06.06.2008, 00:00
Puruvanakestest elitaarelamuteks
Karin Paulus kiidab tublisid kinnisvarainimesi.
Vanasti ehk siis Nõukogude ajal ei peetud Kadriorus elamist just eriti
peeneks. Oli küll eemal ilus loss ja park, ning kõik vajalik (nagu
turg, teenindusmaja, polikliinik, miilits, koolid) käe-jala juures, aga
sellest oli vähe rõõmu. Oma unistustes elas Kadrioru inimene
ikka Mustamäel või Lasnamäel kõikide mugavustega
korteris, kus sai ennast päris oma vannitoas sooja veega pesta ja
päris oma köögis gaasi- või elektripliidil süüa
valmistada, ei pidanud ahju kütma, ei olnud ühiskorterile omast
“vahvat” naabrivalvet ning võis isegi nii juhtuda, et ka
telefon oli peagu kohe olemas. “Kõduarhitektuur,” öeldi
põlglikult asumis domineerivate suurte tsaariaegsete puitmajade kohta
ning loodeti, et ükskord saabub aeg, mil ka siia ilusad elamud kerkivad.
Muidugi on ka praegu palju neid, kes ei mõista, miks ei
lasta kõikjale rajada uudisehitisi. Siiski on kunstiajalooalased
teadmised nii tavakodanike kui ka linnaplaneerijate hulgas paranenud ning ka
vähem kui sada aastat vanu hooneid peetakse väärtuslikuks. Kui
kultuurimajade, villade ja mõisate puhul erilist propagandat enam vaja
ei lähe, siis argine aguliarhitektuur satub ikka väga kergelt
löögi alla. Mis sest, et just miljöö ehk siis “koha
vaim” on see, mida lammutatud tööliselamute asemel karpmaju
kavandavad arendajad lisaväärtusena müüvad.
Kena
näidet sellest, et kohalikust olustikust võib ka hoolida,
näeme Faehlmanni tänaval. Seal kvartalis tehakse tõeliselt
taktitundeliselt korda suisa kolm aastast 1909 pärit maja.
“Väikese mööndusega võib seda ka restaureerimiseks
nimetada,” ei ole kiitusega kitsi just 19. sajandi II poole ja 20.
sajandi alguse ehitistele keskendunud arhitektuuriajaloolane Oliver Orro.
“Tegu on üldtüübilt Lenderi tüüpi majadega, mis
kohe algusest peale olid tavalistest tööliselamutest luksuslikumad
– hoonetes olid nelja-viietoalised korterid. Tegu oli niinimetatud
Riemeri kinnistuga, tänapäevases mõttes kinnisvaraprojektiga,
kus osteti ära tükk Lutheri heinamaast.
Seetõttu
oli krunt teistest tihedamalt täis ehitatud ning Kadriorule iseloomulik
suur aed puudub. Samas on ehitiste kvaliteet hea.” Nõukogude ajal
olid majades ühiskorterid ning ajastuomaselt majavalitsus hooneid
eriti ei hooldanud. Pärast korduvat müüki jõudsid majad
praeguste, miljööaladel kogenenud arendajate kätte.
Arhitekt Jüri Renteri abiga on Faehlmanni tänav 43 ja 45 avarate
korteritega majad ja nummi ühepereelamuks tehtud pesuköök
muutunud tõeliselt apetiitseteks paladeks. Ilmselt meelitavad need just
inimesi, kellele meeldib autentne arhitektuur, säästev renoveerimine,
ilus loodus ning linlik, ent rahulik elustiil. Lisaks majade välisilmele
on võimalikult palju püütud säilitada esialgseid
ehitusosi, nagu puitseinad, laed, trepid, ja kasutada naturaalseid materjale.
Ilusate detailidena hakkavad silma puitaknad koos vanade järgi tehtud
puitpitsidega. Ka ahjukahlite eeskujud on pärit ajaloost. Korterid on
meeldivalt suured, otse loomulikult kõrgete lagedega ning
sümpaatselt ka paljude tubadega. Päris tore vaheldus, et siin ei
domineeri praegu nii levinud kööktoa moodi avatud planeering,
lähenemine, mis pereelu nüüd küll ei soosi. Varjulisse
puitlippaiaga piiratavasse hoovi peaksid tulema veel autode varjualused, laste
mänguväljak, istumiskoht ning pisike veesilm.
Idülli
häirib, et naabermajade korteriühistud ei ole end sama moodi
kätte võtnud ja et kohe siinsamas on mitmed rikkuromanikud
oma kinnistutega tõeliselt pahatahtlikult ümber käinud. Ei
ole mu meelest just väga ilus kodutuid ning pahatahtlikke
süütajaid oma arendustegevusse integreerida.
Siiski
tõestab Faehlmanni tänaval toimuv, et äriliselt edeneda saab
ka kultuurselt. Hoolides iseendast ning seega ka keskkonnast.