23.05.2008, 00:00
Tabatud ilu
Aastaid intervjuusid vältinud Eesti päritolu supermodell Tiiu Kuik räägib Ekspressile moetööst, üksindusest ja elust New Yorgis.
Räägitakse, et supermodellid on surnud – välja surnud
üsna hiljutises minevikus, nagu Java tiigrid, kuldkärnkonnad
või Pürenee kaljukitsed, kõigest mõne aasta
või aastakümne eest. Tiiu Kuik (21) on Carmen Kassi
kõrval ainus eestlane, keda maailma moepress on siiski
“supermodelliks” nimetada jõudnud (ja nii nimetatakse
teda ka edasi: “Žüriisse kuuluvad New York Timesi fototoimetaja
Patrick Witty, galeriiomanik David Kesting ning supermodell ja moeikoon Tiiu
Kuik,” teatas mõni nädal tagasi New Yorgis uusi talente otsiv
kunstiprojekt
Chelsea Manhattani
lääneosas tundub lage ja tühi, avar ja neutraalne nagu Ameerika
taevas.
Siin pole sellist inimeste ja suurte puude tihedast
sümbioosist tekkinud õdusust nagu näiteks East
Village’is, kuid kindlasti on Chelsea hetkel New Yorgi üks
kõige trendikamaid rajoone. Ma istun kohviku Half King terrassil ja
ootan Tiiu Kuiki, sest ta elab just siin – ühes neist rangeist
kolmekorruselistest elumajadest, mille seinatoon kipub olema enamasti roosa,
punane, sinine või pruun. Veidi maad eemal ristmikul pilgub valgusfoor
ooterežiimil.
Võib-olla on see vilkumine sümboolne,
sest Tiiu senine karjäär on edenenud ülikiirelt. Tema, Maardust
pärit tüdruk leiti – ja modelle leitakse alati, otsekui
peidetud aardekirste – väga noorena Tallinna toidumessilt. “Me
olime sel ajal väga vaesed ja ma olin õnnelik, et olin sealt saanud
kaks kotti kartuleid,” ütleb Tiiu, meenutades sealsamas, kui
umbusklik ta oli Top Modelsi omaniku Paolo Moglia naise poolt talle
visandatud modellituleviku suhtes. (“Ma mõtlesin, et äkki nad
tahavad selle eest raha.”) Siis, 2000. aastal, oli ta
kõigest 13aastane tüdruk, kelle mällu
on nüüdseks jäänud Maardu-elust vaid mõned
mälestuspildid: lõputud bussisõidud linna kooli, toidupood
sildiga “Alkohool joogid” (“Keegi ei osanud eesti keelt, see
käis mulle lapsena närvidele”) ja meenutus sellest, kuidas ta
ihkas saada loomaarstiks.
“Ma käisin alati Maardu
apteekidest neid tasuta narkomaanide süstlaid võtmas, et oma
kaisukarusid ravida. See ajab mind vahel naerma, kuidas nad võisid
arvata, et ma olin Maardu noorim narkomaan.”
Esimene
töö Jaapanis (“esimene modellitamine”) oli
õudne. Sealne agentuur võttis ära Tiiu passi ja
tagasilennupileti, sundis modellitama plaanitust palju kauem ning lubas emale
helistada nädalas vaid korra. Kuid varsti tulid Milano – New York
– Pariis, tööd Christian Diori J’Adore’i, Mont
Blanci ja Neiman Marcuse reklaamides ning ajakirjakaaned (mullu poseeris Tiiu
näiteks prantsuse Glossis, Mehhiko Vogue’is ja Vogue en
Españolis). Laenates väljendit Kadri Kõusaarelt, on see
olnud igati “vaba tõus”.
Hetkel plingib
valgusfooris keelav tuli. Tiiu vahetab agentuuri – ta on aastaid olnud
tööl New Yorgi modelliagentuuris Major, kuid tahab nüüd oma
agendi, usaldusisiku ja sõbra Anthony järel üle minna
konkureerivasse firmasse Marilyn, mille staaride hulka kuuluvad näiteks
Stella Tennant ja Kate Moss. Seni kuni juristid lepinguid loevad, on Tiiul aega
rohkem kui muidu ning kohvikulaua taha laskudes tellib ta korvitäie
väikseid viineripirukaid, milliseid Ameerikas tuntakse kui
“põrsakesi teki all”. Tosinale pirukale lisaks toob
ettekandja suure kosmeetikabrändi Covercirl näoks olevale Tiiule
kausitäie kartuli-p
orrulaugu püreesuppi ja ühe täiesti tavalise suhkruga kokakoola.
Veidi hiljem tellib ta kokakoolat veel ühe klaasi.
Tiiul on rohelised silmad, mille toon muutub kogu aeg. Tal on 185–187
sentimeetri pikkune keha (sest ka pikkus muutub) ning kaalub ta 65 kilo.
