18.07.2008, 00:00
Schumi kartis ookeani uppuda
Michael Schumacheri biograafiast selgub, et maailma edukaim võidusõitja mõtles esimest korda surmast mitte avariid tehes, vaid hoopis siis, kui pidi paadist maha jäänuna tund aega avamerel ujuma.
Alljärgnevad katked on võetud Christopher Hiltoni
biograafiaraamatust “Michael Schumacher: tema elu lugu”, mille
Eesti Ekspressi Kirjastus avaldab selle aasta sügisel. Teose tõlkis
Toomas Vabamäe.
Kuidas mänedžer Schumi
kogemuste kohta luiskas
Suvel 1991 pandi Jordani meeskonna
piloot Bertrand Gachot vangi, sest ta laskis ühele taksojuhile pipragaasi
näkku. Tema koha sai Michael Schumacher, kes polnud kordagi
vormel-ühe roolis olnud. Lisaks vaevas meeskonnaomanikku Eddie Jordanit
mure, kas Schumi ikka tunneb Spa rada, kus tema esimene võistlus pidi
toimuma. Muidu peab ta samal ajal rada tundma õppima ja
võistlusolukorras vormel-1 autoga kohaneda püüdma. [Schumi
mänedžer Willi] Weber kinnitas Jordanile, et Michael on Spas palju kordi
sõitnud...
Teel Spasse tuli see episood Weberi ja Schumacheri vahel jutuks ning nad
jõudsid otsusele, et kõige parem on Jordanile oma
“eksimus” üles tunnistada.
Weber sai patukahetsusega
briljantselt hakkama, öeldes Jordanile, et ajas Spa segamini Zolderiga
(endine Belgia GP rada).
“Jõudsime Spasse,”
räägib [Jordani tiimi mänedžer Trevor] Foster. “Andrea de
Cesaris, meie teine sõitja, oli tuntud Spa spetsialist ja teadis rada
hästi. Michael polnud seal kunagi sõitnud.
Ma palusin
Andreal võtta sõiduauto ja teha koos Michaeliga paar ringi. Aga
Andrea pidas Eddiega läbirääkimisi lepingu pikendamise asjus ja
tal polnud aega.
“Milles probleem,” ütles Michael.
“Mul on kokkupandav jalgratas Mercedese pakiruumis. Ma lähen uurin
rada rattaga.” Tal oli jätkunud ettenägelikkust ratas kaasa
võtta. Mitte nii, et ta tuleb meeskonna juurde ja küsib, kus mu
ratas on või kas ma saan rollerit laenata või kellegi autot
võtta. Ta oli juba enne järele mõelnud, mida tal kohapeal
tarvis võib minna.
Kuidas kelner Schumile õlut
ei toonud
Kevadel 1993 enne Kanada etappi puhkas
Schumi viis päeva Nassaus Bahama saartel ja seejärel Floridas.
“Nassaus hakkasin ma isegi raamatut lugema, mis minu puhul on
täiesti ennekuulmatu. Lugesin selle ühe hooga läbi.
Võtsin kohe ka teise käsile ja kahe nädalaga lugesin ilmselt
rohkem raamatuid kui kogu senise elu jooksul. Raamatute autor oli John Grisham
ning need kandsid pealkirju “Seltskond” ja
“Kohtunik”.
Pärast puhkust Nassaus – kus
rannad olid ilusad, aga toit mitte eriti hea – läksin Orlandosse, et
külastada Disney Worldi. Käisime vaatamas võluri
kuningriiki, aga [meeskonnakaaslane] Riccardo [Patrese] ütles hiljem, et
mõned veel vahvamad kohad jäid meil nägemata.
Õnnetuseks sai Bahama toidust tõsine probleem, sest see ei
sobinud kuidagi minu treeningurežiimiga. Pärast hotdog’i- ja
juustuburgeridieeti ei saanud ma jõusaalis kuidagi oma programmiga
hakkama ja seetõttu olin Orlandosse saabumise üle väga rahul.
Esimese asjana tahtsin minna kuskile saksa söögikohta, süüa
normaalset toitu ja juua selle kõrvale ingveriõlut.
