Turvaline tulevik

On aasta 2012 ning kõik Eesti elanikud on mõistnud pärast mullu toimunud 190 miljoni kroonist massilist ajupesukampaaniat, et nende isikuandmeid – nime, vanust, sünniaega, töökoha nimetust või kooli, kus nad õpivad – tuleb hoida nagu kalleimat vara võõra silma eest salajas.

Suurem osa inimesi mõistis juba aastate eest, et pangakonto numbrit, netipanga paroole ning eraelulisi üksikasju pole mõtet suvalise vastutulijaga jagada ega internetti üles riputada. Aga nüüd on käes Totaalse Andmekaitse Ajastu.

Keerad hommikul raadio lahti ning kuulad sünnipäevasoove: “Soovime märkimisväärsesse vanusesse jõudmise puhul õnne inimene X-le, kes elab Eestis!” Suurepärane – võib-olla sünnipäevalaps tõesti ei soovinud, et tema isik paljastuks raadioeetri vahendusel. Veidi igav on küll kuulata paarikümmet samasugust õnnesoovi, aga mis siis.

Ajalehtede matusekuulutusi reformiti juba mullu – nüüd on järelehüüded ­anonüümsed ning neis puuduvad nii kallite kadunukeste kui ka leinavate omaste nimed. Muidu võib keegi end puudutatuna tunda. Aga mustade X-de rivi leinakastide sees annab meeleolu suure­päraselt edasi.

Kõik koolid ja ülikoolid lõpetasid õpilaste ja vilistlaste nimekirjade avaldamise juba 2009. aasta alguses. Mõnel õpilasel oli lihtsalt piinlik, et ta koolis käis, ning kõik mõistavad – tema õigusi tuli kaitsta.

Aasta hiljem lõpetasid ettevõtted ja riigiasutused töötajate nimede avaldamise veebis, sest see rikkus Andmekaitse Inspektsiooni väitel nende inimeste õigust kaitsta oma andmeid.

Läks veel aasta ning langes viimane kants – interneti pildialbumid. Isikuandmete kaitse reeglite rikkumise kartuses võtsid kõik Eesti veebialbumid kasutusele uue tarkvara, mis automaatselt hägustab pildil olevate inimeste näod. Muidu võib keegi end puudutatuna tunda.

Andmekaitsjad lähevad oma plaanides veelgi kaugemale: eesmärk on muuta Eesti 2020. aastaks riigiks, kus keegi ei tunne enam kedagi. Juba järgmisel aastal on kavas keelustada abielu registreerimisel pruudi ja peigmehe nime mainimine, sest võib-olla on registreerimisele sattunud kontvõõras.

*

Loomulikult on isikuandmete kaitse oluline, aga inimesed teevad endiselt oma arulageda käitumisega palju rohkem häda kui koolid, mida sunnitakse loobuma õpilaste nimekirjade avaldamisest. Kas mõnes koolis õppimine on häbiasi? Aga mõnes ettevõttes töötamine? Mil moel mõjutab see negatiivselt õpilasi või töötajaid?

Andmekaitse Inspektsioon võiks jabura seaduse täitmise eurotäpsusega jälgimise asemel korraldada kampaania eesmärgiga harida teismelisi, et nad mõistaksid: suurem osa sellest, mida nad avaldavad Rate’i või Orkuti profiilis, oma blogis või veebialbumis, on kättesaadav kõigile.

Veelgi enam – paljut sellest ei saa pärast avaldamist iialgi kustutada. Andmekaitse vajadus peaks tulenema kodanike suhtumisest ja mõtlemisest, mitte pealesunnitud regulatsioonist, rääkimata ajupesust.