09.05.2008, 00:00
Uus tase? Uus põlvkond? Uus film?
Üheksa noort meest ühelt kursuselt hakkavad juba homme eesti kino oma näo järgi muutma. Portreed uudistas Margit Tõnson.
Filmiharidust on iseseisva Eesti pinnal ikka sporaadiliselt antud. Kümme
aastat pärast Arvo Iho esimest režiikursust (Jaak Kilmi, Rainer
Sarnet, René Vilbre jt) võttis 2002. aastal operaator-lavastaja
Jüri Sillart toonasesse Pedagoogikaülikooli vastu samasuguse
suunitlusega seltskonna, et luua vundament järgmisele
filmigeneratsioonile. Sillart ei väsinud kordamast, et ega kõik
need 28 erineva motivatsiooniga inimest kursuselt kindlasti paberitega
režissöörideks ei saa. Ja ega kõik ei tahtnudki.
Spetsialiseerumine toimus n-ö vabatahtlikult-sunniviisiliselt,
lisaeriala valimise ja kursusetööde tegemise käigus –
keegi pidi ju ka kaamera kätte võtma ning keegi teine selle pildi
lõpuks kokku lõikama. Tänaseks on sellest seltskonnast
hinnatud operaatorina nime teinud Meelis Veeremets (“Tulnukas”,
“Kinnunen”, “Must Peeter”). Montaažile spetsialiseerus
lisaks Lauri Laasikule, kes tänaseks on ka Eesti nõutuim
digiefektide meister (vt “Klass”, “Georg”), ka Margo
Siimon (“Kinnunen”, “Kelgukoerad”, “Must
Peeter”).
Režissööridest ootavad oma tähetundi
ja esimest täispikka filmi mitmed individuaalse käekirjaga kujud.
Esimesena saab käe valgeks Rasmus Merivoo, stiilipuhta ja groteskse
jõmluse portree “Tulnukas” lavastaja ning stsenarist –
Eesti-Vene koostöös valmiva “Buratino” rahvusvahelise
võttegrupi kamandamisega. Rasmus õpib edasi Tallinna
ülikooli juures Balti filmi- ja meediakoolis, film, kui kõik
hästi läheb, jõuab ekraanile juba tänavu sügisel.
Produtsent ja režissöör Priit Pääsuke
(“Sagedused”), kelle hiljuti esilinastunud mustvalge lühifilm
“Must Peeter” võlus ekspressiivse laadi, hea
atmosfääritunnetuse, meeldejäävate
näitlejatööde ja uskumatult värske helikujundusega, on
samuti nimi, mis tasub meeles pidamist. Kusjuures, just laekus Eesti Filmi
Sihtasutusele ka Luxfilmi (Priidu, Margo ja Anu Auna ühine
produktsioonifirma) taotlus täispika mängufilmi stsenaariumi
arenduseks.
Koos “Musta Peetriga” esilinastus ka Tanel
Toomi, hetkel Londoni filmikoolis studeeriva režissööri lühifilm
“Teine tulemine” – sürreaalne sõjadraama
kaksikute vendade saatusest.
Enesekindel tegutsemine
äärmiselt stiilses, hästi valitud võttepaikadega,
harukordse põhjalikkusega kombineeritud helirežii ning viimseni timmitud
tonaalsusega filmi väga konkreetsetes žanripiirides avaldab muljet.
Tõelise üllatuse valmistas äsja Kaupo Kruusiauk, kes
on teinud väga eripalgelisi lühimängufilme, millest kõige
publikusõbralikum oli kahtlemata “Meister”. Kunagist
tippmaletajat Jaan Ehlvesti portreteerivas dokumentaalfilmis
“Mängija” näitas Kaupo, et tal on head silma tabamaks
kordumatuid hetki, oskust küsida õigel ajal õigeid
küsimusi ning oskust kuulata vastused lõpuni – miski, mida
Eesti suhteliselt ennastimetlevas dokumentalistikas esineb päris harva. Ka
Kaupol on tootjafirma Allfilmi alt esitatud stenaariumi arendustaotluse EFSile.
