01.08.2008, 00:00
Reketiga räpiplatsil
Eesti pikemaid räppareid Tom-Olaf Urb ehk Reket (23) andis välja debüütalbumi ja valgustab nüüd Allar Lepale telgitaguseid.
Tom-Olaf võtab istet kohvik Moskva akna all tugitoolis ja ütleb, et
loodetavasti räägime muusikast. Kahtlemata.
Alguses oli
Raadio 2s saade “Linnadžungel” ja murdeeas Tom, kelle meeled
vaimustusega hip-hopile avanesid. Miks teised muusikastiilid temast
mööda läksid, Tom täpselt ei tea, aga armastus räpi
vastu oli seda elavam ning pole tänaseni vaibunud. Siis tuli grafiti,
sarnaste huvidega sõbrad, peod ja varsti hakkas Tom ise tekste
kirjutama.
Tom on aktiivselt muusikaga tegelenud umbes kuus aastat.
Ta on teinud koostööd Tommyboy, Toe Tagi, Põhjamaade Hirmu ja
NoizMakaziga, tema lood on ilmunud mitmel hip-hopi kogumikplaadil ja tema
tekstid eesti räppluule kogumikes. Siiski ei teadnud laiem avalikkus
temast enne debüütplaadi ilmumist suurt midagi.
“Ju siis polnud põhjust ega vajadust furoori
tekitada,” ütleb Tom tagasihoidlikult.
Kuigi Tom õpib
Londoni University of Artsis helidisaini, on tema heliplaadi
“Kajapark” lood salvestatud enamasti Eesti produtsentide
kodustuudiotes. Põhjad tegid P2ts, WizOne, Alko ja Eskimo ning
18aastane Londoni produtsent Anthony Brown, kes on kahe loo autoriks.
Tomi sõnul on tegemist andeka käliga, kelle materjal talle
meeldib ja kellest on tõenäoliselt põhjust ka edaspidi
rääkida. Lisaks teevad plaadil kaasa Mai Leemet, Tommyboy, Chalice,
Väike J, DJ Lauri Täht ja G-Enka.
Uuest plaadist
rääkides kasutab Tom sõna storytelling. Talle meeldib
näiteks õues jalutades või rongis istudes mingi teema ette
võtta ja siis see lahti kirjutada. Teemad on sotsiaalsed, kuid leidub ka
satiiri ja irooniat – Tom ei taha kirjutada tekste, mida hiljem endal
igav lugeda oleks.
Samuti kajastub tema tekstides asjaolu, et ta
viimastel aastatel Eestist ära on olnud. Pärast keskkooli veetis Tom
kaks aastat Los Angeleses (muuhulgas osales ta seal välkrolliga Priit
Jürjensi filmis “The Bank Job”, kus ta esimeses stseenis
pagasnikust välja tiriti ja maha lasti) ja praegu viibib ta suurema osa
ajast Londonis.
“Ma ei ütleks, et ma palju reisinud
olen, küll aga meeldib mulle väga reisida. Selline kogemus
võimaldab mul tõenäoliselt ka veenvamalt rääkida
näiteks kõrbest või pikkadest autosõitudest,”
ütleb Tom. “Kodust lahkumise ja eemal olemise teema on plaadil
päris mitmes loos olulisel kohal,” lisab ta.
Tähtsaks
mõjutajaks muusikas peab Tom ka ülikooliõpinguid.
“Ülikool on silmaringi avardanud selles mõttes, et
nüüd ma näen muusikat pigem nagu mosaiigina,
paljumõõtmelise ruumina,” ütleb Tom. Hip-hop ei pea
olema ainult vokaal ja biit – sellele saab lisada sadu elemente ja neid
elemente tuhandet pidi keerata ja väänata. Tom ei arva, et selleks,
et silmaklappidest vabaneda, peaksid kõik ülikooli minema, kuid
tema enda puhul on sellest palju kasu olnud. Pärast kooli
lõpetamist kavatseb ta Eestisse tagasi tulla, eeldusel et endale siin
sobiva rakenduse leiab.
Tom loodab muusikaga tegeleda ka kümne
aasta pärast. Iseasi, kas see on siis enam hip-hop, sest hip-hopi
mõiste ise avardub pidevalt ja samas toimub Eesti stseenis teatav
hip-hopi killustumine n-ö kunstmuusikaks ja klubimuusikaks. Tomi enda
muusika jääb pigem esimesele poolele.
Tom aga kirjutab
tekste ka edaspidi, mängib oma lõbuks kitarri ja teeb arvutis biite
ning ei kavatse muusikaga tegeleda mitte ainult seepärast, et ta tulevane
elukutse sellega seotud on.
Eesti hip-hopi stseenis hindab Tom
kõige kõrgemalt Põhjamaade Hirmu talenti, samuti meeldib
talle
Tommyboy, G-Enka, Stupid F ja Chalice’i looming. Viimastel
nädalatel on aga Tomi pleieris mulksunud peamiselt NoizMakazi produtsendi
Alko instrumentaalalbum “Reis ümber enda telje”. Enda
sõnul on tal väga vedanud, et ta saab nimetatud suurepäraste
artistidega ka koos muusikat teha. Välismaistest artistidest huvitab Tomi
NAS, Little Brother, palju instrumentaalset hip-hoppi ning folk-rock-ansamblid
Band of Horses ning Fleet Foxes. Briti hip-hopiga ta enda sõnul
väga hästi kursis ei ole, kuulab Dizzee Rascalit, aga mitte Wileyt,
ja arvab, et palju pärle on veel avastamata. Lemmikluuletajaks nimetab
Artur Alliksaart.
Mis artistinimesse puutub, siis tennise
või sulgpalliga on Reketil pistmist ainult nii palju, et tal on seljas
sulgpalli kujutisega T-särk, mille kinkis talle üks
sulgpalli-entusiastist sõber.
Nime tegelik tagamaa avaldab
ennast kuulajale Reketi debüütplaadi esimeses palas.