13.06.2008, 00:00
Moodsalt ja arhailiselt
Inge Teder tutvustab esimest Nicaragua keraamikanäitust Eestis.
Nicaragua tänapäeva keraamika näitus “Canción de
Barro. Savi laul”
Eesti tarbekunsti- ja disianimuuseumis, kestab
29. juunini.
Seda näitust eksponeeriti enne Tallinna Helsingis
ja Taani kolmes muuseumis ning see sõidab siit juuni lõpul
Islandile. Nicaragua keraamikud on viimastel aastatel äratanud
tähelepanu konkurssidel ja nende töid on omandanud mitmete maade
muuseumid.
Nicaragua keraamikakunsti ajalugu on äärmiselt
huvitav. Kui Kolumbus aastal 1502 oma neljanda, ühtlasi viimase reisi
ajal esimese eurooplasena astus selle maa pinnale, leidis ta eest sealsete
pärisrahvaste kõrge kultuuri, sh ka silmapaistva kunstilise ja
tehnilise tasemega keraamikakunsti – rikkalikult kaunistatud nõud
ja rituaalsed esemed. Viimaseid pidasid hispaania vallutajad aga ristiusu
leviku pidurdajaks ning asusid pärismaalaste keraamikat ja nende
traditsioone hävitama. Keraamika kui kunst taandus Nicaraguas lihtsa,
primitiivsel moel, vaid naiste poolt valmistatud koduse tarbenõu
tasemele.
Selline olukord kestis sajandeid. Kuid Nicaragua
keraamikale oli antud saatuse poolt võimalus uuesti ellu ärgata.
Töö selle nimel algas alles 1970. aastate teisel poolel, mil
Nicaragua raske majanduslik olukord ning külade vaesumine sundis
keskvõime otsima olukorrast väljapääsu ja leidma
eeskätt külade elanikele võimalusi tööks. Üheks
vahendiks sellel teel oli mõningate vanade käsitööalade,
sh keraamika taaselustamine. Omades mõningast pilti Kolumbuse-eelse
keraamika väga omapärasest ja kõrgest tasemest, hakkas Riigi
Keskpank organiseerima külades keraamikaalaseid koolitusi, kursusi.
Sellistel õppustel õpetati tulevasi keraamikameistreid hea vormi
saamise nimel kasutama potiketra, ehitama keraamika põletusahje ning
töötati välja väga ainulaadne, kuid tulemuslik
tootmisprotsess.
Kuid peamine, et konkureerida
üleküllastunud keraamikaturul, oli vaja leida toodetele omalaadne,
teistest erinev kunstiline ilme. Selle otsingul pöörduti täiesti
loogiliselt Kolumbuse-eelse keraamika traditsioonide poole.
Keraamikute koolitamise keskuseks kujunes pealinna Managua läheduses asuv
umbes 6000 elanikuga küla San Juan de Oriente. Siinsed inimesed olid olnud
pikka aega tegevad lihtsate keraamiliste kööginõude
valmistamisega, kuid selle küla pinnasest oli leitud ka kaugete
esivanemate keraamika näiteid. Pidades sügavalt lugu oma esivanemate
kultuurist, võtsid San Juani keraamikud, nii mehed kui ka naised, just
selle oma loominguliseks eeskujuks. Ja nii lihtne see oligi.
Näituse külastaja ees avaneb pisut eksootiline, kuid omapärane
ja kaunis keraamiliste esemete maailm, mille loojateks on ligi paarkümmend
mainitud küla keraamikameistrit.
Nende tee oma
väljenduslaadi leidmisel ei pruukinud sugugi olla lihtne ja sirgjooneline.
Laias laastus jagunevad nad kaheks. Ühelt poolt meistrid, kes tunnistavad
oma eeskujudena ainult vanu, Kolumbuse-eelse keraamika traditsioone, ja
teiselt poolt meistrid, kes lubavad endale vabamat, traditsioonidest tugevamat
eemaldumist eeldavat laadi. Esimese suundumuse suurejooneliseks näiteks,
isegi ekspositsiooni võtmeks võib pidada Gregorio Bracamonte
Nicoya kolmejalgset nõud “Jaaguar”. Juba esemele maalitud
jaaguari motiiv toob sellesse oma sümboolika kaudu vanade rituaalide
jõudu.
Vanadest traditsioonidest rangelt lähtuvate
meistrite, nagu Teódulo Potosme Cano, Rogelio Gutiérrez
Nivaragua, Gregorio Cano Bracamonte jt, esemetes on traditsioonilised,
indiaanlaste kultuuris levinud sümboolsed kujundid, nagu sinisulismadu,
lohe, kalkun, kilpkonn, antud edasi väga &
uuml;rgses l
aadis. Kuid mind üllatab, kuidas seesama Bracamonte on oma
“Jaaguaris” maalinud meile ka kreeka keraamikas nii tuttavat
meandri motiivi. On tõsi, et seda tundsid ka vanad Kesk-Ameerika rahvad,
kuid tänapäeva Nicaragua meistri loomingus on see omandanud
antiikmaailma meandri ja jooksva koera elegantsi. Kõik areneb, ka
rahvakunst, aeg kujundab traditsioone.
Aja ja turu nõudeid
arvestades püüab San Juani keraamikameistrite teine osa oma kunsti
kujundikeelt enam kaasajastada. Jälgides sageli küll vanu
ikonograafilisi sümboleid, nagu konn, kilpkonn, kala, sisalik, on nad
nende kujutamisel taandunud vanast rangest tinglikkusest ja liikunud
naturalistliku, vabama väljenduse poole. Seda kinnitavad meister Helio
Gutiérreze vaimukad konnamotiividega vaasid, aga ka Mario Salazari
teokarbilised vormid. Imetlen nende meistrite dekoratiivset vaistu mustrite
kujundamisel. Siit lähtudes on mõistetav ka juba vanade
traditsioonidega geomeetrilise ornamendi silmapaistvalt rikkalik ja elegantne
käsitelu Nicaragua keraamikas (Luis Andrea Gutiérrez).
Rikkaliku ornamendikäsitluse kõrval lummab vaatajat ka
Nicaragua keraamika mitmekesine, punastest- rohelistest- kollastest-
pruunidest- valgetest- mustadest toonidest koosnev pehme, looduslikult ja
harmooniliselt mõjuv koloriit. Selle toob efektselt esile
töödele põhjaliku töötluse käigus tekitatud
pehme läige, mis laseb pinnal mõjuda hästi poleeritud
kivimina. Ning millist meisterlikkust ilmutab Helio Gutiérreze nn
kooritud keraamika, kus imepeen läikiv ornament asetub poleerimata savi
krobelisele pinnale. Faktuuri ilmestamiseks on see meister kasutanud ka vana
hambaharja. Tulemus – sügavad, sametised pinnad.
On hea
meel, et Nicaragua kõrgetasemeline ja omanäoline keraamika on
jõudnud Eesti näitusepublikuni. Head vaatamist!