Vaoshoitult, marginaalsete kõrvalekalletega

Maalikunstnike Liidu aastanäitus “Äratus!”

Rotermanni soolalaos kuni 15. juunini.

Aastanäituse seostamine vabariigi juubeliga ning Köleriga tundub isegi maalikunsti kohta natuke liiga tõsimeelne. Soolalaos ei paista õõnsat paatost õnneks siiski ülearu palju. Kui midagi paistab, siis see, et pealkiri on enam-vähem ainus asi selle näituse juures, milles on mingit jõulisuse või ehmatavuse ambitsiooni, kõik muu on umbes sama hetero­geenne ja inertsevõitu nagu tavaliselt. Siiski ei saa jätta märkimata, et tegemist on juhtumiga, mil ülevaatenäitus ületab tavakohaselt nigelaid ootusi – aga seda ainult seepärast, et selleks, nagu selgub, on üllatavalt vähe vaja. Piisab sellest, et žürii ega kuraatorid ei rõhuks ülearu nagunii formaalsele kontseptsioonile (näitusel on täiesti võimalik kontseptsiooni olemasolu üldse mitte märgata), viisakast kujundusest ja arvuliselt mitte eriti suurest kogusest kõlbulikest töödest.

Ehkki esinejate nimekiri tundub kirju, on pilte valitud pigem vähem kui rohkem ja kujundus on lakoonilisuseni lihtne – sedasi õnnestub vältida ülevaatenäitustel nii tavalist kakofooniat ja ruumipuudust. “Äratus!” on näitusena mõne maitsele ehk liigagi korralik või vaoshoitud, aga teoste valik on vähemasti huviga jälgitav ning silma ja meelde jäävad pigem head tööd.

Poliitkorrektselt laiapõhjalise ja konservatiivse ülesehitusega näituse miinus on kriitiku seisukohast muidugi see, et rääkida pole justkui millestki. Pole ju mõtet pikemalt peatuda napi moega kontseptsioonil, kui see ei paista töödekogumit kuigivõrd mõjutanud olevat. Ka aastanäituste igipõlise võistlusmomendi ümber heietamine tundub mõttetu: loetelusid, kelle tööd siis seekord võrdluses mõjusamad on, ei ole eriti huvitav kirjutada ja küllap ka lugeda, vähemalt asjasse mittesegatutel. Siiski, Mila Balti on välja pannud niisuguse pildi, mille mainimatajätmine oleks lihtsalt ebaaus (teiste “võitjate” sekka liigitaksin Maarit Murka, Kristiina Kaasiku, Ado Lille, Tiit Pääsukese, Mati Küti, Sirja-Liisa Vahtra ja Tiina Tammetalu).

Näituse ainus intrigeeriv joon on mõned marginaalid. Aastanäituste üldise rutiinsuse foonil on alati tore näha midagi või kedagi senitundmatut, praegused lisandused aga teevad oma kontekstivälisusega pisut nõutuks. Tegemist on siin ja praegu loodud maalidega, mis ometi pärinevad mingisugusest paralleelmaailmast. Rea töödega suhestumisel tundub segadust tekitavat näituse toimumiskoha soliidsuseaura: Gennadi Jeltsovi maal “Hommik” paneb Soolalaos hetkeks mõtlema, kas tegemist võib olla rafineeritud teravmeelsusega, ehkki on selge, et kusagil vanalinna suveniiripoes-galeriis rippudes lahterduks sama pilt täiesti ühemõtteliselt siira kitši kategooriasse. Sama kehtib Eve Luige kohta. Nende kohalolek aga annab alust mingisugusekski poleemikaks, mistõttu ei peaks kiirustama selle koostajate praagiks lahterdamisega.