“Mountain Battles”
(4AD)
Väga ilmselt pole The Breeders tänases popkultuuris
“kohal” – seda juba aastatepikkuste lõhede
tõttu nende ilmumisgraafikus. Aga mitte ainult. Sest ka
kõlaliselt püsivad nad kuidagimoodi eemal isegi siis, kui oleme The
Breedersi uue plaadiga lõpuks silmitsi jõudnud. “Mountain
Battles” on rahutu ja rahutukstegev plaat. Siin pole üht ja ainust
keskpunkti, mingit läbivat positsiooni või poosi.
Juba
algus on isevärki. “Overglazed” kõlab nagu garaaži
mõõtmetesse pitsitatud staadioni-rock, “Bang On”
sinna otsa teeb umbes samasugust taandustrikki funk-põhjalise
industriaal-rock’iga.
Tagapool kukub “Istanbul”
välja umbes nii, nagu prooviks mõni kunagine postpunk-bänd
(Siouxsie või Slits) Ennio Morriconest cover’it teha, ning
“Walk It Off” nihkub peaaegu kitšilikult toonitud
kitarritämbri ümber. Üksikud detailid ja stilistilised vihjed
The Breedersi uues muusikas mitte ei kontsentreeri seda plaati, pigem hajutavad
hoopis, kogunevad tahapoole, pilgu alt ära – justkui oleks bänd
mitte oma koostisosade aus summa, vaid pigem neist määritud,
räsitud ja kortsutatud. Kui indie on tihti igavalt nelinurkne või
ümaraks poleeritud, siis siin on geomeetriatund küll täiesti
viltu läinud – nurgad ei saa sirged ning ruudud vajuvad rombideks.
Ütleme nii – “Mountain Battles” võib
olla armastus- ja usaldusväärne, kuid lõppkokkuvõttes
ei kuulu need laulud ikkagi ka pärast ärakuulamist mitte meile,
vaid Kim Dealile endale ja tema kaaskonnale.
7
