01.08.2008, 00:00
Kasemahlake “Kadunud süütus”
Moodsast pop-rock’ist vanamoodsa diksiländini.
Kasemahlake
“Kadunud süütus”
(MTÜ
Kasemahlake)
Tartus üliõpilaste isetegevuskollektiivina
alustanud vokaalinstrumentaalansambel Kasemahlake on oma teise
kauamängivaga asunud kindlalt meie vabariigi levimuusikapubliku
huviorbiiti. Lõbusast tudengitaidlusest on saanud hoolega tehtud
töö ja naerul nägude taha peidavad end oma tegevusse
tõsiselt suhtuvad küpsed muusikud. Neli naisvokalisti ja kuus
pillimeest-lauljat esitavad ansambli kunstilise juhi U. Aruse eestvedamisel
igal kontserdil tujuküllase programmi, kus pakutakse mitmekesist
lauluvalikut ja kirevat show’d, mis meenutab oma õhustiku poolest
veidi Bertolt Brechti maailmakuulsat näidendit
“Kolmekrossiooper”.
“Kadunud
süütus” sisaldab läbilõiget ansambli viimase paari
aasta repertuaarist. Kahjuks torkab kohe silma originaalloomingu kasinus ja
rohked laenpalad. Enamasti esitatakse populaarseid estraadilaule
välismaiste autorite sulest, millele on küll vanameister H. Karmo
suurepärased eestikeelsed sõnad kirjutanud. Kasemahlake on
“töödelnud” ka eesti autorite (F. Mandre, R. Rannap, T.
Kõrvits, H. Zeiger, S. Pedersen, K. Kõlar) loomingut, eriti
väärib esiletõstmist viimatimainitu laulu “Mina
ise” optimistlik tõlgendus. U. Aruse ja
A. Kalkuni
kirjutatud kolm originaalpala annavad samas lootust, et isetehtud laule
võib Kasemahlakese esituses tulevikus rohkem kuulda.
Ansambli vokaal- ja instrumentaalseaded väärivad kiitust nii oma
detailitäpsuse, virtuoossuse kui mitmekesisuse eest, kuigi ka siin pole
moevooludest mööda saadud – kitarrist T. Toomere kasutab liiga
palju nn fuzz-efekti, mattes paljud teised helid omatekitatud müra
alla. Õnneks on staažikas helirežissöör A.-R. Altsoo suutnud
paljusid selliseid karisid vältida ja teinud ansambliga head
koostööd. See pole olnud kindlasti lihtne, sest Kasemahlakese
repertuaari stiilivalik ulatub moodsast pop-rock’ist ja fusion’ist
vanamoelise diksiländini.
“Kadunud
süütus” annab mõista, et VIA Kasemahlake
“süütuseaeg” ehk siis õpipoisiajad on läbi,
aga pikk tee on veel minna. Mõnes mõttes ka ergutuspreemiana saab
ansambel punkte