04.07.2008, 00:00
Frank Popp – prügi sorteerimise meistriklass
Noppeid Tartut külastanud Saksa kunstiprofessori maailmast, kes korjab oma loomingu tarvis üles nii tänaval vedeleva kingakontsa kui ka maantee veerde lükatud surnud siili.
Frank Popp (67) on pisike, peaaegu kiilakas ja kannab imelikku sõrmust.
Kandilist, auguga, ilma kivita.
Sõrmus on ostetud Tallinnast
ja maksis kaks eurot. Popp: “See on just ideena huvitav –
sõrmus, millel pole mitte midagi. Ainult auk!”
Ta ajab
sõrme õieli. “Mees, kes seda müüs, muidugi
ütles, et häh, see on katki, see pole tuhkagi
väärt...”
Sõrmusemüüja pahur
hääl tuleb Poppil hästi välja. Muidu räägib ta
peaaegu samasuguste mõõdetud lausetega nagu Aarne
Üksküla.
“...Aga ju ta ikkagi lootis, et äkki
mõni idioot tuleb ja võtab ära. Ja mulle katkised asjad just
meeldivad!”
Lai profiil.
Emeriitprofessor Frank Popp on loominguline inimene ja tegelikult meeldivad
talle absoluutselt igasugused asjad.
Ta võib kunsti teha
vanast sõrmkindast, lössi astutud pudelikorgist, maas vedelenud
kingakontsast, katkisest nukust, hunnikust pudrunuiadest, kuivanud avokaadost.
Ükskõik millest!
Popp: “Kõige kergem viis
midagi uut luua on siduda omavahel asju, mis justkui kokku ei käiks.
Selles mõttes on kunstiga samamoodi nagu mõnikord toitu
valmistades – kui sa ei viitsi poodi minna, siis sa lihtsalt võlud
midagi kokku kõigest sellest, mis sul külmkapis leidub!”
(Mis siin arutada, Frank Popp on kolmkümmend aastat Hannoveri
kunstikõrgkoolis tudengeid õpetanud ja kunsti keerulise –
et mitte öelda abstraktse – olemuse oskab ta lahti seletada igale
juhmakale.)
Saksa täpsus.
Kunstiteose
valmistamiseks Frank Poppi moodi on kaks võimalust.
- Ehitada
üles korjatud rämpsust kõige uskumatumaid masinaid ja
kujukesi, mille peale vajuksid käed rippu isegi
“Tähesõdade” režissööril George Lucasel,
või
- dateerida täpselt iga üksik vidin (millal ja kust see leiti) ja sättida neid siis ülima süstemaatilisusega järjekorda – rasterina, mida on hea lugeda ja ilus vaadata.
Popp: “Muidugi, kõike saab omavahel
siduda, aga mitte meelevaldselt. Alati peab olema mingi
kontseptsioon!”
Näiteks ükskord sättis Popp
järjestikku 144 pudrunuia – ja kontseptsioon seisnes selles, et
igaüks neist sai oma nime. Naisterahvaste järgi, keda ta oma elus
oluliseks pidas.
Portsul ilmetutel puunuiadel oli hoobilt uus
identiteet.
Saksa täpsus II.
Poppi kodu
Hannoveri äärelinna ridamajas on tema masinaid, figuure ja rasterisse
seatud vidinaid otsast otsani täis.
Raporteerib Eesti keraamik
Urmas Puhkan: “Avad suvalise lauasahtli – seal sees on karbikesed
klaaskuulidega. Vaatad puhvetisse – juba mingid muud vidinad.
Klaasvitriinid ja -kapid igal pool... Ja kõik see on paigutatud tohutult
läbimõeldult.
Ma käisin tema juures
kakskümmend aastat tagasi ERKI tudengina, aga ilmselt ei lähe see
külastus mitte kunagi meelest ära!”
Popp ise
ütleb dramaturgiliselt veenva ükskõiksusega, et eks
kõik need asjad tal “seal kuskil” on.
Saksa täpsus III.
Popp dateerib isegi vana tutvuse märgiks
kellelegi kingitud šokolaaditahvli. Niimoodi juhtus Narva muuseumi
galeristi Kalev Saarega.
Ja Tartu turult ostetud hakkliha peab talle
olema kühveldatud karbi “õigest” nurgast. Kui
lihatädi sellega ei soostu, jääb kaup lihtsalt katki.
(Siinkohal olgu lõpuks ometi öeldud, et Tartus käis Frank
Popp k
õrgema kunstikooli lõputöid hindamas. Ja hakkliha oli tal
tarvis selleks, et valmistada kooli rektori Vallo Nuusti perele
Königsbergi klopsi.)
Kodurahu.
“Härra professor. See peab ikka väga mõistev
naisterahvas olema, kes teiega koos elab.”
Popp: “Ma
arvan, et kõik mu lähedased on õppinud üht asja. Frank
Popp ongi lihtsalt selline mees, kes suudab absoluutselt kõigest midagi
teha! Ja ka teeb.”
(Siiski-siiski, suurema maailmavaluga
lugejat peaks rahustama teadmine, et Poppi tore abikaasa Heide tegeleb nukkude
ja elevantide kollektsioneerimisega.
