04.07.2008, 00:00
Käsmu tükk on esimene kõigi teiste seas
Veiko Märka käis Käsmus debüteerivale lavakunstikooli järgmisele lennule “ahoi!” ütlemas.
Kui ajakirjanik rahvamajja jõudis, olid proovid juba alanud. Kursuse
juhendaja Hendrik Toompere (see keskmine) ja lavastaja Uku Uusberg
kõnelesid temaga natuke aega ning käskisid olla hoolas ja korralik.
Proov kulgeb, nagu ta ikka kulgema peab. Uusberg hüüab
tagumisest reast karmilt “ei kuule!” või hoopis “hoia
häält!”. Toompere seletab ka midagi, aga nii lähedalt ja
vaikselt, et pole kuulda. Tantsuproovi tehakse täitsa omapead. Peale
ettenähtud “ahoi!” ja “hei!” kostab lavalt ka
“ai-aahh!”, kui kellelegi varba peale astutakse. Pärast proovi
on läbimäng ja siis lõunasöök.
Nii et
aina paremaks läheb. Ilm on ka ilus, meri sillerdab, nagu ta mitte kunagi
varem pole sillerdanud, ja taevas on taevakarva sinine.
Pärast
proovi peab lavastaja lühikese kõne, milles kinnitab, et
mõned asjad on laval juba väga head ning mõned saavad heaks,
kui neid õigesti teha. Nagu teatris tüüpiline, kulub palju
energiat õigete tempode leidmisele. “Kas te kuulete või ei,
kui niiduki mürin lõpeb?” uurib ta poistelt. Poisid arvavad,
et lõppu ei kuule, aga kui kõik juba tükk aega vaikne on,
siis seda kuulevad küll.
Uusberg arvab, et tudengite
intervjueerimiseks aega ei olegi. Toompere arvab, et seda võib teha
söögi ajal. (“Suu täis on väga hea
rääkida.”) Kõige paremaks puhkuseks pärast proovi
olevat aga lava koristamine.
“Ahoi” on läbi ja
lõhki Käsmu-aineline näidend, nõnda et isegi proovide
ja läbimängu põhjal sain selle küla põnevast
ajaloost selge pildi. Eneseuhkusest siin puudu ei olnud. Kui Käsmu kalur
kuldkala püüdis, laskis ta selle ilma soovideta merre tagasi, sest
majad, laevad, naised ja kõik muu oli juba olemas. “Käsmu
mees on esimene kõigi teiste seas” kõlab laval etenduse
alguses ja lõpus. Ning koguni: “Kroon on tal peas, näed sa,
kroon on tal peas.”
Kuna teeviidad ja reklaam kõnelevad
Käsmust ikka kui kaptenite külast, siis tekib küsimus, kust
kandist need laevade meeskonnad võeti. Valget värvi majad olnud
kaptenite privileeg, aga neid on Käsmus praegugi enamik. Näidend
vastab küsimusele osaliselt, nimelt on selles üks tegelane
Võsu tumm, kes ilmselgelt ei ole kapten.
Uusbergi
sõnul kasvas Käsmu külast 100 aasta jooksul 62 kaptenit.
Lavakate XXIV lend sattus siia eeskätt selle tõttu, et kooli
juhataja Ingo Normet on siin aastakümneid suvitanud ning kohalike
otsustajatega kontakti loonud. Esialgu oli plaanis teha “midagi
väikest oma jaoks”, kuid peagi kasvas see välja täispikaks
näidendiks. “Ahoi” võeti nimeks seetõttu, et,
nagu Toompere kinnitab, “pealkiri peab plakatil atraktiivne välja
nägema”. Käsmu juuri kellelgi pole, kuid Mihkel
Tikerpalu on pärit Viinistust ning Mait Joorits Rakverest. Üldse
on see kursus geograafiliselt äärmiselt mitmepalgeline, kinnitab
tüki mänedžer Viktoria Toompere.
Kursusejuhendaja
abikaasana on ta ilmselt kõige pädevam vastama selle kursuse
kõige huvitavamale teatrivälisele probleemile: kui meil on juba
kolm Hendrik Toompere nimelist näitlejat, kuidas neil vahet teha? Viktoria
kinnitab, et tema abikaasat kutsutakse nüüd selle tõttu
Heintsiks. Samas nimetab ta Heintsiks ka oma poega, nii et mina ei saagi
lõpuks aru, kumb neist spordipoiss on ja enne esieetendust selga
venitas.
1944. aasta suure lahkumise ajal jäi Käsmu
peaaegu inimtühjaks. Rikk
us ja laevad tegid otsustamise kergemaks kui kusagil mujal. Nõukogude
ajal muutus Käsmu veidralt sürreaalseks paigaks, mida asustasid
nõukogude piirivalvurid ning suvitav Eesti kultuurieliit. (Otse
rahvamaja ees on tänaseni Eesti Kirjanike Liidu puhkemaja.) Praegu elab
külas pidevalt kümmekond inimest, sisse kirjutatud on umbes sada. Nii
et praegu pole Käsmus poodigi.
