13.06.2008, 00:00
Dylan tõmbas ligi vaimuinimesi
Suurhall oli Dylani kontserdiks vaid pooltäis, kuid publik esinduslik. Areen meenutab.
Tema riik ei ole sellest maailmast: Bob Dylani kontsert tegi vabaks, puhastas, ajas mõtted peast ja lasi kuulajal iseendaga kahekesi olla. Bulls
Ei, mina ei ole Dylanit kunagi fännanud. Jah, teadmine
tema tähtsusest on mul küll, ja mõned sõbrad, kelle
suhe mr Zimmermanni ja tema lauludega ilmselgelt ülitõsine ja
väga isiklik, on mul ka. Ma ei lootnud midagi, aga miks mitte siiski imet
näha tahta.
Ja ime oligi. Ma ei ole eales näinud nii vähe tüüpstaarilikele poosidele rõhuvat esinejat, peaaegu autismi piiril paiknevat artisti, kellele läheb korda kurat teab mis, publik kõige vähem.
Ja kes sellele vaatamata on kohal ja tegutseb ja laulab ja mängib ja improviseerib. Ma ei tunne tegelikult tema arhiivifaile, ma mäletan tema hitte, mida ta mõningate eranditega siin siiski ei mänginud.
Ja siis see kaabuga mustas ülikonnas juudi vanamees, mu vanemate põlvkonnakaaslane, natuke vaid noorem, laulab ja jutustab ja sajatab ja trikitab ja on väga kohal ja väga päris. Ja samas kuskil eemal, tema riik ei ole sellest maailmast, tundub.
Ikkagi fännamata, aga kui see seal plekist suurhallis kolmapäeva õhtul ei olnud ülevus, mis see siis oli?
Tõnu Kaalep
*
Ma ei ütle kellelegi, kes küsima juhtub, et vat see oli kontsert, mida oleks tingimata pidanud nägema. Asi pole selles, kui halb või hea see kõik seal oli. Ma lihtsalt arvan, et sellel kontserdil oli mõte sees eeskätt Dylani enese kontekstis ja vähem kellegi omas meist. Puhtmuusikaliselt oli seal mitu kaalukat hetke – nii “Just Like A Woman” kui “All Along The Watchtower” näiteks olid tõesti väga ilusad. Samas oli Dylani viimane stuudioplaat esindatud minu maitsele üleliia massiivselt ning bänd üleliia konservatiivne. Aga kui ma nüüd tunnistan, et ka Dylan ise tundus nii mõneski oma loos lihtsalt oma raame täpsustamas, kontrollimas, kas ta ikka elus on, siis ei ole see tegelikult etteheide. Just seda tulebki teha, kui oled 67 – rõõmustada, et suudad teha lihtsalt ja sujuvalt kõige argisemaidki asju maailmas. Nii et meie jaoks kõledalt suures Suurhalli saalis ehk ajaloolise kaaluga ilmutust ei juhtunud, aga tema enese jaoks juhtus hulk väikesi küll. Ja mitmeti oli seda nakkav jälgida.
Tõnis Kahu
*
Bob Dylan mõjus laval nii sisendava ja autoriteetsena, et mõtlesin: kui Dylan peaks tõsiselt pahandama ja tahaks Jumalaga rääkida, siis peaks Jumal ta ära kuulama. Kujundina see töötab, aga loogika on vigane, sest Jumal kuulab ju ära kõik, kes tema poole pöörduvad.
Palju lugusid oli “Modern Timesi” plaadi pealt ja mis seal plaadil toimub, see pole üldse selge – tuntud palade harmooniat ja meloodiat on veidi muudetud ja esitatud need uute sõnadega omade pähe. Mida see tähendab? Et kõik on üks ja seesama; või et tema võib, sest ta on Dylan? Ei tea.
Kontsert mõjus nii, nagu ainult muusika oma parimas esituses mõjuda võib – tegi vabaks, puhastas, ajas mõtted peast ära ja lasi kuulajal olla iseendaga kahekesi.
Uus vanasõna ütleb: eestlastele Bob Dylan, venelastele Dima Bilan!
Ja ime oligi. Ma ei ole eales näinud nii vähe tüüpstaarilikele poosidele rõhuvat esinejat, peaaegu autismi piiril paiknevat artisti, kellele läheb korda kurat teab mis, publik kõige vähem.
Ja kes sellele vaatamata on kohal ja tegutseb ja laulab ja mängib ja improviseerib. Ma ei tunne tegelikult tema arhiivifaile, ma mäletan tema hitte, mida ta mõningate eranditega siin siiski ei mänginud.
Ja siis see kaabuga mustas ülikonnas juudi vanamees, mu vanemate põlvkonnakaaslane, natuke vaid noorem, laulab ja jutustab ja sajatab ja trikitab ja on väga kohal ja väga päris. Ja samas kuskil eemal, tema riik ei ole sellest maailmast, tundub.
Ikkagi fännamata, aga kui see seal plekist suurhallis kolmapäeva õhtul ei olnud ülevus, mis see siis oli?