Sõõrmed liiguvad tundlikult otsekui gasellil (räägib
see midagi iseloomust?) ning vasakut põske kaunistab isikupärane
sünnimärk, mis mõnelgi fotol retušeerimise käigus
kaob. Kuid ennekõike on tal võrratu naeratus, otsekui seesmist
valgust välja kumav nahk ning olek, mis ühtaegu lihtne, meeldiv
ja karakterit reetev.
“Väga tubli, Tiiu,” riidleb
ta endaga, kui tal intervjuu käigus mõni eestikeelne väljend
kohe meelde ei tule, et lüüa siis käed puusa ja viibutada
näppu, kui mina ei tea, kes on Kerstin Männik (ta on Tiiu
väga hea sõbranna, samuti New Yorgis elav Eesti päritolu
modell).
“Kertu” ongi üks vähestest
eestlastest, keda Tiiu New Yorgis tunneb, peaaegu et ainus.
Carmen Kassi on ta vahel näinud ja vahel on nad rääkinud
omavahel lava taga (inglise keeles), kuid mingi sõprussuhe see pole,
sest sõprus ei tekigi modellimaailmas kergelt. Olukorda, mis suurte
šõude ajal kardinate taga valitseb, kirjeldab Tiiu hoopis kui
“koolisööklat” – brasiillased on omaette ja keegi
ei tohi nende hulka minna, vene tüdrukud on omaette ja keegi ei tohi nende
hulka minna ja lõpuks on veel need suured tüdrukud, kes on hetkel
kõige kuumemad nimed. “Nii ma Michelle’i (modell Michelle
Buswell, teine sõber, kes osales ka Tiiu märtsis Las Vegases
toimunud sünnipäevapeol) leidsingi, sest meie olime kaks
väljatõugatut.”
Moeäri Euroopas on palju
intensiivsem kui USAs, paljastab Tiiu. “Milanos või
Pariisis šõusid tehes ununeb vahel täiesti ära, et meie
tööst ei olene rahu maailmas ega vähiravi – sealsed
moeinimesed suhtuvad oma töösse nii kohutava tõsidusega. New
York on selles suhtes palju rahulikum, aga samas on mood Euroopas siinsest
valgusaastate võrra edenenum ja originaalsem. Ma ei eelista
kumbagi, vaid üritan leida tasakaalu mõlema vahel.”
Suurbritannia-Itaalia-Prantsusmaa-Mehhiko-Tai-Jaapan! “See
töö on enamiku ajast nagu puhkus,” kirjeldab Tiiu,
tunnistades samas, et vahel võib näiteks komandeering
Hiinasse kulgeda ilma ühegi
vaatamisväärsuseta kurnaval marsruudil lennuk –
lennujaam – kaks ööpäeva hotellis – lennujaam
– lennuk.
Kuigi viimasel ajal on Tiiul õnnestunud oma
reisid sättida valdavalt äri- või esimesse klassi, on tal
siiani meeles üks eriti jube sõit Lõuna-Aafrika Vabariiki
(“Aga see oli seda ka väärt!”), kuhu lendamine kestis New
Yorgist (turistiklassis!) peaaegu 24 tundi jutti.
Lahendus on
kanda venivaid riideid ja magada-süüa-lugeda-magada-lugeda, teab
Tiiu, kes viimasel ajal töötab lennukis oma
“autojuhiraamatuga”.
Kohale jõudes võib
olla nii, et “pole aega süüa, pole aega vetsus
käia ja kedagi ei huvita miski”. Tiiu möönab, et on
mõne korra lava taga isegi nutnud, näiteks siis, kui tal
küüsi viiliti liiga palju. “Väga pisike asi võib
vahel saada viimaseks piisaks.”
Ja samas suudab Tiiu ikkagi
suhtuda oma töösse eluterve huumoriga. “Milline täiuslik
keha, millised täiuslikud juuksed,”
ironiseerib ta näiteks arvutiga töödeldud glamuuripiltide
üle, millel paari hiireliigutusega suurendatakse modellide rindu ja
pikendatakse jalgu just nii nagu tarvis.
Võib-olla juba
paari aasta pärast pole modelle enam üldse kellelegi vaja, on
Tiiu mõelnud.
Millest tuleb see iha, mis tõmbab
tüdrukuid üha modelliäri poole otsekui
ööliblikaid lõkkesse, sundides jätma
kõrvale ja pooleli kõike muud ses elus, kaasa arvatud
kooli? Ons põhjus 80 000 dollarilised tasud, mida veel mõne
aasta eest suurte šõude eest saada võis,
või Vogue’i esikaante ahvatlused (millele pääsedes
saab modell lisaks kuldaväärt
portfooliotäiendusele täpselt 130dollarise honorari)? Miks
on USA tele-eetris üks vaadatumaid saateid elusaade
“America’s Next Top Model” (midagi “Eesti otsib
superstaari” sarnast, ainult et keskendub ande asemel ilule), mille igas
osas lahkub taas uus tüdruk väljapraagitult saatest,
unistused purunenud ja silmad peos?
Tiiu usub, et supermodelliamet
pole surnud – või isegi kui on, ei tohiks seda välja
öelda. “Sest mis neile vaestele tüdrukutele siis üldse
jääb?”
