04.07.2008, 00:00
“Päris jõhker, mis hakkab toimuma”
Valitsusliidu säästutöörühma ehk “krokodillide” juht Jürgen Ligi (48) soovitab ametnikel vaadata uus koht juba enne suurt koondamislainet.
“Krokodillide” töörühma asutamine
näitas selgelt, et valitsus ei taha riiki valitseda. Aasta suurim probleem
lükati ühe mitteametliku grupi kaela, kus tulemuse eest keegi ei
vastuta.
Üle kuu aja käisid krokodillid koos, ühtki
ametlikku dokumenti ei sündinud. Miks nii tehti?
Selles kuueliikmelises seltskonnas oli poliitilist kogemust ilmselt
vähemalt sama palju kui valitsuses kokku. Samas olen täiesti
nõus hinnanguga, et algusest peale oli naiivne loota, et
rahandusministeeriumi ja valitsuse töö teeb ära üks
mitteformaalne komisjon, kes ei oma ei andmebaase ega aparaati ja
töötab ühiskondlikus korras.
Seda seisukohta ma
kaitsesin, aga kui otsus langes, siis pidin osalema. Kogemus oli positiivne.
Väikese laua taga on palju keerulisem partnereid ja konkurente
lollitada.
Kas see ei näidanud lihtsalt paanikat
valitsuses, et pall järsku teile veeretati?
Imestasin,
kuidas nädalavahetusel kõlasid sotsiaaldemokraatlikud
väited, et kuulge, mis nüüd rahandusminister, mis nüüd
valitsus, peaminister ju peab eelarvet tegema. Eks sel asjal ole selline raipe
üle aia viskamise element juures.
Rahandusministril on hea
hoida kärpijana madalamat profiili, aga krokodillide puhul anname selle
hoiaku andeks. Saame hästi aru, et Ivari Padaril tuleb seda pinget maha
võtta.
Lootsime küll rohkem ministeeriumi- ja
valitsusepoolsetele ettepanekutele. Aga pigem läks käiku see
stsenaarium, et küll krokodill teeb ära, mis meie siin.
Mis te tulemus lõpuks oli?
Tulemus oli
üle poole rehkendusest. Vaatasime üle seadusega seatud kulud,
variandid investeeringute edasilükkamiseks, võimalused seadusi
muuta, mis on poliitiliselt väga piiratud, aga siiski. Kõik see
inventuur ja koostöö.
Üle poole rehkendusest
– see on siis viis miljardit kärbet?
Eri
tabelites, kui kõik kokku liita...
Miks neid tabeleid
rahvale ei näidata?
Sest et tabelid on nii hirmutavad.
Ei, “eksitavad” on parem sõna. Vähemalt pooled nendest
ettepanekutest ei leidnud konsensust.
Ja mis siis? Kui meil
seisab ühiskonna ees suur probleem, miks tohib avaldada ainult seda, kus
on konsensus?
Kogemus ütleb ju poliitikas väga
selgelt, et niipea kui ilmub välja mõni mõttepoeg, siis see
tapetakse massiivselt ära. Kõige rohkem saavad peksa selgema
profiiliga erakonnad, nagu Reform, peaminister isiklikult sealhulgas, ja
teiseks sotsiaaldemokraadid. Ei ole mõtet üksteist sellisesse
olukorda panna.
Toon konkreetse näite, kuidas ajakirjanduses
tapeti olematut ettepanekut, mida polnud tehtud – see oli käibemaksu
tõus.
Et tõsta käibemaksu ühe
protsendi võrra?
Sellist ettepanekut me tegelikult
ei teinud. Võin öelda omalt poolt, et ütlesin selle välja
vormis: meil on eelarveprobleem pluss europrobleem ja tuleks hinnata ajutise
käibemaksumäära tõstmise mõju.
Järgmiseks koosolekuks oli selge, mis selle mõjud on, ning me ei
esitanud seda ettepanekut.
Vaatamata sellele käis
ajakirjanduses juba massiivne tapmine.
Kas ettepanekud
paberina eksisteerivad või mitte?
