08.08.2008, 00:00
Läti piiri lähedal ronivad puu otsas pandakarud
Mulgimaal Lilli külas teeb Pedaja talu pereema Cristine Luik (30) aias kummalisi asju.
Kui lätlane tuleb Ruhjast Karksi-Nuia, sõidab ta neli-viis
kilomeetrit siinpool piiri läbi Eesti küla, mille nimi on Lilli.
Lilli on oma niidetud koduõuede, kaks korda nädalas läbi
sõitva autopoe ja ilma ühegi töökohata täiesti
tüüpiline Eesti ääreküla.
Ja kui siis
Karksi-Nuia sõitev lätlane läbi Lilli tuuritab, vajutab ta
äkki kriginal pidureid, sest otse tee ääres turnib jämedal
puuharul neli rammusat pandat.
Cristina Luik, pandade autor,
käib mööda õue, kerge sitsikleit seljas, tema poeg Rando
(3) vaatab altkulmu heleda tuka alt ja peksab endale suurte siniste
dokumendikaantega vastu põlvi. Sinised kaaned on tänukiri kauni
kodu eest, Ansipi allkiri all. Cristine ise saabus hetk tagasi Viljandi
lähedalt Männiku metsatalustz, käis tähtsat paberit ja
Ansipi kingitud mastivimplit vastu võtmas.
Naised Bussijaama
Juures (NBJ) on mind detailirikkalt informeerinud, kuidas Cristine oma kujusid
teeb (ta topib kilekotid vatti täis). Aga selgub, et isegi nii
pädeval agentuuril võivad olla vananenud andmed.
Varem
tegi Cristine tõepoolest kilekottidest elukaid. Aga kilekotiskulptuurid
ei pannud õues kaua vastu ja kuna Cristine “ei viitsi igal aastal
uut öökulli teha”, tuli pea tööle panna.
Ühel unetul ja pimedal ööl töötas Cristine
välja ainulaadse ilmastikukindla tehnoloogia.
Kujud tuleb teha
nii: kõigepealt kraamida välja vanad ajalehed (SL Õhtuleht
pidi olema täitsa nitševoo), segada valmis kliister ja liimida
ajalehtedest kujud – ühe karu kokkumätsimine võtab
laste kantseldamise kõrvalt kaks nädalat. Paberist figuurile tuleb
kerida ümber võrku meenutav teip – seda müüakse
poes ja on mõeldud kipsivuukide viimistlemiseks. Ja siis tuleb teibitud
kujud tsemendiga kokku mätsida.
(Tsemendiga mätsimise idee
andis Cristinele tema isiklik mees Janek Kiisler.)
Kui tsement
ära kuivab, on aeg kujud ära värvida, nii viis-kuus korda
järjest, sest tsement tõmbab värvi kõvasti sisse. Ja
ongi kogu kunst.
“Mis mees arvas, kui te aia kujusid
täis panite?”
“Kuule, mees ütles, et tee mis
tahad, peaasi, et ei virise ega vingu!”
Rauno vemmeldab
tänukirjaga järjest aktiivsemalt ja üürgab üht nooti
ja üht häälikut kasutades muljetavaldavalt valjult.
Ema
valgustab Randot, et need tähtsad kaaned signeeris peaministrionu omaenese
käega. Mispeale poiss aukirja kõrvale paneb ja lööb
ühele teisele paberile raevukalt hambad sisse. See on kutse aukirja
üleandmispeole.
Cristine aias on lisaks karudele puu otsas
ka toonekured. Täpselt sama tehnikaga tehtud – Õhtuleht,
kliister, teip, tsement, värv. Üks plagistab nokka, pea kuklas,
teised mõnulevad, silmad vidukil. Neljas kurg on veel pooleli ja kaevu
juures rohu sees. See on emakurg ja valmis kujul vonkleb tal noka vahel uss.
Pooleli on veel kalamees, kes hakkab dekoratiivase purde juures
kala püüdma (püsilillepeenras). Kalamehele tuleb selga
vanamoodne vest, kusjuures projekt näeb ette, et vesti vahelt
jääb paistma naba.
Eriti muljetavaldav on Cristine aias
Eesti taluõue makett, paar-kolm meetrit lai. Ansamblis on maja, laut,
ait, kemps. Pesu kuivab nööri peal ja pudulojused traavivad koplis.
Talu kallal käivad praegu rekonstrueerimistööd, mille
käigus saab talukompleks juurde veski, kuhu maketi miniatuurne elanik
hakkab pääsema rippsilda pidi.
Majad on ehitatud kooritud ja
pikuti pooleks
l&otil
de;igatud pajuokstest. Rookatused on lõikeheinast.
Ja siis
on Cristinel aias veel üks magnet – postkast, mis
näeb nii imposantne välja, et ükski postiljon pole julgenud seda
näpuotsagagi puutuda. Võimalik, et nad lihtsalt ei tea, mis
otstarve on sel majakesel tee ääres, millel on jalad all ja mis
justkui mööda Pedaja maid ringi patseeriks.
Heegeldatud
triibuline vaip on majakesel ukse ees ja luud ukse kõrval. Kastanimuna
poolik koor ripub lilleamplina katuseräästas ja sammal koore sees on
rippuva suvelille eest.
“Miks te kunstikooli ei läinud,
Cristine?”
“Kuule, ma ei oska ise üldse
joonistada.”
“Kas te tellimise peale ei ole mõnda
kuju teinud?”
“Kuule, ei. Kahju oleks ära anda...
ja keegi pole tellinud ka.”
“Kui te nüüd
niikuinii lipuvarda peate üles panema, siis teete ehk Ansipi ka lipu
kõrvale seisma, rukkilill näpus?”
“Oi,
Ansipit ma ei oska!”
“Või president
Ilvese?”
“Ilvest ka ei oska!”
“Siis tehke päris ilves, ja kikilips pange kaela!”
Selle üle Cristine veel mõtleb.
Cristine tahab
tööle minna puidutsehhi pakkijaks, et laenu võtta ja maja ka
korda teha. Seitse aastat tagasi Cristine selle maja oma mehega koos ostis.
Ümbrus oli siis nagu prügimägi. Kaks lobudikku – lauda ja
saunakosu – on nad ära lammutatud, sodi minema vedanud, õue
ilusaks teinud.
Rando on vahepeal mõnda aega kadunud, ilmub
siis välja, pikk lohvakas kampsun seljas (õe oma) ja nügib
ratast enda ees ning viskab selle siis prantsti enda ette maha.
“Cristine, kuidas te siin Lillis eluga rahul olete?”
“Ei ole viga.”
“Puudu ei ole
millestki?”
“Nagu lapsed ütlesid: rahapuu
võiks olla kodus. Siis oleks lihtsam elada.”
“Tänavu juba moosi ka olete teinud?”
“Kuule, maasikamoosi tegin! Ja mustikamoosi tahaks veel teha.”