Eesti lavadel pole “Kruvipööret” enne mängitud.  Mis te sellest 1954. aastal kirjutatud sümbolistlikust tükist arvate?


OK:
Minu jaoks tuntavalt erinev kõikidest teistest Britteni ooperitest, näiteks “Peter Grimesist” või “Albert Herringust”. Ooper valmis tal ju kiiresti, vaid nelja kuuga, libreto oli ammu Brittenil peas küpsenud, sest sellesse kätketud pahelisus inspireeris teda väga.


LK:
See on ikkagi vähetuntud ooper.


Kuidas töö tšehhi lavastaja Irij Nekvaseliga sujus?


OK:
Hästi. Ja roll mulle kindlasti sobib.


LK:
Lavastajaga sujus mu töö väga hästi, ja üllatuslikult, sest ma ei kujutanud ette, milline lavastuse lõppprodukt peaks välja nägema. Meid pandi paika kui marionettnukke, ja see oli huvitav kogemus.


Mida olete varem Britteni ooperitest laulnud?


OK:
Kui olla aus, siis see on mu esmakordne kokkupuude Britteni kui ooperiheliloojaga, kuid Londonis koolis tuli mõnda tema laulukest siiski laulda. Inglismaal on Britten muidugi tõeline pühak.


LK:
Ma olen seda ooperit juba kord teinud Weimaris kooliprojektina, ja ka seal mängisin guvernanti. Ka “Suveöö unenäos” olen õppimise ajal laulnud – Eisenachi teatris.


Millest teie meelest see ooper räägib?


OK:
Minu meelest kõneleb “Kruvipööre” kontrastidest: hea, halb, tõsine, mittetõsine, ühiskonnapiirid, vaimude maailma piir.


LK:
Minule on see ooper väga suure küsimärgiga – et kes on need, kes kõik ilusad suhted kaunis maamõisas segamini ajavad? Kipun arvama, et selleks on guvernant ise.