Nad on meili
kujul. “Krokodillide” viimane koosolek lõppes sellega, et
mina korjasin kõik paberid kokku ja kellelegi ei jäänud
midagi. See on täiesti teadlik, mitte varjamiseks, vaid avalikkuse
eksitamise vältimiseks.
Nagu tegelikult p
eaministri käitumine näitab, on vaja ka innustamist, mitte lihtsalt
halamist ja hirmutamist. See tekitab hirmutunnet, kui me sotsiaalselt
õrnad asjad käime välja, olemata neid omavahel suuremas ringis
läbigi rääkinud.
Võtame ühe
– ametnike palkade külmutamine kaheks aastaks.
Jutt on ikkagi palgafondi külmutamisest. Igal ametnikul personaalselt
peab olema väljavaade, et tema palk võib tõusta, kui ta on
vajalik ja talle pannakse lisaülesandeid. Tõenäoliselt peab
ametnike arvu siis vähendama, pole midagi teha. On näha, et see
tuleb.
Kohe järgmine paanika – inimeste
koondamine.
Tänavu lisaeelarve käigus veel
personali- ja tegevuskulusid tõsiselt üle ei vaadatud. Tuleval
aastal on päris jõhker, mis hakkab toimuma. Tuleb hakatagi inimeste
saatuse üle otsustama.
Sellepärast olen varakult omalt
poolt signaali andnud, et kuulge, parem, kui inimene hakkab varakult hindama,
kas ta ootab seda koondamislainet või ta vaatab juba varakult ringi ja
mõtleb. Kas või hakkab täiendama ennast.
Kes otsustab, keda see puudutab?
See on
ministrite ja kantslerite töö.
Kuidas nimetate
praegust Eesti olukorda? On see majanduskriis?
Kui see
kestab vähemalt paar kvartalit, siis tuleks nimetada stagflatsiooniks.
Inflatsioon on pöörane ja kasvu pole – see on kõige
halvem, mis võib üldse realiseeruda. Praegu on kõik olnud
nii lühiajaline, et see sõna on avansina öeldud. Samas eksport
toimib väga hästi ja see on oluline.
Majanduskasvu ei saa
käima tõmmata ju mingi riiklik ehitus.
On Eestis
ees oluliste ettevõtete sulgemine ja tööpuuduse
kasv?
Pöidlahoidjaid on, kes tahaksid seda
näha.
Mõtlete endise Eesti Panga asepresidendi
Bo Kragh’ avaldust?
Bo Kragh kohtus enne seda Edgar
Savisaarega. Võib-olla ta ei hinda hästi, et marginaalsed
kiibitsejad ei ole praegu need, keda peaks julgustama. Võib-olla oleks
ta võinud kohtuda siis Jaan Õmblusega sama hästi.
See hoiak, et me ise paanikat ei küta, on kokkuvõttes väga
mõistlik. Tagasilöögid kindlasti tulevad.
Kindlasti suureneb tööpuudus, kindlasti osa ärisid, mitte ainult
kinnisvaraärid, lõpetavad.
Aga ma pakun, et olulist,
püsivat langust ei tule ja aasta lõpus oleme juba natuke
rõõmsamad.
Halbu uudiseid tuleb juurde, aga see ei
tähenda, et seal varjus ei toimuks juba statistika kosumine.
Mille arvel teha 10 miljardit kärbet 2009. aastast?
Tegelikult eelarve ju kasvab, kuid probleem on see, et kasv on seotud
kas seaduste või eurorahaga. Kärbe on mõneti virtuaalne
– võrreldes tehtud strateegiatega. Ei tuleks sisendada, et
kärbime, vaid et meil on selline hulk raha, millega valitseda.
Mis teie ettepanekud on?
Investeeringute
kärbe – see on kõige paindlikum osa. Aparaadi kärbe,
miinus kaheksa protsenti tegevuskulusid.
Kindlasti tahaks ka
kraapida tulusid juurde. Trahvide prognoos tuleb veidi suurem number kui seni.
