Naljakas raam
on sel lool tõesti, aga sisuliselt on tegu väga tõsise
näidendiga. Olen ammu tahtnud kirjutada nii-öelda
külanäidendit, kus tavalised inimesed räägiksid oma asju.
Seni pole juhust olnud. Nüüd järsku avastasin, et Ernesaksale,
kes on üle-elusuuruses legend, sobiks raamiks tavaline
külamiljöö, mis toob tema suuruse paremini välja. Kuidas
Ernesaksa suurus peegeldub tavaliste inimeste tegudes. Lavastaja Vahur Keller
ütles, et see tükk on nagu Tšehhov Raasiku külas.
On selles näidendis veel tegelasi, keda sa tahaksid
esile tuua?
Kõik tegelased on väga
olulised.
Mida sa varem oled teatrile kirjutanud?
Kõige olulisem on muusikal “Hea lugu”
Endla teatrile.
Miks sa kirjutasid
“Ernesaksa...”?
Sellepärast, et Urmas
Lennuk ei kirjutanud. Ma oletan, et tal oli liiga vähe aega. Seega olen ma
nagu vaese mehe Lennuk. Aga et mitte seda olla, tegin hoopis teistmoodi, kui
tema oleks teinud.
Oled sa kohapeal esitamispaika vaatamas
käinud?
Jah, kohe alguses käisin koos
lavastajaga. See oli päris problemaatiline paik. Legend on suur, aga
kohapeal pole ühtegi nii võimsat objekti, mille umber mäng
saaks käia. Etendused on vana kirikuaseme juures vanal surnuaial. Ernesaks
käis sealkandis vanaisa juures ja mõisnike suured hauaristid
hirmutasid teda. Vanaisa perekonnanimi oli Lass ja Ernesaks on sugulane ka
näiteks Liis Lassiga.
Kuidas sa Oamatsini
jõudsid? Ma saan aru, et see on suurepärane keeleline leid, aga
rolli sisu?
Oh, see on vana nali. Ma olen seda lapsest
saadik teadnud – Ernesaks ja Oamats. Mõtlesin, et kuna Ernesaks
oli hingelt maapoiss, siis Oamats kujutaks tema nooruspõlve alter
ego’t. See on Ernesaks, kes ei tea veel, et ta on Ernesaks.
Lugesin kõik need raamatud läbi, mis temast on kirjutatud ja mida
tema on kirjutanud. Ta on väga libe kirjutama väga palju,
ütlemata selgelt välja, mida tegelikult mõtleb. Aga tänu
sellele oskas ta elada nii, et teinud kellelegi liiga, ei astunud parteisse,
kuid sai palju käia välismaal.
Väga eestlane oli.
Kas sa tänapäeval ka selliseid oamatse enda
ümber näed?
Loomulikult. See on ju valikute
küsimus: kas anda alla või edasi püüda.
Põhimõtteliselt on oamatsid kõik noored mitte väga
andekad inimesed, kellel on valida, kas hakata midagi päriselt tegema
või teha seda, mida teised temalt ootavad. Ernesaks sai aru, et ta
pole andekas, aga ta koostas programmi, mille järgi ennast üles
töötada. Muusikat õppima läks ta suure
vaevaga.
Kuidas ei olnud andekas? Kui palju populaarseid
laule ta ometi kirjutas.
Seda küll. Aga see on omaette
lugu, et väga paljud “päris” heliloojad ei pidanud teda
omavääriliseks.
Kas Ernesaksal üldse oli
negatiivseid külgi või puudusi? (Ta ise kirjutab ühes
intervjuus, et ei oska laulda.)
Suhteliselt impulsiivne ja
äkiline oli. Hajameelne – näiteks oma riietuses.
Kui Ernesaks praegu siia, Genialistide klubisse tuleks ja ütleks
oma kuulsa laulu sõnadega: “Hakkame, mehed, minema!”, kuhu
sa minna tahaksid?
Sinna, kuhu Ernesaks kutsub.
Kuhu t
a kutsuks?
Koori proovi.
Oled sa ise
kooris laulnud?
Nädal aega, keskkooli ajal. Koorilaulu
fenomen on väga võimas asi. Enne laulukoori minekut sain
ettekujutuse koori elust ja suguelust ja sain aru, et inimesed ei käi
kooris laulu pärast, vaid selleks, et juua, suguelu elada ja reisimas
käia. See oli muide kirikukoor.
Küsimus, mille
pärast koori teha, on ka näidendis sees. Ernesaks ütles, et
koori esmaseks eesmärgiks on ikkagi laul. Aga oma RAMis pidi selle eest
pidevalt võitlema, et seltskonnaelu ja haltuurad võimust ei
võtaks. Ernesaks kirjutas ju naljakaid pamflette džässi ja
estraadimuusika vastu. Samas tema enda koori poisid käisid koos Ervin
Abeli ja Jaanus Orgulasega estraadikava “Terekest kah!” tuuril.
Tuuri plaadil laulab ju ka RAM.
Tema kooriga juhtus lõbusaid
lugusid, mis on ka näidendis sees. Ükskord jaaniööl
jäid nad rongist maha. Ernesaks tantsitas ja kräunutas siis perroonil
külatüdrukuid.
Kuidas Genialistide klubil
läheb?
Teeme remonti uues asupaigas Magasini 5. Ning
9. augustil on seal Tartu Uue Teatri esietendus – Jevgeni
Griskovetši “Vene rännumehe ülestähendused”
Ott Aardami, Mart Aasa ja Tõnis Leemetsa esituses. Sügiseks tuleb
Undi, Vahingu ja Hermaküla teemaline lavastus “EndSpiel”
Pärmivabriku piirituselaos.
Milliseid
suveetendusi sa ise sel suvel vaadanud oled ja edaspidi kavatsed
vaadata?
Ma ei ole mitte midagi näinud. Tööd
olen teinud ja perre sündis pühapäeval (13. juulil –
Toim.) teine laps – tütar Juula.
Siis on sul
isegi 31. juulil esikale tulemisega raskusi.
Jah. Ma
ei teagi, võib-olla saab kellegi auto peale. Aga mitte tulla oleks hea
võimalus. Sest järsku näitlejad küsivad: mis jama sa
kirjutasid, mis jama see on?
Miks nad peaksid nii
tegema?
Mul oli hirm seda kirjutada. Esiteks Ernesaksa
suuruse pärast, teiseks pidi Ernesaksa esialgu mängima Lembit
Eelmäe, kes minu jaoks pigem pole enam inimene, vaid astraalne
näitleja. Ma ei kujuta ette, kuidas Tõnu Aav seda osa mängima
hakkab, aga arvan, et ta teeb seda suurepäraselt. Aga kui oleksin vahetust
ette teadnud, oleksin ilmselt teistmoodi kirjutanud. Kui tükis oli varem
suur pühalikkus, siis nüüd saab ehk rohkem nalja.
Ernesaks on defineerinud, mis on õnn, järgnevalt:
“Töötada sellel alal, mida harrastaks ka vabal ajal.”
Mida on sul sellele lisada?
Olen temaga täitsa
nõus.
* muusikaline etendus
“Ernesaks ja
Oamats”
esietendub 31. juulil, Harju-Jaani vana kiriku platsil.