01.08.2008, 00:00
Kuidas tšuhnaad setudest jõhkra filmi tegid
Lavastaja Ain Mäeots sai hakkama duubliga: lisaks tema lavastatud “Taarka” vabaõhuetendusele Obinitsas linastub kohe tema režissööri käe all valminud samanimeline film. Veiko Märka küsis, kuidas see juhtus.
Mis keeles film on?
Setu keeles. Otsast
lõpuni eestikeelse dublaažiga, isegi laulutekstidel jookseb eestikeelne
rida all, sest need kannavad mingil määral sisu edasi.
Mõned tegelased räägivadki eesti keeles. Näiteks
“Tuljaku” looja, Eesti rahvatantsu alustala Anna Raudkats (Helena
Merzin). Lisaks Merzinile on samas rollis kui näidendis ka Tanel Joonas
taluperemees Piitrena.
Taarkasid on kolm: lisaks Siiri Sisaskile
noor Taarka (Inga Salurand) ja vana Taarka (Marje Metsur).
Soome
rahvaluuleteadlast A. O. Väisäneni kehastab Mikko Nousiainen –
soome filmikunsti noorema põlve üks põnevamaid vendi.
Miks mängib nimiosas Siiri Sisask, mitte Merle
Jääger nagu näidendis?
Ootasin seda
küsimust. See oli minu jaoks äärmiselt valus otsus. Film on film
ja teater on teater. Filmi lugu põhineb asjaolul, et Taarka oli
“teist verd” kui setud ja teda ei võetud omaks. Ta oli
mustlasverd. Setud on äärmiselt suletud süsteem. Olen kindel, et
oleksin teinud Mercale karuteene, kui ta selles kontekstis mängima
pidanuks.
Kuidas Siiri setu keele selgeks
õppis?
See oli talle väga raske ja loomulikult
on tema keelel aktsent. Aga põhiline on see, et nii filmi tegemisel
osalenud kui seda näinud setud võtsid ta omaks.
Kas on tõsi, et esialgu pidi filmi lavastama hoopis Hardi
Volmer?
Ei, me töötasime algusest peale koos ja
arendasime stsenaariumi. Pärast minu lavastatud
teatri-”Taarka” esietendust saime Hardiga jutu peale ning ta arvas,
et sellest võiks filmi teha. Minul oli algusest peale sama mõte
olnud, aga ma ei olnud ju varem ühtegi filmi teinud. Tahtsin
kõrvale kogemustega inimest, kes mind toetaks. See kestis niikaua, kuni
läks võteteks, sest võtteplatsil ei saa olla kaks
režissööri. Nii leppisime kokku, et mina olen
platsirežissöör ja tema režii konsultant.
Millist
konsultatsiooni sa vajasid?
Oh jumal, see on nii pikk jutt!
Alates sellest, et asjad oli vaja kõigepealt selgeks vaielda. Ükski
hetk, mis filmi jõuab, ei tohi olla juhuslik. Peab olema inimesi –
ma ei mõtle ainult Hardit, vaid ka operaator Elen Lotmani ja kahte Elot,
I assistenti Seliranda ja kunstnik Soodet –, kellega koos kõik
variandid läbi sõeluda. Kõige põnevam oli minu jaoks
ühe ja sama loo kahes totaalselt erinevas võtmes jutustamine.
Üks asi on teatrikeel, teine filmikeel. Selle õppimine oli
väga avastuslik kogemus.
Oli sul eelarvamusi, mida
filmi tegemine ümber lükkas?
Vastupidi, ma
püüdsin olla eelarvamustest vaba. Mis mind heas mõttes
üllatas, oli kogu meeskonna äärmiselt professionaalne valmisolek
töötada ekstreemsetes tingimustes. Olime kohati paigus, kus puudus
mobiililevi. Aga võrreldes teatriga oli tehniliste ja logistiliste
probleemide lahendamine väga ladus. Eesti teatriinimestel oleks selles
vallas filmiinimestelt palju õppida. Viimased teevad tööd
innu ja kirega. Teatris kohtab rutiini sagedamini kui mulle meeldiks
tunnistada. Ja kui organisatoorne ja tehniline pool on hea, mõjutab see
positiivselt ka loomingulist poolt. Kui paar inimest loivavad võtte-
või etenduseplatsile, käed taskus, mõjutab see kohe
üldist atmosfääri. “Taarka” tegemisel ma midagi
sellist ei kohanud.