Oma suureks rõõmuks leidsin kiiresti sellise koha. Aga kelner
küsis tellimuse vastuvõtmise asemel hoopis mu passi.
“Miks?” küsisin mina. “Siin peab sul olema pass, kui sa
tahad alkoholi osta. Sa pead tõestama, et oled vähemalt 21.”
Hakkasin temaga vaidlema, sest passi polnud mul kaasas.
Tagatipuks
oli ka kelner sakslane ja see tegi asja ainult hullemaks. See ajas mind
kõige enam vihale. Tüüpiline sakslane oma reeglitega.
Ingveriõlut mulle ei toodudki ja siis tellisin alkoholivaba
õlut. Aga isegi seda keeldus ta mulle toomast, sest – nagu ta
ütles – seal on üks protsent alkoholi.
Lõpuks ajasin läbi apelsinimahla ja
mineraalveega.”
Kuidas Schumi huuli närides
esimese tiitli võitis (ja selle Sennale pühendas)
Sügisel 1994 põrkas Schumi Austraalia GP-l kokku peakonkurent
Damon Hilliga ja katkestas.
Hill aga jätkas ning Williams
kadus järgmise kurvi taha. “See oli kõige hullem hetk,”
ütles Schumacher, “kui ma ise ei saanud jätkata, rivaal aga
sõitis edasi.”
Schumacher avas turvavöö,
ronis Benettonist välja ja sörkis kindaid käest rebides eemale.
Hillile piisanuks nüüd viiendas
t kohast.
Schumacher ronis üle betoonmüüri ja puges
kaitsevõre alt läbi. Tal polnud õrna aimugi, et Hilli auto
oli lombakas ning liikus aeglaselt boksi poole. Schumacher võttis kiivri
peast ja telepilt näitas teda kogu maailmale huuli närimas.
Hill jõudis lõpuks boksi, auto vasak esiratas blokeerunud.
Hullem veel, esivedrustuse õõtshoob oli kõveraks
paindunud. Hill istus kokpitis, kell tiksus paigalseistud sekundeid: 7, 8, 9,
10, 11, 12. Kaheteistkümne peal vangutas Hill pead, tõstis kiivri
visiiri üles ning nüüd nägid televaatajad tema ainitisi
silmi. Need väljendasid umbusku, kurbust, allaandmist, võib-olla ka
kibestumist. Sekundid tiksusid, aga sel polnud enam tähtsust. Edasi-tagasi
sebivad mehaanikud kogunesid vasaku esiratta ümber ja üritasid
kindlaks teha vigastuste tõsidust.
Pardakaameraga
võetud kaadrisse ilmus mehaaniku kindas käsi ja puudutas
õõtshooba kohast, kus see oli lausa voldiliseks paindunud. Siis
ilmus kaadrisse teine kindas käsi, haaras õõtshoovast ja
liigutas seda üles-alla, kontrollides detaili tugevust.
Hill
istus liikumatult.
Schumacher seisis raja teises otsas
betoonmüüri taga ja ootas Hilli möödumist. Oma
meistritiitli möödumist.
Mehaanikud lõpetasid Hilli
auto ümber sebimise, ta ise aga istus ikka liikumatult.
Schumacher limpsis huuli, need olid ärevusest kuivad. Ta nägi
Williamsit väga kiiresti enda poole liikuvat – kuid selle ninal
ilutses suur punane number 2. See oli [Nigel] Mansell, mitte Hill.
Schumacher kuulis rajaäärsetest valjuhäälditest, et Hillil
on probleem. Ent mis probleem? Siis nägi ta Manselli teist korda
möödumas, seejärel kolmandat, Hillist aga polnud jälgegi.
“Siis ma mõtlesin, et nüüd on see tehtud.”
Hill ootas ikka boksis. Istudes autos, mida parandada ei suudetud. Ta
istus ja lootis, et ehk õnnestub midagi ette võtta, see oli tema
ainuke lootus. Kaugemal boksiteel jälgis toimuvat Benettoni meeskond. Hill
ronis autos välja ja astus eemale. Benettoni mehaanikud pääsesid
äkki tardumusest, hüppasid üles-alla, embasid üksteist ja
lehvitasid publikule.