Produktsioonifirmas “Nafta” režissöörina
palgal olev Margus Paju, kes armastab hoopis poeetilisemat,
metafüüsilisemat, isegi sümbolistlikku laadi (“Hargnevate
teede aed”, “Teispool vihma”) ja evib abstraktsemat
jutustamisstiili, sattus lavastama Päästeameti tellitud
õppefilmi tuleohutusest. “Miks see just meiega pidi juhtuma”
on omas žanris ebatavaline – emotsi
onaalsed lavastuslikud lõigud ühe tüüpilise perekonna
tüüpilisest igapäevast vahelduvad tuletõrjuja
õpetliku kommentaariga.
Jaanis Valk on samuti rohkem
portreedokumentalistikaga sina peal. Alternatiivsetest ühiskonna
sfääridest leiab ta karismaatilisi inimesi (“Südame
hääl. Inna Taarna”, “Apteeker”, kohe tulemas
“Eesti lugude” sarjast film maailma esimeseks võrukeelseks
laulupeoks valmistuvast meeskoorist), et nende vaateid kaasmaalastega jagada.
*
- Kus näevad need noored filmimehed end
kümne aasta pärast tegutsemas?
- Miks on
üldse vaja Eesti filmi?
- Mis on Eesti filmimaastikul täna valesti?
Küsisin neilt seda lootuses, et uue
individualistliku filmipõlvkonna hääl hakkab ehk kõlama
ka kollektiivse loomingulise manifestina.
Rasmus Merivoo
režissöör
- Kuna mulle kunagi ennustati, et
30aastaselt saan sigarikkaks, ja esimesel mail sain ma 25, siis kümne
aasta pärast on mu hetkeline rahanappus juba viis aastat olematu. Ma
arvan, et kindlasti valmistan järjekordset filmieepost, kasvatan lapsi,
vaatan maailmas ringi, lasen kõik Eesti teed korda teha, luban
filmitudengid tasuta Coca-Cola Plazasse, maksan filmigrupile normaalset palka
(nii et ka pensionifondi midagi laekub), lõpetan Rottfilmi stuudio
ehituse, kus on avar ja soe paviljon, söökla, suur greenscreen ja
voodid, kus näitlejad võivad magada, alandan “Viimse
reliikvia” DVD hinda, samas organiseerides sinna ka teise ketta
lisamaterjalidega, maksan Kalevile, et nad taas kohvinätsu tootma
hakkaksid, ostan Sõprusesse uue projektori ja ka esimestesse ridadesse
pehmed toolid, edendan keskkoolide õppeprogrammi, kus lastele ka filmide
vaatamist õpetatakse, ostan Priit Pärna Eestile tagasi ning
eemaldan laulupeolt mikrofonid ja kõlarid, et lauljate massil ja
laulukaarel jälle mõte oleks.
- Et
rõõmustada Eesti silmi :)
- Mitte midagi!
Margo Siimon
monteerija
- Hetke seisuga olen igapäevaselt filmimaailmaga seotud olnud
napilt üle viie aasta, aga senine üheskoos veedetud aeg lubab
püstitada väga julge prognoosi, et ka järgmise kümnendi
suudab see imeliselt nauditav valdkond mind enda kütkes hoida.
Usun, et kümne aasta pärast on elu veelgi põnevam kui praegu – praegu esimesi samme tegeva noore filmipõlvkonna talent on selleks ajaks korralikult realiseerunud ja koostöös selle seltskonnaga olen ehk minagi nende hulgas, kes suuri tegusid korda saadab. - Minu arusaamadega läheb Eesti filmi vajalikkuse
mittemõistmine ja sellele vastu töötamine täiesti
vastuollu – Eesti kultuuril oleks ju oluliselt vähem kaalu, kui
filmikunsti valdkond sellest välja lülitada. Kui niisugune hiilgav
väljendusvahend on leiutatud ja leidub ka paras kogus geniaalseid ning
tahtmist täis tegijaid, siis on see ju igati väärikas
põhjendus ala vajalikkusele. Seda enam, et ka publik õpib
järjest rohkem armastama kodumaist filmi ning kohalikud teosed
lähevad aina enam korda ka Eestist eemal asuvatel kinoekraanidel.
- On ju teada, et raha liigub meie väikeses riigis filmialal üsna piiratud koguses ja väga piiratud on ka see inimeste ring, kellel on üleüldse kõik eeldused oma projektidele toetuse saamiseks. Ja mulle tundub, et nii mõnedki neist, kes on kvalifitseerunud toetusi saama, ei oska seda asjaolu kunstilises mõttes väärikalt hinnata ja kui raha on käes, siis teevad filmi lihtsalt ära – finantsee rijatele peab ju midagi ette näitama ning ka avalikkuse ette mingisuguse tootega ilmuma. Aga olen veendunud, et asju saab teha palju paremini.
Margus Paju
režissöör
- See tähendab, et Kristuse iga on mul siis suhteliselt alles
ületatud. Tahaks loota, et kunstilist Kolgata teed ei ole vahepeal jalge
alla võtta tulnud, kuid filmi käänulised rullid peaksid ikka
teed sillutama. Mõned teemad ja maailmad võiksid aga enne saada
filmikeelde valatud, sest kuigi me põhiolemuses palju ei muutu, nihkuvad
meie väljenduslaad ja sõnavara aastatega ning sama lugu eri
aastatel või vanuses jutustades saame tulemuseks
tõenäoliselt üpriski erineva tunnetusega filmid.
- Mulle tundub see samasuguse küsimusena nagu miks on vaja filmi
üldse. Eesti film ei ole nähtus omaette. Me ei tohiks teda sellisena
võtta. Ometi kiputakse teda vaatlema ning hindama kuidagi
väljaspool muud süsteemi. Mitte, et kogu filmikunst oleks
kosmopoliitne, lihtsalt oma põhiomadustelt ja eesmärkidelt on
kõikide rahvuste kino ühel tasandil. Eesti filmi on vaja
täpselt samasugusena nagu kogu maailma kino.
Kunstiliiki, kus avalduvad sotsiaalsed ja poliitilised, individualistlikud ja kollektiivsed, lammutavad ja ehitavad, metafüüsiliselt kõrgustesse kandvad ja naturalistlikult maa peale tirivad mõtted ning tundmused. Eesti film ei ole selles suhtes mingi erand...
teda on vaja, et inimesed saaksid tema keele kaudu üksteisega rääkida ja kasvada. - Kõige põhilisem on vist ikka endiselt puhtpraktiline küsimus: praktika vähesus. Suur osa lavastajatest jõuab täispika filmini vähemalt viieaastase vahega. See pärsib aga loomulikku arengut ning paneb tehtavale filmile suure vastutuse ja sisulise koorma. Lavastaja, kes viie aasta jooksul ei ole saanud oma mõtteid kuhugi valada, võib kauaoodatud filmi mõtetega üle kuhjata. Mulle tundub, et selline probleem eksisteerib küll, kui täna ümberringi vaadata.
Lauri Laasik
montaaž,
eriefektid, värvikorrektsioon
- Tõenäoliselt
Eestis ja ikka filmidega, nii režii kui postproduktsiooni vallas.
- Sama hästi võiks küsida, miks on vaja Eesti
põllumajandust. On ju Senegali kirsstomatid kevadel odavamad kui Eesti
omad. Ometi ei kujuta keegi ette Eestit ilma põllumajanduseta ja Eesti
kultuuri ilma Eesti filmita. Film on niikuinii. Enamik mobiiltelefone teeb
“filmi”, rääkimata kodukaameratest. Selle kõrvale
on aga vaja “suurt” filmi, mis heal kunstilisel tasemel peegeldab
meie kultuuri ja meie olemust meile endile ja siis teistele. Oma filmi on
võimalik asetada kõrvuti teiste filmidega ja mõista,
kuidas me haakume ja milline on meie koht maailmas.
- Uudsed või tavapärasest teisiti lahendatud stsenaariumid ei saa toetust. Otsustajad on paar inimest ja nende otsused käivad nende maitse järgi, nende maitse muu maailma järgi. See tekitab olukorra, kus uued ja geniaalsed ideed ning suunad lämmatatakse koos umbrohuga.
Hea
näide on Taanist, härra Lars von Trieri saatusest. Filmile
“Idioodid” ja seega Taani Dogma koolkonnale ei antud esialgu
riiklikult mingisugust toetust, nüüd aga uhkeldatakse Trieri nimega
Taani filmiajaloos. Muide, sama toimus ka Soomes Aki Kaurismäkiga. Ehk
peaks tekitama eraldi eksperimentaalfilmidele mõeldud toetusallika?
Kaupo Kruusiauk
režissöör
- Näen ennast ikka filmitegijana, loodetavasti on siis valminud ka
mõni täispikk mängufilm.