Tõnu Kaalep
*
Ma ei ütle kellelegi, kes küsima juhtub, et vat see oli kontsert, mida oleks tingimata pidanud nägema. Asi pole selles, kui halb või hea see kõik seal oli. Ma lihtsalt arvan, et sellel kontserdil oli mõte sees eeskätt Dylani enese kontekstis ja vähem kellegi omas meist. Puhtmuusikaliselt oli seal mitu kaalukat hetke – nii “Just Like A Woman” kui “All Along The Watchtower” näiteks olid tõesti väga ilusad. Samas oli Dylani viimane stuudioplaat esindatud minu maitsele üleliia massiivselt ning bänd üleliia konservatiivne. Aga kui ma nüüd tunnistan, et ka Dylan ise tundus nii mõneski oma loos lihtsalt oma raame täpsustamas, kontrollimas, kas ta ikka elus on, siis ei ole see tegelikult etteheide. Just seda tulebki teha, kui oled 67 – rõõmustada, et suudad teha lihtsalt ja sujuvalt kõige argisemaidki asju maailmas. Nii et meie jaoks kõledalt suures Suurhalli saalis ehk ajaloolise kaaluga ilmutust ei juhtunud, aga tema enese jaoks juhtus hulk väikesi küll. Ja mitmeti oli seda nakkav jälgida.
Tõnis Kahu
*
Bob Dylan mõjus laval nii sisendava ja autoriteetsena, et mõtlesin: kui Dylan peaks tõsiselt pahandama ja tahaks Jumalaga rääkida, siis peaks Jumal ta ära kuulama. Kujundina see töötab, aga loogika on vigane, sest Jumal kuulab ju ära kõik, kes tema poole pöörduvad.
Palju lugusid oli “Modern Timesi” plaadi pealt ja mis seal plaadil toimub, see pole üldse selge – tuntud palade harmooniat ja meloodiat on veidi muudetud ja esitatud need uute sõnadega omade pähe. Mida see tähendab? Et kõik on üks ja seesama; või et tema võib, sest ta on Dylan? Ei tea.
Kontsert mõjus nii, nagu ainult muusika oma parimas esituses mõjuda võib – tegi vabaks, puhastas, ajas mõtted peast ära ja lasi kuulajal olla iseendaga kahekesi.
Uus vanasõna ütleb: eestlastele Bob Dylan, venelastele Dima Bilan!
Priit
Hõbemägi
*
Ma soovisin Dylani kontserdil teada saada, kas ma armastan teda või on tegu auliku ja vältimatu lugupidamisega. Miks Dylanit armastada? Lihtne: tema laulud, tema arrogants, ennekõike siiski tema hääl. Ja seda häält seal kontserdil sai. See on külmavärinakraam, kui ei saa aru, kas jumalus kontrollib oma häält või ei kontrolli ta üldse. Laulab ta nooti, juhuslikk e noote, lihtsalt sõnu või püüab tabada rütmi. Ilus.
Siiski oli Dylani ja tema bändi esinemine sedasorti rock-sündmus, kus võin end tunda diskopersena. Palun ühte korduvat süntesaatori akordi ja ühte monotoonset rütmi, ning mu sisemuses toimub rohkem kui rockabilly-bändiga, kes mängib nagu iga teine rockabilly-bänd, vastamisi olles. Tuim ja töine oli nende andmine, esimesest taktist viimaseni jäid nad ühele nivoole, ilma tõusude ja kurvideta. Ning Dylan kui rutiini nautiv ja maailma pajatav rongijuht juhtkangi taga (orelike ja mikker) – sõit on sõit, sõit on vaja ära sõita, suundume me kuhu tahes.
Ega vist jah – ma ei armasta siiski Dylanit. Kui armastaks, oleks vist pettumust, mida polnud, tundnud. (Nagu üle 60aastane padumelomaan, kes teatas live’i pika kokkuvõtte lõpuks: “Dylan, sa tegid 60ndatel ja 70ndatel tõeliselt väga ilusaid tegusid, aga selle kontserdi eest küll: palun mine perse!”) Või siis tundnuks erakordsusevärinaid ka selle ülesastumise tardunud olekust. Või osasaamist tema kontsertgraafias.
Siim Nestor
*
Bob Dylan, 67aastane ... Selles kõledas, ebaõdusas atmosfääris intiimset bluusi kuulata oli sama mis Leego järve ääres sümfooniaorkestri esinemist nautida: helid hajusid, tähelepanu hajus, feeling hajus. Ja oli see, mida tegi mitte kordagi saalile oma pilku kinkinud vanamees, veel üldse aktuaalne? Kas polnud mitte nii, et kuulati muusikat, prooviti aru saada sõnadest, ja mõeldi alateadlikult aastale 1968? Aga kas eestlane on AD 2008 poliitiliselt aktiivne? Pigem oli nii, et meie ees seisnud hübriid Shmuil Kotist ja Pete Seegerist tõestas oma hakitud laulmismaneeriga, et bluus kui teatud palvevorm pole veel surnud ja et vanust ei pea häbenema, kui osatakse laulda. See oli sõnum, ning polnudki tähtis, et kavva kuulunud laulud peamiselt viimaselt plaadilt ei puuduta nii nagu klassika, nii nagu vana hea “Blowin’ In the Wind”, mille töötlus oli lihtsalt vapustav. Selle viimase, lisapala pärast tasuski kontserdile tulla.
Muidu kohtuti Muinsuste Muuseumiga.
