärsetesse tolmustesse nurkadesse ja nokitseda omaette,
mängides ometi üle kõik need, kes peaosale kandideerivad.
On siin siis midagi peale hakata seniste teadmistega Portisheadist? Jah
ja ei. Meeleolu on siin endiselt selline nagu kleepuva põrandaga
ballisaalis 1. jaanuari hommikul kell pool kuus. Kuigi teine lugu
“Hunter” kõlab tuttavlikult, on siiski selge, et need
neurootilised plärinad keset portisheadlikku ilu ennustavad süvenevat
paranoiat. Pealtnäha säilib tasakaal nii tempos kui
volüümis, kuid vaikse pealispinna all kasvab paine, mis otsib endale
väljundit punkelektro hüpnootilises andmises (“We Carry
On”), kraut-proges (“Small”) ja isegi dubstep’is
(“Machine Gun”). Lugudes, mis kulgevad kuskilt eikuskile nagu Paul
Austeri jutustused.
Tundub, et kätte on jõudnud the age
of an understatement, nagu ütleb The Last Shadow Puppets, aga hoopis
teises tähenduses. Siit võiks alata väikeste žestide suuruse
ajastu muusikas. Aeg, kus ripsmete pilgutus võib purustada suurlinna
teisel pool maakera.
10