Kas filmis on näidendiga
võrreldes rohkem tegelasi?
Jah, näiteks
jaamaülem (Toomas Lõhmuste), kes teeb Taarka hullule tütrele (
Riina Maidre) lapse. Suuremaid rolle rohkem pole. Vilksatab ka Konstantin
Päts (Indrek Taalma). Preester Raagi osas on Peeter Volkonski. Taarka
joodikust isa, kes tütre kaasavara maha mängib, mängib Peeter
Oja, ema Liina Tennosaar. Võrreldes lavastusega oleme rohkem keskendunud
Taarka enda loole, mitte niivõrd setudele.
Kas sa
tegid selle filmi eestlastele või setudele?
Mitte
ainult eestlastele ja setudele.
Aga mulle oli kergendushetk 23.
juulil, kui setude omavalitsusjuhid ja teised arvamusliidrid filmi vaatasid.
Ilma nendeta me poleks saanud seda teha. Iga rituaali, tantsu ja laulu juures
oli mõni setu memm, kes ütles, kuidas asjad käisid. Meil oli
tagumik ikka väga sütel, aga nad võtsid filmi hästi
vastu. Hoolimata sellest, et tegu pole etnograafilise ega romantilise
linateosega, vaid kohati väga jõhkra filmiga väga
vastuolulisest naisest.
Filmisime 90 protsendi ulatuses Setumaal ja
üks kõige raskem asi oli olla setude tohutult valvsa pilgu all. Kas
või mõni möödasõitev talumees, kes viskab
võttele pilgu peale.
Taarka elas üsna vanaks. Film
vältab 1860ndatest aastatest 1930ndateni ja ega setu kombestik selle aja
jooksul päris samaks ei jäänud. Näiteks
lõõtspill ei olnud tegevusaja alguses Setumaal üldse
levinud. Või millega puhastati ehteid, kas tuha või liivaga? Setu
memmed istusid kunstiketiimiga koos ja arutasid, kuni üks lõpuks
arvas, et ikka Fairyga puhastatakse. Ole siis mees ja vali õige variant
välja.
Asi, mille puhul setud on hellad – ja
õigustatult –, on küsimus, kuidas neid filmis kujutatakse.
Üks asi on külaühiskonna must lammas Taarka ja hoopis teine asi
see ühiskond ise. See on väga õhukesel jääl
kõndimine. Setud võtavad seda filmi väga isiklikult.
Lavastaja vastutuskoorem oli seetõttu üsna tappev, ja pidi ka
päris palju selgitustööd tegema.
Filmi
põhiline konsultant oli Õie Sarv. Palju nõustas meid oma
heas mõttes murelikul moel ka Aare Hõrn. Siis juba üle
kaheksakümneaastane, ent veel väga vitaalne Maria Kukka ehk
Kala-Manni.
Kas filmis on stseene, millest kombeid
mittetundev vaataja ei pruugi aru saada?
Jah, näiteks
stseen, kus noor Taarka laulab pulmas mõrsja eest nendele kosilastele,
kelle ettepanekud on pruut tagasi lükanud – selline väike
vabanduslaul. Tundus tohutu nämmutamisena, kui mõni tegelane lahti
seletaks, mida parajasti tehakse. Stseeni oluline mõte on ju hoopis
selles, kuidas Taarka tajub, et temast endast ei saa kunagi pruuti.
Mida andis Mart Kivastiku kaasamine kaasstsenaristiks Kauksi Ülle
kõrval?
Kivastik andis palju head dialoogi. Ja
magusaid detaile karakterite osas. Tal oli täiesti värske
kõrvalpilt.
Kes on filmis Taarka sisuline
vastasmängija?
Ikka kogu külaühiskond. Nagu
ta ise laulab: president Päts võib mulle ju maja kinkida ja ilusaid
sõnu öelda, aga küla ütleb seljataga ikka
muudmoodi.
Kas Taarkal on praegu elusolevaid
järglasi?
Tema tütar Tato kadus viimase
sõja ajal teadmatult. Poeg läks Venemaale ja mingitel andmetel sai
seal kuulsaks sportlaseks, aga rohkem ei teata ka temast midagi.
* “Taarka” esilinastub 5. augustil Setumaal
Meremäel video pealt, filmitehniliste vahenditega esikas on 11. augustil
Tartus tARTuFFi festivali avafilmina