Kikkasele pannakse süüks ühe mehe ähvardamist pesapallikurikaga kogu pererahva silme ees. Mõlemale ühiselt aga sama sündmuse käigus tehtud ähvardusi pere varale tuli otsa panna.

Pealinnast mõne kilomeetri kaugusel Muuga aedlinnas, ühe poolelioleva maja õues vaatab võrkaia tagant vastu noor rotveiler. Aias ringi joostes kratsib ta ketiga tumesinist Audit, mille katust peidab lumemüts. Kuu aega tagasi katsid auto katust aga leegid – kellegi kuri käsi paigutas öö varjus autole süütepudeli. Kuigi auto omanik, kaitseväe ametnik E. M. (27) suutis tulele piiri panna ja auto jäi pealtnäha terveks, jõudsid leegid mootorikaane alla ja sulatasid kaitsmekarbi. Enam masin ei käivitu. “Kordategemine läheb kallimaks, kui ta väärt on.

Nii seisabki,” ütleb E. M.. “Halvem on, et ka maja ehitus seisab. Enam ei julge ühtki liigutust teha. Kui tulevad uuesti ja panevad tule otsa, ei korva keegi seda kahju.”

Kõik see 90. aastate stiilis terror – ähvardused, kurikas, süütamine, nädalaid kestnud hirm – tabas üht tavalist Eesti perekonda aastal 2007 täiesti uskumatul põhjusel. Mitte miljoneid maksvate maatükkide jagamise käigus ega aastaid susisenud vimma tõttu, nagu võiks ehk eeldada, vaid laste mänguhoos ühe noore daami Lexuse autole sattunud poritüki süül. Veel üks asi – politsei seisukohast on tegemist tühise juhtumiga, umbes samaväärsega vales kohas urineerimise või liiga valju muusika kuulamisega...

Reede õhtupoolik, 21. september, sealsamas Muugal Hundiaugu tänaval.
Kuueaastane E ja aasta noorem naabripoiss mängivad tänava ääres. Muuhulgas pilluvad teineteist pehme poriga. Hundiaugu tänav on ummiktee, kuhu autosid satub harva. Pealegi on E maja tänavas eelviimane, naabripoisi maja aga viimane. Mõlema lapse vanemad on juba kodus, seega on tee ääres ohutu. Kuni neist veereb mööda must Lexus, roolis naine nimega Zlata, tagaistmel laps.

Kuidas Lexuse tagumisele poritiivale järsku üks porine mätas satub, ei mäleta hiljem keegi. On see laste riugas või õnnetu juhus – on sel üldse tähtsust? Zlata on igatahes veendunud, et tüdruk saatis porimätta auto suunas teele meelega. Juba koputabki pahane naine tüdruku vanemate uksele. Ta kutsub välja tüdruku ema ja isa, näitab neile porist laiku oma autol ja ütleb, et kallis masin olevat kriibitud. Ta ei nõua hüvitust, vaid palub, et vanemad lapsele selgitaks – võõrast vara tuleb austada.

“Pühkisin pori maha, paar kriimu seal oli, aga samasuguseid kriime oli terve auto täis. Pealegi – millest me räägime – väikesed lapsed ju mängisid ja ma ei usu eluski, et E seda meelega tegi. Raha naine ei nõudnud, ainult karjus,” meenutab ema C. Pole teada, kas süüdi on inimeste erinev temperament või poleks midagi juhtunudki, kui ­Lexuse asemel olnuks näiteks vana Ford, ent alguse saab sõnavahetus, mis õige pea läheb nii tuliseks, et Zlata helistab oma abikaasale Markole.

“Kõne lõppedes ütles ta: oota, kohe hakkad peksa saama, mispeale läksin tuppa ja panin isikliku relva põue,” väidab E. M..

“Abikaasa helistas, ütles, et meesterahvas solvas teda väga räigete sõnadega, ja palus mul kohale tulla,” selgitab Marko Kikkas. Zlata poolt hiljem politseile esitatud avalduses väidab ta, et tal kästi “oma Lexusega võõrast õuest nahhui sõita”.

E. M.: “Ma üldse ei eita, et emotsioonid olid laes ja jutuajamine läks inetuks. Aga kas see õigustab seda, mis edasi juhtus?”