Sellest kõigest
“Ahoi!” räägibki. Ehkki mitte narratiivi kujul, vaid nii,
nagu tüki valmimisprotsess tingis. Kõigepealt olid
etüüdid. Neid tihendati ja pikendati. Mõne osa läks
teisele, mõni kuju jäi hoopis välja. Laval ei ole tegelased,
vaid lood. Seetõttu on kõik seitse neidu ja kümme noormeest
võrdselt tähtsad nii näidendi loojatena kui esitajatena ja
kedagi esile tõsta oleks absurdne.
Küll võib
esile tõsta, et Katja Nikolajeva kujul on Eesti lava saanud
endale multilingvaalse talendi, kes räägib vabalt mitte ainult eesti
ja vene, vaid ka hirmsa eesti aktsendiga vene keelt. Laval näeb
(täpsemalt kuuleb) ka Edith Piafi, Ella Fitzgeraldi ja Marlene Dietrichit
ning üldse on naiste osakaal lavastuses nii silmapaistev, et Käsmu
naisi tuleb kahtlemata samuti kõigi teiste seas esimesteks pidada.
Läbimäng toimub lavastaja ja juhendaja vahelesegamistega,
kuid kostüümides ja rekvisiitidega. Vaheaeg tuleb lühike,
“ilma suitsuta”. Lava ette tõmmatakse sinine kangas. Kohe
näha, et meri. Toompere kontrollib hoolega, kas meri kannab. Uusberg
käsib: “Hakake peale!” Hakataksegi. Siis hüüab
lavastaja: “Tüdrukud ukse taga, vait!” Hakatakse uuesti peale.
Siis hüüab lavastaja: “Stopp! Teeme kogu asja algusest
peale!”
Ja siis hakatakse tõesti peale. Juba esimese
viie minutiga saan teada sellise hulga meretarkusi nagu kogu varasema elu
jooksul. “Kui kala otsa vaatab, tulevad kaksikud”; “Kui
paadis on auk, siis on merel halb olla”; “Kui laenad naabrile paati
– ära laena!”. Pikka juttu “Ahois” ei aeta,
olgu näiteks dialoog vene piirivalvurite ja kirjaniku vahel: “Kallid
mehed!” – “Kui kallid?” – “Mitte
väga.” – “Ära ülbitse!”
Lõpuks harjutatakse eraldi lavale tagasitulemist, kui publik seda
miskipärast nõudma peaks. “Ei, ärge šõud
hakake tegema, jumala eest!” kõlab lavastaja viimane
nõuanne.
Kui hiljem Uusbergilt küsin, mis on
põhiline erinevus selle ja tema kursuse vahel, vastab ta, et praegused
tudengid olid juba kooli tulles väga teadlikud ja eripärased
näitlejaisiksused.
(“Kuigi meie olime ka natuke,”
lisab ta kohe.)
Täielikult puudub “Ahoist”
salapiirituse vedamise teema, mis selle kandiga kõigepealt seostub.
Väidetavalt rikastusid käsmulased hoopis soolakonterbandiga.
Uusbergi sõnul pidid nad kahekümnendad-kolmekümnendad aastad
näidendist üldse välja jätma, sest need olid liiga ilusad
ja filmilikud. “Ega me filmi tee, me teeme ikka teatrit.” Ka
Toompere lisab, et kuna üks “Tulivesi” on juba olemas, pole
enam teist mõtet teha.
Kursuse elutingimused Käsmus on
vahelduvad. Kui puhkemaja Lainela on tühi, magatakse numbritubades, kui
täis, siis ühes suures toas. “Alguses lubati meile maad ja
ilmad kokku, aga nüüd maksame iga ööpäeva eest tuhat
krooni,” kinnitab Hendrik keskmine. Nii ei saa kursus Käsmus mitte
ainult erialase, vaid ka majandusliku kogemuse. Jaaniõhtu veedeti
ühiselt siinsamas
ja söödi kümnete kilode kaupa šašlõkki. On
leitud ka eriti hea auraga lemmikpaik.
Kui õhtul teatud rada
mööda randa minna, võib sealt ikka mõne kaaslase eest
mõtteid mõlgutamas leida, kinnitavad tudengid.
Kui
söögi järel ühispilt tehtud, võtab Uusberg ühe
naisnäitleja jalgratta pakiraamile ja sõidutab söögitoast
rahvamajja. Kahjuks jääb meil nägemata, kas ta käis
nõndaviisi järel kõigil seitsmeteistkümnel
hoolealusel.
“Ahoi!” etendub Käsmu
rahvamajas veel 3., 4., 5., 6., 9., 10., 11. ja 12. juulil.