- Sest Eesti filmi
on vaja. Eesti film on see väi
ke kanderakett, mis viib Eesti kultuuri laia maailma. Ehk on kunagi vaja Eesti
filmi ka eestlastel endil.
- Otseselt valesti küll midagi ei ole, filmitegemise võimalused on ju üha paranenud. Kui midagi võiks muutuda, siis vähem soositud võiksid olla sellised ümmargused eurostsenaariumi töötubades lihvitud filmid, hinnatud võiks olla ikkagi režissööri oma nägemus, mis alati ei pea tähendama väga kitsale maitsele arthouse-filmi, pigem võiks nägemuse juurde käia tahe midagi olulist ära öelda.
Jaanis Valk
režissöör
- Kümme aastat on pikk aeg. Nii pikk, et
kümme aastat tagasi ei näinud ennast isegi sellena, kes ma praegu
olen. Loodetavasti olen aga ikka veel filmimaastikul ja olen saavutanud
professionaalse suhtumise oma töösse. Mis on “professionaalne
suhtumine”, on omaette teema...
- Film on uks teise
maailma. Võib-olla sellisesse, mille olemasolu me praeguses ajahetkes
oleme unustanud. Eesti film tuletab inimestele meelde eestlase teist maailma.
Või siis selle maailma tunnetust. Ilma selleta... Saja aasta pärast
pole võib-olla seda rahvast enam olemas. Aga selle rahva tunnetus
maailmast jääb alles.
- Tihti me unustame ära, tänu kellele film valmib. Mitte ainult tänu režissöörile ja operaatorile. Ta valmib sellisena, nagu vaataja teda ekraanilt näeb, ka tänu kunstnikule, helimehele, värvikeerajale, näitlejatele jne. Tihti unustame me tegijatena need inimesed pärast filmi valmimist ära ega oska neid vastavalt nende panusele meeles pidada.
Mis
tähendab seda, et filmiinimesed pole leidnud
“küünarnukitunnet” mis peaks olema elementaarne, kui
aetakse ühist asja. Krõlovi valmi vähist ja teistest ei hakka
meelde tuletama. Me peame endis üles leidma need vastused, miks me teeme
seda tööd. Alles siis saame muuta midagi vaataja mentaliteedis. Kui
keegi seda üldse tahab muuta...
Tanel Toom
režissöör
- Loodetavasti mitte ainult Eestis.
- Arvan, et vastus sellele küsimusele on sama pikk ja igav kui
küsimustele, milleks on vaja eestikeelseid ajalehti, eesti raadiot
või raudteed. Aga see on hea küsimus, mida peab aegajalt
esitama.
- On tiik ja selle ümber maastik. Kui filmikonnad lombis kaklemise ja teineteise jalgadest tõmbamise lõpetavad, siis jõuame ükskord ka rõõmsalt sellele maastikule. Praegu veeretab igaüks oma nurgas oma väikest filmi ja kissitab teiste tehtu peale õelalt silmi. Kui keegi teeb filmi, tähendab see seda, et keegi teine ei saa seetõttu filmi teha. Rohkem filme on vaja, siis tekib ka filmimaastik.
Priit
Pääsuke
režissöör
- Loodan, et
olles kümne aasta jooksul teinud ära oma kõige julgema,
eksperimentaalsema loomingu, säilib värskus ka tuleviku
töödes.
- Eesti film on osa Eesti kultuurist ja
mulle tundub miks-küsimus seal ees ülearune.
- Uus põlvkond pole jõudnud veel korralikult kanda kinnitada ja teinekord kinno filmi vaatama minnes tekkib tunne, et pole nagu minu film. Kinno minnes ma ootan, et mind üllatatakse millegagi. Mulle ei meeldi filmid, mis on küll korralikult tehtud, aga muidu tühjad.
Eesti film on täna, üksikute eranditega, liiga konservatiivne ja
tagasihoidlik.
Meelis Veeremets
operaator
- Ametikoolis. Puusepp, keevitaja, ehitaja. Kaunis romantiline amet
oleks kaluri oma, aga see vist ei toida.
- Aga milleks on
vaja eesti raamatuid, eesti ringhä&
amp;
amp;
auml;lingut..?
- Puudu on fanaatilisest tasustatud oskustööjõust. Olematu levi. Filme toodetakse riiulisse, samal ajal kui meie teleriekraanidele suudetakse müüa täielikku saasta.