Möödub vaid mõni minut (Kikkas: “Me elame seal lähedal.”) ja maja ette veereb kirsipunane Toyota Land Cruiser. “Roolis olnud mees (Igor Golubev – Toim.) jäi istuma, aga teine tuli välja, läks Lexuse pagasiruumi juurde ja võttis sealt kurika,” räägib perepoeg, 14aastane Reigo. “Muidugi ma tean, missugune on pesapallikurikas. Me ju koolis mängime vahel pesapalli.” Vanemad käsutavad Reigo politseisse helistama, hoovis aga areneb sõnasõjast miniatuurne lahing.

E. M.: “Kõrvalistmelt väljunud mees küsis vene keelt kõnelevalt naisterahvalt, et kas see – viidates minule. Saades jaatava vastuse, suundus mees sõnagi lausumata Lexuse juurde, avas pagasiruumi ja võttis välja kurika ning asus ähvardavalt minu poole jooksma. Minu abikaasa karjus mulle, et nüüd jookse. Hakkasin jooksma tupiktänava lõpu poole, oma krundilt ­eemale, kuna kurikaga meesterahvas jäi minu ja krundi vahele. Kuna mõlemad lapsed olid kodus, siis tahtsin juhtida ohtu nende juurest eemale. Saades aru olukorra tõsidusest, haarasin põuest relva, mille ümber pöörates ka laadisin. Meesterahvas oli sellel hetkel umbes kahe meetri kaugusel ja väga ­agressiivselt meelestatud. Kasutasin relva kogu oma pere ja vara kaitseks ning eelkõige minu otsese rünnaku vastu. Nähes relva, ründaja tardus ning viis kurika Lexusesse tagasi.”

Marko Kikkas: “Tunnistan, et olin raevus. Milleks naisterahvast tühja asja pärast solvata? Astusin mehe poole, olin ülimalt vihane. Kuna abikaasa väitis mulle, et need inimesed räägivad vene keelt, siis küsisin vene keeles, et seleta ära, miks sa nii tegid. Mees võttis püstoli välja ja oligi kõik. Astusin sellest hoolimata veel mõne sammu tema poole. Mees tõmbas kaitseriivi maha, sihtis mind, mu naist ja last. Ajasin need autosse, käskisin naisel ära sõita, sõitsime ise ka minema.”

Aga kurikas? “Kuulge, ma arvan, et selle mehe kehakaal on 70 kilo ringis. Mina kaalun 100 kilo. Arvan, et saaksin temast ka ilma kurikata jagu,” ütleb Kikkas. Küsime uuesti – kas kurikas oli käes või mitte? “Ei. Olin paljakäsi.”

E. M. sõnul ei lahkunud maasturiga mehed maja juurest rahunenult. “Teine meesterahvas hakkas rääkima, kui suur viga see nüüd oli, et ma relva välja võtsin ja et seesama relv topitakse mulle juba homme pärakusse. Lexuse lahkudes ähvardasid mehed veel kogu meie perekonda ära tappa, et meil on lapsed ning et kahetseme seda veel. Ning lubasid kogu meie vara põlema panna.”

Veerand tundi hiljem jõuab sündmuskohale politsei ja võtab perekond M-lt juhtunu kohta avalduse. Mõni aeg hiljem helistab politseisse ka Kikkas. “Ütlesin, et mingi mees hakkas püstoliga vehkima. Politsei küsis vastu, et miks me sündmuskohalt lahkusime. Vastasin, et meid sihiti, seepärast lahkusimegi,” ütleb Kikkas ja märgib, et tunneb tulirelvaga ähvardanud mehe ees siiani hirmu. “Niimoodi naiste ja laste juures relva kasutada – hea küll, et töötab kaitseväes, aga minu arust läks ta liiale.”

Sellega sündmused ei piirdu. Perekonna sõnul ristlevad terve järgmise nädala jooksul nende maja ees sama Lexus ja kaks Land Cruiserit. “Sõideti vaikse hooga, roolis istuja näitas mind kõrvalistujale või vastupidi,” ütleb E. M.. “See Lexus sõitis ükskord lausa meie õuele sisse ja keeras seal ringi. Keegi mees oli roolis,” ütleb 14aastane Reigo.

“See psühhoterror muutis kodus elamise väga närviliseks. Pole varasemast selliseid kogemusi, et peaks päevast päeva hirmu tundma. Saatsime politseile uue kirja, kus kirjeldasime olukorda ja andsime nende kolme auto numbrid. Kirjale vastust ei tulnud, aga see tiirutamine lõppes ära,” meenutab E. M.. Vahemärkusena – nii must Lexus GS300 kui ka punane Land Cruiser 3,0 Luxury kuuluvad firmale Abriss Invest. Finantsnõustamisele ja kinnisvaratehingutele keskendunud firma teenis 2006. aastal ligi 15 000 krooni kahjumit!