Ja et näiteks kasutatud
taskurätikuid Frank Popp alles ei hoia. Viskab minema.)
Oma aja laps.
Popp: “Ma ju kasvasin
pärast sõda, kui polnud ei raha ega ka selliseid mänguasju
nagu praegu. Sellepärast tuli igasugust väärtuslikku kraami
lihtsalt koguda – ja, mis põhiline, sellest hiljem ise uusi asju
teha. Improviseerida.
Nii et minu kirg – ma ei taha
öelda, et see oleks haigus – koguda ja eelkõige niimoodi
improviseerida on tolle aja märk. Inimene, kellel on kõik olemas,
seda ilmselt õppida ei suudaks.”
Provokatiivsus.
Popp on ritta seadnud kingakontsi ja vanu
kindaid. Aga ka pooleldi roostetanud pestitsiidipurke ja 46 maantee veeres
nähtud surnud siili – siiski, sümboolsete visanditena.
Popp: “Mõni on öelnud, et kogu kunst on poliitiline.
Süsteemikriitika. Mina arvan, et kunsti eesmärk on teha
nähtavaks nähtamatut – aga selleks ei tohi ta midagi
õpetada, vaid peab esitama väljakutseid. Ja kui ma sõidan
autoga ja näen tunni aja jooksul teeserval kümmet allaaetud siili,
siis on see selgelt oluline märk.”
Pop.
Popp: “Ma arvan – ja see pole eneseimetlus,
sest nii on ka teised öelnud –, et minu tööde
tüüpiline joon on nende ebatüüpilisus. Nad ei sobitu
ühessegi kindlasse skeemi, seal seguneb palju eri žanre.
Nii et
minu nimi on küll Frank Popp, aga näiteks popkunst minu looming ei
ole. Ongi lihtsalt Frank Poppi kunst, kuigi see kõlab
triviaalselt.”
Pop II.
Kolmele Tartu
kõrgema kunstikooli lõpetajale kinkis Frank Popp paksu
põhjaliku ja suurte ilusate piltidega raamatu oma loomingust.
Autasud said piduliku nimetuse “Popp-Award”.
Eesti.
Popp on sündinud Königsbergis –
varasemal Ida-Saksamaal, praeguses Kaliningradis. Ja sellepärast teeb
Balti riikides viibimine teda õnnelikuks.
Popp:
“Imetore, kuidas siin okupatsiooni järelmõjusid ravida on
suudetud. Ma sooviksin samasugust õnne ka Venemaa rahvale!”
Ja kui Frank Popp järgmine kord Eestisse tuleb, siis juba koos
abikaasaga. Muide, see külastus oleks arvult juba viies.
Eesti kunst.
Aga Eesti kunstist ei tea Popp enda
arvates suurt midagi. Ainult Tartu kõrgema kunstikooli lõpetajaid
ja seda, mis tänavatel ja parkides näha.
Siiski-siiski,
kuulake, mida räägib Narva muuseumi galerist Kalev Saar:
“Möödunud aastal käis ta Endel Taniloo juures ateljees
– ja siis oli küll vaimustuses. Et nii vana mees, aga muudkui raiub.
No Taniloo on ju 85 täis!”
Veel teavad asjasse
pühendatud isikud kõnelda, et Poppile meeldib ka Eduard
Wiiralt.
Ja lõpetuseks veel üks asi.
Frank Poppi nimi ongi päriselt Frank Popp. Ongi selline
perekonnanimi.
Popp: “Foneetiliselt ta mu
lle kui kunstnikule muidugi meeldib, vaata kas või mu
kodulehekülge:
Aga häda on selles, et tavaliselt ei
saada sellisest nimest esimese hooga aru.
Näiteks keegi
võõras noogutab, et mhmh, teie olete Frank Kopp!
Ma
raputan pead. Ei ole, hoopis Popp!
Keegi: jaa-jaa, Topp!
Raputan uuesti pead. See keegi peab väikese pausi, mõtleb. Ja
lõpuks...”
“Saab ikkagi aru?”
“Ei, lõpuks ta avastab, et ahhaa, Frank Hopp!”
Frank Poppil on veel:
- Gurulikud maneerid. Peaaegu liikumatud hallid silmad ja äraootavalt paokil suu. “Võib-olla oleks ta hea psühholoog.”
(Kalev Saar)
- Silmatorkamatud, peaaegu igavad riided. Must jakk, mustad teksad, sileda tallaga mustad tänavakingad. “Aga ma ei tahagi olla kunstnik uhkete rõivastega.”
(Frank Popp)
- Olnud Saksamaal 16 isiknäitust. “Maailma mastaabis ta võib-olla nii tugevalt ei eristu – aga tundub, et see polegi talle tähtis.”
(Urmas Puhkan)
- Kodus suur must riiul mitmekümne tuhande slaidiga. “Ja õige slaidi leiab ta hetkega üles!” (Vallo Nuust)
- Kasutatud kupee-Mercedes. “Saksamaal täiesti tavaline auto!
Oleks oodanud, et pigem ostab ta näiteks vana roostetanud Põrnika. Aga ei!” (Saar)