11.07.2008, 00:00
Pervost looja. Mida teha?
“No mina küll selle kirjaniku teoseid ei loe, ta ju siuke ropp
inimene; ma tean ju küll, kuidas ta käitub ja mida ta naine peab
kannatama. Milleks mulle tema raamatud, kui ma tean, et ta ei suuda end
ülal pidada?” seletab vanainimene, ma noogutan, ütlen, et jah,
jah. Ise mõtlen, et kas ikka peab seoseid looma; ja siis, et küllap
peab.
See ammune dialoog oma vanaemaga – olgu muld talle ja ka
kõneks olnud kirjanikule kerge – meenus mulle, kui vaatasin
kevadise Berliini tüpograafiakonverentsi eeskavva kuulunud Luke Hollandi
dokumentaalfilmi “Looking for mr. Gill” briti vahest kuulsaimast
tüpograafist Eric Gillist. Surematu, meile igal esmaspäeval Just!-is
esindatud trükikirja Gill Sansi looja, disainer, kunstnik ja skulptor,
ilmne geenius.
Aga ka igasuguseid piire ületav skandalist.
Zoofiil, intsesti ja liputamise viljeleja. Õudne hakkas vaadata, kuidas
90ndais eided ja taadid, kes Gilli (1882–1940) veel mäletasid,
pajatasid kaamera ees tema tegudest džinntoonikut limpsides vanainimesliku
irooniaga. “Pani kõike, mis liigub,” oleks selle jutu
võimalikest sündsaim kokkuvõte.
Ja samas, ma ei
kasuta Gill Sansi ega Perpetuad ega teisi Gilli kirju oma töödes
eriti, kuid Gilli looming on suur ja oluline osa disainiajaloost ja ma ei ole
üldse kindel, et Gill Sans, moodne 30ndate kirjatüüp, ei tule
tagasi. Siin ongi küsimus: kas me peame loomingut siduma autoriga
või ei? Kunsti perverssusega? Kas me näeme Gill Sansi elegantsete
kurvide taga autori abielurikkumisi ja tütarde kuritarvitamist või
on see puhas, sisuvaba geomeetria?
Ja kuidas kuulub siia juurde veel
sügavalt katoliikliku Gilli isiklik ettekujutus, et ta tegi kõike
õigesti? Kolleeg, kes leidis Kaplinna antikvariaadist Gilli
autobiograafia, pani selle varsti käest, olnud igav ja enesekeskne
religioosne heietus enda ja jumala suhetest, kui ma tema juttu õigesti
mäletan.
*
Nii et vastuolu isiksuse ja loomingu vahel,
nagu tihti. Kumba poole valime?
Kuivõrd muudab teose
vastuvõttu autori isik? Mis hetkel ta takistab asja
päralejõudmist? Mis hetkel ta katapulteerib muidu
vähetähtsa asja kuskile keset enamiku poolt vaadeldavat kosmost?
Asjad on keerulisemad kui pealt näha, aga see on lihtsameelse
lauseke. Tegelikult on nad palju ja palju keerulisemad..
Paneks
selle loo pealkirja Gill Sansi? Et näidata, et ses kirjatüübis
on palju rohkem kui labane moraalitus?