Tiirutamine küll lõpeb, ent esmaspäeva, 1. oktoobri hilisõhtul ehk kümme päeva pärast inetuks muutunud sõnavahetust süüdatakse perekond M-i auto.

E. M.: “Kell oli 23 ringis. Olime toas, kui väljas käis jube pauk. Terve õu lõi valgeks. Kamandasin naise ja lapsed põrandale pikali, sest kartsin – äkki tulistatakse. Ise piilusin ukse vahelt välja ja nägin, et auto on leekides.”

Varasemaid ähvardusi tõsiselt võtnud peremees haarab valmis pandud tulekustuti ja teeb veel unistele leekidele kiire lõpu. Viis minutit hiljem jõuab kohale päästeamet, tunni pärast politsei.
“Kuna patrull arvas, et tegu on kriminaalasjaga, otsustati Maardust kohale tuua uurija,” meenutab E. M.. “Uurija vaatas ümber auto ringi, tegi mõned pildid ja võttis meilt uue avalduse. Küsimusele, kas asitõenditelt sõrmejälgi või midagi muud võtta ei saa, vastati eitavalt.”

Järgmisel päeval korjab E.M. kummikinnastega puhtasse kilekotti kõik autol olevad asitõendid. Plastpudel Luk­oili sildiga, pudeli kork ning tikutoos on tal siiani alles, politsei pole soovinud neid vaadelda.

Nädal hiljem käib pere politseis ütlusi andmas ja kuulevad vanemkonstaablilt hämmastavat juttu – “ka teine osapool elas hirmu all, kuna mina olevat relvaga avalikus kohas lihtsalt vehkinud, ja et nendel ei olnud mingit kurikat. Samas soovitati meil leida tunnistajad, kes võisid näha ründajate käes kurikat,” räägib E. M.. Üllataval kombel pole perepoeg Reigo ütlused juhtunu kohta politseid seni huvitanud. Mis aga perekonna läbielamisi kujutledes mõjub eriti kurioossena, on tõik, et politsei käsitleb neid sündmusi väärtegudena.

Karistusseadustikust nähtub, et avaliku korra rikkumine on väärtegu. Avaliku korra raske rikkumine aga kuritegu. Vahet tehakse neil sõltuvalt asjaoludest. Kui avaliku korra rikkumise paneb toime isikute grupp või on mängus vägivald või kasutatakse relva või “relvana kasutatavat muud eset”, siis on tegu kuriteoga, mille eest võib mõista kuni viis aastat türmi.

Kui niisugused asjaolud puuduvad, on tegu karistatav trahviga ja sellise suhteliselt süütu teona politsei praegu asja näebki. Kurikat aga tuleks loomulikult relvana käsitleda, sestap taandub küsimus sellele, kas politsei usub, et see spordivahend mängus oli, või mitte.

Mis puudutab süütamist, siis hetkel menetleb politsei juhtumit kui varavastast süütegu väheväärtusliku asja vastu. “Seda seepärast, et kahju oli vähem kui 38 000 krooni, mis on seaduse mõttes väärteo ja kuriteo ehk olulise kahju piiriks,” selgitab Põhja prefektuuri avalike suhete juht Harrys Puusepp.

Kannatanutena tunnevad ennast ka Marko Kikkas ja tema abikaasa Zlata. Viimane muide palus viisakalt ja väga heas eesti keeles esitada kõik küsimused abikaasale. Marko Kikkas: “Liigun sealt vahel mööda, auto tundub täiesti terve olevat. Eks see on meie tänapäeva reaalsus, et millegi kohta selgitust küsides satud püssitoru ette. Ma ei usu, et politsei talle midagi teeb. Ma ei usu, et temalt relvaluba ära võetakse. Aga ma ei kahetse, et läksin. Minu naine ja minu laps ikkagi. Käituksin edaspidi samamoodi. Ma arvan, et kõik käituksid.”

Segane lugu, ütlete? Võta sa kinni, kellel on õigus? Võib-olla tõesti. Kui ainult poleks üht “pisiasja”. Kui poleks väikest E-d, kes aralt jänku pildiga mütsi serva alt välja piilub ning küsimuse peale, mis seal siis juhtus, nutma hakkab ja vastab: “Tädi tuli autost välja ja ütles – ära enam nii tee, muidu ma viskan selle sulle näkku.”

Uskuge või mitte – ta polnud seda seni isegi oma vanematele öelnud...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid