Iluraam – raami ilu

Kersti Koll vaatleb raami ja pildi vahekorda ühe huvitava näituse abil.

Näitus “Raami ilu” Adamson-Ericu ­muuseumis, kuni 8. juunini.

Euroopa kunstiloos käsitletakse raamikunsti ajalugu enamasti keskaegsete altarimaalide raamistustest alates. Renessansiajastul hakkas üha enam levima ka maalitahvlist eraldi olev raam, mille üks funktsioon oli teost kaitsta, teisalt aga aitas see fokuseerida tähele­panu teosele – olles otsekui aknaks argimaailmast kunstimaailma. Raam kui iseseisev kunstivorm arenes koos eri ajastute maitsesuundumustega – antiikarhitektuuri elementide suursugususest inspireeritud renessanssraamidele järgnesid baroki pompoosne dekooririkkus, rokokoo hõrk elegants, klassitsismi selgejooneline lihtsus jne. Meisterlikult nikerdatud, klassikaliselt kullatud või puidu väärikust esiletoovate raamide kõrval võtsid impressionistid uuenduslikult kasutusele ka lihtsa valgeks toonitud raami. Hinnalised raamid on olnud läbi aegade omanikele ka staatuse sümboleiks.

Kuna raamid olid tihti õige silmapaistvad dominandid interjööris, on kogu maailmas probleemiks, et aastasadade jooksul on kunstiteoste raame asendatud ja vahetatud vastavalt üldiste maitse-eelistuste muutumisele. Probleem on seegi, et kuigi uhked, väärismaterjalidest raamid ei maksnud tellijaile tihti sugugi vähem kui teosed ise, on paljude raamide meistrid siiski tundmatuks jäänud.

Odavamad materjalid ja tööstuslik tootmine hakkasid 19. sajandi teisel poolel raamimeistreid järk-järgult kõrvale tõrjuma. Omamoodi protestina raamide masstootmisele arutlesid kunstnikud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul üha enam raamide üle, nende rolli üle teose terviklikkuses ning ka raami kui iseseisva kunstiteose kordumatu esteetika üle. Paljud kunstnikud huvitusid sihiteadlikult varasemate ajastute originaalraamidest, väga populaarseks muutusid ka kunstnike endi poolt oma teostele loodud nn autoriraamid, mida üksikud meistrid olid teinud muidugi juba renessansiperioodil.

1960. aastatest alates on aina enam tegeldud ajastu raami ja kunstiteose kui terviku problemaatikaga, ilmunud on mitmeid uurimusi raamikunsti ajaloost ning viimastel aatakümnetel on maailma muuseumides koostatud hulk selleteemalisi näitusi.

Teoste ajastukohase vormistamise, originaalraamide säilitamise, atribueerimise ja restaureerimisega tegelevad Eesti Kunsti­muuseumis pidevalt nii koguhoidjad kui restauraatorid. Muuseumi üle 58 000 museaaliga kollektsioonis on teoseid, mille originaalraam kannab hinnalist informatsiooni teose algsest vormistusest ning oma ajastu maitse- ja väärtushinnangutest. Huvitavat materjali on ka raamikogus. Näituse “Iluraam – raami ilu” koostajad Sirje Säär, Alar Nurkse ja Ülle Kruus on muuseumi kogudest hoolikalt valinud ligi poole­sajast teosest koosneva komplekti. See kajastab meie kunstiloos 17. sajandi lõpust tänapäevani eri vormistusviise ning esteetilisi arusaamu kunstiteose ja raami harmoonilisest tervikust. Selles valikus on originaalraame, ajasturaame ning kunstnike autoriraame.

Varaseima teosena on eksponeeritud Tallinnas tegutsenud kunstniku Ernst ­Wilhelm Londiceri (1655–1697) paraadportree bürgermeister Christian Strahlbornist ajastutüüpilises hollandipärases raamistuses (1687). Mitmeid häid näiteid on 19. ja 20. sajandi raamikasutusest. Näeme stiilset biidermeierit, lopsakat neobarokki, neorokokood, tüüpilisi historitsistlikke raame, tundlikku juugendlikku vormistust ning ülevaadet eesti kunstnike poolt ja meie muuseumides 20. sajandil kasutatud raamitüüpidest. Kunstiteoste autoritena on esindatud August Georg Wilhelm Pezold (1794–1859), Ernst ­Hermann Schlichting (1812–1890), Johann Köler (1826–1899), Oskar Hoffmann (1851–1912), Kristjan Raud ( 1865–1943), Ants Laikmaa (1866–1942), Oskar Kallis (1892–1918), Paul Burman (1888-1934), Nikolai Triik (1884–1940), Johannes Greenberg (1887–1951), Adamson-Eric (1902–1968), Alo Hoidre (1916–1993), Evald Okas (1915), Leili Muuga (1922), Olev Subbi (1930) ja mitmed teised.

Erakordselt suurejooneline näide meie iluraami ajaloos ning tõenäoliselt laiemaltki Eroopa kontekstis on skulptor Amandus Adamsoni (1855–1929) pirnipuust peene ja meisterliku nikerdusega lopsaka figuraalse- ja taimeornamentikaga raam Johann Köleri maalile “Andke keisrile mis keisri kohus ja jumalale mis jumala kohus” (1883). On õnn, et see Aleksander III-le kroonimise puhul kingitud teose nikerdraam on Eestisse tagasi jõudnud.

Näituse kujundaja Inga Heamägi on niivõrd eripalgelisest materjalist loonud võluva mängulisusega esteetilise terviku ning avab suurepäraselt väljapaneku ideelise telje, esitades sissejuhatavalt Londiceri 17. sajandi paraadportreega kõrvuti ­Laurentsiuse ja A.D “Roos XXV” aastast 2000 Anne-Daniele Saaliste rikkaliku sümboolikaga autoriraamis ning Jaak Arro jõulise polükroomses puulõikes autoriraamidega sarja “Wannabe” (2006).

Lisaks eri raamimisstiilidele on näitusel väga kaasahaaravalt esitatud iluraamide restaureerimine. Eesti Kunstimuuseumi raamirestauraator Sirje Säär annab tekstide ja põneva vitriinimaterjaliga ülevaate töömahukat ja kallist puulõikedekoori alates 18. sajandist asendavast compo-raamide tehnoloogiast ning tutvustab põhjalikult raamide kuldamist ning kullatud pildiraamide hooldust.

EKA restaureerimiskooli tudengi ­Marilin Siimeri konserveeritud rikkalikult nikerdatud kunagine perekond Puhkide portreeraam on eksponeeritud enne lisatud detailide lõplikku kuldamist.

Raami konserveerimist dokumenteerivaid fotosid, kasutatud kips- ja silikoonvorme ning muid eri etappide abivahendeid vaadates saab kõrvalseisjagi aimu restauraatori oskusi, pühendumist ja eriliselt tundlikku kätt nõudvast tööst.

Adudes, kuivõrd suurt professionaal­sust ja kui palju aega nõuab iluraamide konserveerimine, tasub kindlasti süveneda ka Holger Looduse koostatud raamide hoiustamist, pakendamist ja turvalist transporti käsitlevasse stendi.

Kel sügavam huvi iluraami temaatika vastu, võiks võimaluse korral külastada Kopenhaagenis Taani Riiklikku Kunstimuuseumi, kus on 7. septembrini avatud suur ülevaatenäitus Euroopa maaliraami ajaloost.