Williamsi boksi sügavustes võttis
Hill kiivri peast, õues aga teatasid valjuhääldid, et ta on
katkestanud. Schumacher tõusis püsti ja lonkis tribüüni
ees edasi-tagasi. Toimunu oli talle teadvusse jõudnud, aga pani teda
ikka veel imestusest pead vangutama. Terve meri pealtvaatajate käsi
sirutus tribüünilt tema poole, ta lõi mõnega patsi ja
surus teisi. Seejärel kõndis Schumacher tagasi sinna, kus ta ennist
oli seisnud, aga nüüd oli tema nägu üksainus lai naeratus.
Ta naaldus kaitsevõrele, rusikas otsmiku ja traatv&ot
ilde;rgu vahel.
Williamsi boksis tõstis Hill rusika taeva
poole ja kõverdas käsivarre meeleheitežestiks, ise midagi
hüüatades. Ei, need polnud vandesõnad, neid polnud tarvis.
Pigem oli see südamest tulev nördimus saatuse üle, mis [–]
Hiljem pressikonverentsil teatas Schumacher, et “Mulle oli kogu aeg
selge, et mina seda tiitlit ei võida, Ayrton [Senna] oleks pidanud
võitma. Aga teda polnud viimastel sõitudel kohal ja ma tahaksin
selle tiitli talle anda. Tema oleks pidanud selle võitma. Ta oli parim
sõitja, tal oli parim auto – just seda ma tunnen tema suhtes. Tol
hetkel oli raske neid tundeid välja näidata. Ma pole selline inimene,
kes tahab ümbritsevale maailmale oma tundeid demonstreerida. Aga ma
mõtlesin sellele kogu aeg ja nüüd on õige aeg midagi
ette võtta: anda minu saavutatu mis pidanuks temale kuuluma
– talle.”
Kuidas Schumi esimest korda surmast
mõtles
Kevadel 1995 puhkas Schumi Brasiilia
rannikul. Ta sukeldus korallrahule.
Tema pruut Corinna Betsch ja
mänedžer Willi Weber jäid sukeldumise ajaks paati, mis hulpis kaheksa
miili kaugusel rannast. Kui aga Schumacher ja tema kaaslased (instruktor,
hotelli direktor ja personaaltreener Harry Hawkela) taas veepinnale tulid,
polnud paati enam näha – see oli lihtsalt eemale triivinud.
“See oli õudne tunne. Lained käisid päris
kõrgelt. Algul ma karjusin, et me kokku saaksime ja üksteisest
kinni hoiaksime. Üritasime paadini jõuda, kuid me ei liikunud
paigalt, sest lained loksutasid meid edasi ja tagasi. Mulle tundus, et suudan
üksinda kiiremini liikuda. Viskasin raskustega vöö minema ja
tahtsin ka õhuballoonidest lahti saada. Aga ma ei teadnud, kuidas neist
niimoodi vabaneda, et päästevest alles jääks. Nii ma
üritasingi ujuda, balloonid seljas.
Ülejäänud
kolmel kutil olid jõuvarud juba täiesti otsakorral. Nad lihtsalt
lebasid vees, päästevestid hoidsid neid pinnal. Paadist nägi
Corinna mind esimesena.”
Schumacher oli terve tunni ujunud,
et tema ja ta kaaslased taas turvalisse keskkonda jõuaksid.
“Esimest korda elus ma mõtlesin, et nüüd on
kõik läbi,” tunnistas Schumacher. “Esimest korda
olin ma hirmul, tõeliselt hirmul. Näiteks kui ma Brasiilias avarii
tegin ja autot järsku enam roolida ei saanud, siis see mind ei ehmatanud.
Meil oli juhtunule selgitus ja me kõrvaldasime probleemi. Ma tunnen end
võistlusautos mugavalt, sest ma tean, mida ma seal teen. Aga ma pole
kunagi varem surmast mõelnud.”