“Ma tean, kes võidab,”
vihjab Tiiu märksõna “America’s Next Top Model”
kuuldes, “see tüdruk elas mõnd aega minu
pool.” Ent võitja nime ta ei ütle, vähemasti
“tervele Eestile mitte”.
Tiiu oskab suud pidada ka
siis, kui küsin, milliste moeloojatega on olnud koostöö
kõige raskem (“Mu viimane intervjuu tõlgiti inglise
keelde”).
“Ma ütlen parem need, kellega
koostöö on olnud meeldiv,” otsustab ta oma leebel kombel
hoopis ja loetleb: “Jean-Paul Gaultier on hästi inimlik –
seda on harva leida, sest tavaliselt vanemad disainerid ei ole enam eriti
inimlikud. Armani on hea inimene, aga tal peab olema kõige üle
kontroll – šõudel käib ta ringi nagu väike vurr.
Ja siis Tom Ford on ka hästi hea inimene – ma võlgnen talle,
et mul on nii hästi läinud.”
Veidi hiljem
räägib Tiiu Fordi rollist täpsemalt – siis,
kui küsin, kas keskmisest modellimõõdust erinev pikkus pole
talle vahel kahjuks tulnud. “Mäletan, et kui ma alguses Gucci
sõusid tegin, siis Tom Ford pani kriipsu seina peale ja kõik
tüdrukud pidid sellest pikemad olema, et šõusse saada, sest
Tom ei tahtnud, et teised oleksid minu kõrval nagu väiksed
jublakad. Tema oli erand tol ajal – enne seda olid mulle kõik
öelnud, et ma olen liiga pikk.”
“Aga oli vaja
ainult jalg ukse vahele saada ja nüüd enamik kliente lihtsalt teavad
teha pikemaid riideid minu jaoks.”
Moeportaalis Fashion
Spot on Tiiu ilule pühendatud kommentaarilohe kerinud end aastate
jooksul 261 lehekülje pikkuseks. Enam kui 5000 sissekandest moodustavad
suure osa hüüatused stiilis “Ta on nii armas!”
või “Nägin eile hommikul, kuidas ta linnas oma koeraga
jalutas – ta on veatu!”
Aga Tiiu ise arvab, et teda ei
tunta eriti sageli ära. Erand on ehk vaid jaapanlased, kes tunduvadki
moodustavat aktiivseima osa Tiiu austajatebaasist. “Nad kirjutavad mulle
ja mina saadan neile vastu endast fotosid ja kui mõnikord jaapanlased
mind linna peal ära tunnevad, siis sattuvad nad hästi elevusse ja
hakkavad hüppama üles-alla.”
Eestis teab T
iiu endal olevat vaid ühe fänni.
Eestiga on Tiiul
üldse veidi vastuolulised suhted, sest meie kohtumistunni
ajal kuulen ma kirglikke lauseid stiilis “Ma armastan nii
väga Eestit” ja “Ma tahan olla üks väheseid eestlasi
elu lõpuni”.
Ja samas tunnistab Tiiu, et kord juba
maailma näinuna “ei suutnud ma istuda seal Eestis enam”.
Tugev Chelsea tuul puhub jõe poolt üles ja kolistab meie
kõrval liiklusmärkidega. “Võib-olla lähen ma
Eestisse elama tagasi siis, kui ma ükskord vana olen,” otsustab
Tiiu.
Praegu käib ta kodumaal vaid paar korda aastas (ja
samuti paar korda aastas käib New Yorgis ta Eestis elav ema, ja siis
saab Tiiu ka oma lemmiktoitu, milleks on kartulikruubipuder).
Praegu on Tiiul tunne, et ta “nagu ei oskagi enam mujal elada”
– see lause käib New Yorgi kohta, mis olnud Tiiu
peatumispaik viimased viis aastat; linna kohta, mis müriseb ja
tuikab kogu intervjuu ajal taamal nagu hiiglaslik
mootor. “Ma tunnen ennast rohkem üksikuna siis, kui ma
olen Pariisis või Milanos, võib-olla sellepärast, et need on
nii romantilised linnad – kõik suudlevad ja kallistavad ja mina
olen seal üksi. Aga New Yorgis olles on mul ikkagi tunne, et ma olen
kellegagi mestis.”
Siis võtab Tiiu lahti oma
BlackBerry, mille ekraanilt vaatab vastu maailma kõige ustavam karvane
koeranägu. See on Tiiu kokkerspanjeli ja puudli segu
(“kokkerpuu”) kutsu Baileys, kes saanud nime oma
kooreliköörivärvi kasuka järgi.
Vahel, kui
Tiiu reisib ja koera kellegi juurde jätta ei ole, viib ta Baileyse
spetsiaalsesse koertehotelli, mille igas kuudis on
veebikaamerad, et omanikud igast maailma nurgast oma koeri
jälgida saaksid. “Ükskord Londonis vaatasin ma pool tundi
järjest, mida ta teeb, aga Baileys oli nii ohmu ja ei teinud
üldse midagi – lihtsalt vahtis talitajat puurinurgast.”