Lõivude osas on natuke ümbermängimist.
Maksude osas kaitsen ma kirglikult käibemaksusoodustuste kaotamist. On
uskumatult küüniline, kuidas mõne üksiku inimese ja
mõne üksiku huvigrupi lobi pidurdab mõistlikke otsuseid.
Ikka metsik raha läheb olematusse kultuuri, puhta meelelahutuse tarvis.
See suurusjä
;rk on üle miljardi, kus visatakse lennukilt raha alla, ehk mõni
hädasolija saab ka pihta.
Mõne miljardi osas on ka veel
ettepanek puudu.
Tulumaksu kallale te pole valmis
minema?
Selleks ma ei näe küll mingit
valmisolekut. Oleks väga hädaolukord, kui selle juurde
pöördume.
Tulumaksumäära alandamine on kindlasti
ka põhjus, miks riigi kuludel ei ole veel rohkem lastud kasvada. See on
olnud dieedivahend. Me ei räägi ju ühest protsendist
alanemisest, vaid 26 pealt 18 protsendile.
Riigil on raha
puudu, aga Tallinnas ei näi küll mingit probleemi – Savisaar on
eluga rahul?
Maksulaekumisi vaadates on omavalitsustele
minevad tulumaks ja maamaks ainsad, mida on juba kogunenud üle poole
prognoosist. Omavalitsustele lähevad need maksud, mis laekuvad kolinal.
Omavalitsus ei löö risti ette laenu võtmisel, aga riik ei
võta. Riik on see, kes vastutab, et üldvalitsuse eelarve,
sealhulgas omavalitsuste omad ja kõik riigi struktuurid kokku, oleksid
tasakaalus.
See laiutamine, mis toimub praegu Tallinnas või
Viimsis, tuleb kõik kinni maksta riigi tasandil.
Kuidas valitsus püsib?
Valitsus peab endale
tunnistama, et alternatiivid puuduvad. Naftat meil ei teki ja kui ei teki
naftat, siis ei saa pidada ka munitsipaalpoode ja kõike seda jama, mida
praeguse valitsuse asemele pakutakse. Keskerakond on oma teed valitsemisele nii
põhjalikult ära põletanud, et ma ei kujuta üldse
ette.
Et kes tahaks tänases olukorras üldse
valitseda?
Võib-olla valitsevatel poliitikutel
praegu eluiga pikeneks, kui opositsiooni minna. Aga kes siis asemele tuleb?
Polegi midagi ega kedagi praegu. Selge, et munitsipaalpoode ju ei tule, tuleks
asendustegevus ja varjupoks. Ma ei näe seda koalitsiooni, mis formuleeruks
Jaan Õmbluse ja Savisaare ideede ümber.
Sõnumeid elust riigis
Välisministeeriumi kantsleri Matti Maasikase hiljutisest läkitusest töötajatele:
“Sõbrad,
Ikka vahelduvad rammusad aastad lahjadega, ülesmäge punnimine allamäe hooga, tõus langusega.
[–] Pidev valjuhäälne kiitmine, kui hästi meil läheb, on asendunud teise äärmusega – languse, kriisi ja musta meeleolu laiali laotamisega. Seda kõike arvestades tehakse praegu tööd 2009. aasta napima riigieelarve koostamiseks, aga ka avaliku sektori kulutuste kasvu piiramiseks laiemalt. [–]
Mõni ebamugav, ent vältimatu tõsiasi tundub aga poliitikat jälgides küllalt selge juba praegu.
