“Saladus”
Inglise keelest tõlkinud
Ingrid Peek. Kirjastus Pilgrim, 2008. 216 lk.
Kõnealune
“padaraamat”, nagu hea kolleeg Krister Kivi niisuguseid new-age
eneseabi õpikuid kutsub, kõõlub
müügiedetabelites esikolmikus juba mitmendat nädalat. Ingrid
Peeki tõlkes on juba Sokratesele ja Platonile, Leonardole ja Newtonile,
Hugole ja Goethele teada olnud “saladus” jõudnud
lõpuks ka eestlasteni. (Tegelikult levitati samanimelist ja samasisulist
filmi esoteerilistes “asjassepühendatute” ringkondades juba
mõni aasta varem, näiteks Lilleoru kommuun jagas saladust
joogakursusele tulnuiga. Kusjuures, filmis, nagu ka raamatus, esineb teiste
hulgas ka meile David Lynchi poolt promoveeritud transtsendentaalsele
meditatsioonile “teaduslikku” põhja pakkunud
kvantfüüsik John Hagelin PhD – väike maailm!)
Mis on raamatu point? Esimese niidiotsa annab kätte saladuse ekspert Bob
Proctor: “Mis sa arvad, miks üks protsent elanikkonnast teenib 96
protsenti kogu rahast, mis maailmas teenitakse? Kas sa arvad, et see on juhus?
See on nii kujundatud. Nad mõistavad midagi.
Nemad teavad
Saladust, mida me nüüd sulle tutvustame.” Hammas läks
verele? Ratsa rikkaks? Pidage hoogu, rikkaks saamiseks ei piisa päriselt
vaid saladuse tundmisest – mis pole midagi muud kui arusaamine sellest,
et positiivsed mõtted ja selged tahteväljendused tõmbavad
Universumist ligi positiivseid lahendusi, negatiivsed mõtted ja
“ma ei taha seda ja teist” stiilis mõtted tõmbavad
ilmeksimatult ligi just seda, mida ei taheta, sest külgetõmbeseadus
ei saa eitusest aru.
Ei, sa pead sellesse uskuma! Sa ei tohi
kahelda! Sa pead igal hommikul oma rikkust ja õnne – olgu selleks
siis tutikas Ferrari või viiemilline häärber –
visualiseerima! Teisisõnu: “Universum oleks nagu sinu
võimaluste kataloog. Lappad seda ja ütled: “Ma tahaksin seda
kogemust ja seda toodet ja seda persooni oma ellu.” Sina esitad
Universumile tellimuse. Nii lihtne see ongi” (lk 48).
Teooria
püsib püsti eeldusel, et Universum eksisteeribki (mõtleva)
inimese jaoks. Ja loomulikult ei piiksata keegi sellest, et võib-olla
teeb mõne inimese õnnelikuks hoopis kellegi tapmine,
vägistamine, tema vara röövimine või põlema
pistmine. Päike tõuseb ja loojub sinu jaoks, maa pöörleb
oma orbiidil sinu jaoks, linnud laulavad sinu jaoks – nii kõlab
raamatukoostajate mantra.
Oma kogemusi saladuse kasutamisest
ja külgetõmbejõu universaalsusest jagavad erinevad eksperdid
– personaalse transformatsiooni spetsialistid, elutreenerid,
visionäärid, rahateenimise eksperdid, metafüüsikud,
rahvusvaheliselt tunnustatud kõnemehed, energiaravijad, spirituaalsed
sõnumitoojad jne. Rikkad on nad muidugi, ja raha on tulnud inimestele
pada ajamise eest, pakkudes õnnetutele inimestele selgeid, kiireid ja
mugavaid lahendusi. Saavutustele orienteeritud ühiskonnas ei olegi
luuseritele kohta. Äärmuslikust individualismist (sina ise oled
iseenda jumal) ja vaid iseendast ja iseenda heaolust hoolimisest, ning samal
ajal teadlikuks saamisest sellest, et kedagi teist ei olegi
süüdistada, sest kõik on sinu enda teha, on tehtud uus
religioon.
Seda jutlustab ka “Saladus” – sest
isegi kui te nüüd igal hommikul oma uut elu visualiseerite, ei
vastuta raamatu tegijad selle eest, et te selle ka ühel päeval saate
– sest kui tekib kas või väike kahtlusekübe ja
käegalöömise tunne, siis on kogu üritus lörris. Ja
tuleb
jälle otsast alata.
Ah et miks ma olen skeptiline? Sest see
kõik on tagajärgede, aga mitte põhjustega tegelemine.
Ekspressi põhilugejale, keskealisele haritud naisterahvale
mõeldes pean mainima, et isegi “Seksi ja linna” rahuldamata
ning monogaamiast frustreeritud Samantha viskab hiljuti kinodesse
jõudnud täispikas filmis “Saladuse” raamatu käest,
leidmata sealt lohutust. Kuigi kahjuks toimib ka negatiivne reklaam reklaamina.