Kuidas Schumi
pärast jalgade murdmist naisele helistada tahtis
Briti
GP-l 1999 kihutas Schumacher täiskiirusel rajalt välja. Auto tungis
sügavale rehvivalli, kokkupõrke kiiruseks mõõdeti 107
km/h.
“Kui ta rehvidesse lendas, jäi publik
surmvaikseks,” rääkis [pealtvaataja Roger] Chapman.
“Teate küll, mida inimesed mõtlesid. Keegi ei öelnud
seda, aga kõik vaatasid üksteisele otsa: “Jeesus, see
näeb paha välja... nagu see, mis juhtus Ayrton Sennaga.”
Täiesti hämmastav, kuidas rahva elevus muutus hetkega tõsiseks
hirmuks. Me ei armasta teda ehk eriti, aga kindlasti ei taha me tema
surma.”
Kui auto lõpuks peatus, üritas Schumacher
end autost välja upitada, aga ei suutnud. “See polnud meeldiv
kogemus,” rääkis ta, “aga ma jagasin asja kiiresti
ära. Kõige hullem hetk oli see, kui ma püüdsin autost
välja ronida, aga ei saanud. Jalg oli kuskil kokpitis kinni. M
a ei näinud ka õieti, mis vigastus see oli.”
Chapman: “Publik oli nüüd väga vaikne. Kõik
mõistsid, et ilmselt ta kohapeal surma ei saanud, ent millised
võivad olla vigastused? Nägime, et ta üritas end autost
välja kergitada, aga selgelt ei suutnud.”
Rajajulgestajad
ümbritsesid autot ja varsti oli platsis ka vormel-1 peaarst Sid Watkins.
Tal kulus kohalejõudmiseks 85 sekundit. Watkins leidis, et Schumacher
oli täiesti teadvusel ja täpselt enda moodi ning talle jättis
sügava mulje (nii ütles ta Autosportile) “Schumacheri
käitumisviis ja tema viisakus, ta oli kõigutamatult
rahulik”.
“Tere, Sid, see on ainult mu jalg,”
ütles Schumacher, “ei midagi tõsist.” Ta palus
Watkinsil helistada Corinnale kohe kui võimalik ja öelda, et tal
pole midagi muud viga peale murtud jalaluu. Watkins aga ei teadnud numbrit.
Siis palus Schumacher veel [meeskonna juhile Jean] Todtile kiiresti
teatada, et [Ferrari teise piloodi Eddie] Irvine’i auto üle
kontrollitaks: “Mul oli piduririke.”
Rajajulgestajad
tõstsid Schumacheri kokpitist välja ja panid maha pikali. Watkins
pani lahase paremale jalale ja vasakule põlvele – Schumacher
kurtis, et see teeb haiget. Kanderaamil viidi ta kiirabiautosse, kombekuse ja
privaatsuse nimel varjasid rajajulgestajad teda uudishimulike pilkude eest
suure rohelise tekiga. Kui teda minema tassiti, tõstis Schumacher
käe ja lehvitas.
“Nad tulid koos selle suure sirmiga,
millega tavaliselt varjatakse väljasõitnud pilooti,”
rääkis Chapman, “aga seetõttu ei teadnud keegi
pealtvaatajatest, mis tegelikult toimub. Tribüünilt nägime ka
suuri ekraane raja ääres ja TVst paistis rohkem kui meile otse.
Kõik olid aga ikka mures. Täpselt nagu Senna puhul ei teadnud tol
hetkel keegi olukorra tõsidust. See kestis niikaua, kui ta oli juba
kanderaamil ja ennast seal istukile ajas. Me nägime seda ja kõik
ütlesid üksteisele: “Oh, ta on vist terve.”
Atmosfäär muutus kohe normaalsemaks.”
Soov koju
helistada sai täidetud, kui Schumacher jõudis raja
meditsiinikeskusse. Keegi ulatas talle mobiiltelefoni ja ta sai ise kõne
võtta. Tunni aja jooksul vaadati teda üle, seejärel
tõsteti ettevaatlikult kopterisse ja viidi Northamptoni keskhaiglasse.