Esiteks see, et tegevuskulude kasvu järgmisel aastal oodata ei ole, võimalik on lausa nende kärpimine. Teiseks see, et riigiasutuste palgafondid külmutatakse vähemalt 2 aastaks. Viimasele mõeldes võib rõõmu tunda, et Välisministeerium on viimaste aastate head kasvu suutnud kasutada just palgatõusuks. Nii on personalikulud kasvanud 117 miljonilt 2006. aastal 203 miljonile käesoleval aastal. Sama aja jooksul on noore, meil tööd alustava diplomaadi palgatõus olnud 6200 kroonilt
11 500-le. Oleme lappinud aastaid kärisenud auke, saates juurde diplomaate ja administratiivtehnilisi töötajaid esindustesse, kus häda kõige suurem ning mehitades peamaja struktuuriüksusi muutuvate aegade nõuete järgi. Oleme saanud avada ja täielikult mehitada saatkonna prioriteetriigis Gruusias ning saata diplomaadid maailma kuumadesse piirkondadesse – Afganistani ning Lähis-Itta. [–]
Ma loodan väga, et hullem stsenaarium ei teostu ja tegevuskulusid ei tule kärpida. Töökohtade edasine juurdetekitamine ja inimeste juurdepalkamine, samuti palgatõus – ka neid asju tuleb ikka teha, kui kuskilt king väga pigistab – saab aga lähemal paaril-kolmel aastal tulla aga ainult “sisemiste ressursside arvelt” ehk praegusest rahasummast.
Eraldi teema on investeeringud, kus samuti oleme viimastel aastatel saanud rõõmustavalt edeneda, ostes mitu saatkonnahoonet ja ka 2 residentsi. [–] Kuid täiesti uute ostude tegemise mõtted tuleb nüüdsest kui mitte unustada, siis igatahes matta nad ettevaatlikkuse paksu pidurdava kihi alla. [–]
Töiste tervitustega
Matti”
Välisministeeriumi kantsleri Matti Maasikase hiljutisest läkitusest töötajatele:
“Sõbrad,
Ikka vahelduvad rammusad aastad lahjadega, ülesmäge punnimine allamäe hooga, tõus langusega.
[–] Pidev valjuhäälne kiitmine, kui hästi meil läheb, on asendunud teise äärmusega – languse, kriisi ja musta meeleolu laiali laotamisega. Seda kõike arvestades tehakse praegu tööd 2009. aasta napima riigieelarve koostamiseks, aga ka avaliku sektori kulutuste kasvu piiramiseks laiemalt. [–]
Mõni ebamugav, ent vältimatu tõsiasi tundub aga poliitikat jälgides küllalt selge juba praegu.
Esiteks see, et tegevuskulude kasvu järgmisel aastal oodata ei ole, võimalik on lausa nende kärpimine. Teiseks see, et riigiasutuste palgafondid külmutatakse vähemalt 2 aastaks. Viimasele mõeldes võib rõõmu tunda, et Välisministeerium on viimaste aastate head kasvu suutnud kasutada just palgatõusuks. Nii on personalikulud kasvanud 117 miljonilt 2006. aastal 203 miljonile käesoleval aastal. Sama aja jooksul on noore, meil tööd alustava diplomaadi palgatõus olnud 6200 kroonilt
11 500-le. Oleme lappinud aastaid kärisenud auke, saates juurde diplomaate ja administratiivtehnilisi töötajaid esindustesse, kus häda kõige suurem ning mehitades peamaja struktuuriüksusi muutuvate aegade nõuete järgi. Oleme saanud avada ja täielikult mehitada saatkonna prioriteetriigis Gruusias ning saata diplomaadid maailma kuumadesse piirkondadesse – Afganistani ning Lähis-Itta. [–]
Ma loodan väga, et hullem stsenaarium ei teostu ja tegevuskulusid ei tule kärpida. Töökohtade edasine juurdetekitamine ja inimeste juurdepalkamine, samuti palgatõus – ka neid asju tuleb ikka teha, kui kuskilt king väga pigistab – saab aga lähemal paaril-kolmel aastal tulla aga ainult “sisemiste ressursside arvelt” ehk praegusest rahasummast.
Eraldi teema on investeeringud, kus samuti oleme viimastel aastatel saanud rõõmustavalt edeneda, ostes mitu saatkonnahoonet ja ka 2 residentsi. [–] Kuid täiesti uute ostude tegemise mõtted tuleb nüüdsest kui mitte unustada, siis igatahes matta nad ettevaatlikkuse paksu pidurdava kihi alla. [–]
Töiste tervitustega
Matti”