Saabub meediamolekulide ajastu

Kristjan Otsmann ennustab massimeediale veel kümmetkond eluaastat, sest juba praegu paistavad uue, minumeedia ajastu esimesed kiired.

Järgmise kümne aasta jooksul võtavad massimeedia rolli üha enam üle nn meediamolekulid, mille puhul inimesed edastavad informatsiooni teineteisele otse või väikeste suhtlusvõrgustike kaudu. Uus ajastu muudab infovaliku varasemast isiklikumaks, kuid samas juhuslikumaks ja vähem usaldusväärseks. Esimesi meediamolekulide ajastu saabumise märke võime näha juba praegu.

Blogijad sõeluvad ja toodavad infot

Infot on liiga palju ning see vajab sõelumist – tavapäraselt on seda rolli kandnud massimeedia. Massimeedia sõel on üsna jäme, enamik inimesi laseb massimeediast pärit info läbi peenema sõela, leides tavapärasest sügavamat huvi pakkuvat teavet. Sageli pihustub info inimese peensõelale sõprade-tuttavate abil; keegi soovitab lugeda mõnda artiklit või lihtsalt küsib, et kas oled mingist olulisest asjast juba kuulnud. Kümmekonna aasta eest võtsid sellise infosöötja rolli USAs ajaveebide pidajad ehk blogijad ning viimasel viiel aastal oleme sama kogenud ka Eestis.

Paraku ei piirdunud asi info sõelumise või edastamisega – blogeritest said olulised uue info tootjad. Mõned neist spetsialiseerusid kindlale valdkonnale, teised kütsid lugejate meeli teravate arvamustega, kolmandad jätkasid mingi valdkonna süvitsimineva info viitamist.

Praeguseks on blogipalaviku esimene hoog raugenud nii Eestis kui ka mujal maailmas, kuid infotulv pole peatunud. Infotootjate ring hoopis laieneb jõudsalt ning viimase kolme-nelja aasta jooksul on muutunud info tootjateks märkimisväärne hulk läänemaailma elanikke.

Suhtlusvõrgustikud koondavad sadu miljoneid

Oma osa mängivad selles suhtlus- ja fotojagamiskeskkonnad. Kodumaisel rate.ee’l on üle 300 000 kasutaja, kes postitavad peamiselt oma pilte. Orkutist leiame info 120 miljoni inimese kohta ning MySpace’i kasutajaskond on veelgi avaram. Uuematest tulijatest astub neile kannale näiteks pea 90 miljoni aktiivse kasutajaga harukordselt interaktiivset suhtlust pakkuv Facebook. Kõik suhtlusvõrgustikes osalejad toodavad usinalt infot, postitades pilte ja muusikaviiteid, vahetades meeleoluteateid, kirjutades foorumites, hinnates teineteise infot, mängides ning elades küberelu selle kõikvõimalikes vormides.

Vaatame teist valdkonda: enamikest arenenud riikide elanikest on saanud päevapiltnikud, sest digifoto on viinud fotograafia massidesse. Inimesed pildistavad rohkem kui kunagi varem ning loomulikult näitavad neid pilte Flickri, Nagi või mõne teise fotokeskkonna vahendusel teistelegi. Viimase lainena on vallutanud küberruumi YouTube’i sarnased videoteenused – sealtki tuleb infot meeletult palju.

“Mida sa praegu teed?”

Meediamolekulidena võime käsitella ka MSNi või Skype’i meeleoluteateid, mille eesmärk on tuttavatele kiiresti teada anda, kuidas end tunneme ja millega parasjagu tegeleme. Sama asjaga, ent märksa põhjalikumalt  tegeleb sotsiaalne veebiteenus Twitter, mille kasutajad saavad arvuti või mobiili abil teatada kogu suhtlusvõrgustikule, mis teoksil, ükskõik kui oluline või tühine see ka poleks.

Jääb üks oluline küsimus: kes seda infomassi jaksab tarbida? Alguses loodeti abi RSSi infovoogudest, kuid asjata. Infotulv on paisunud selleks liiga suureks. Viimaste kuude jooksul ongi tekkinud esimesed teenused, mille abil saad koondada kogu oma sõprade võrgustiku toodetava info ühtsesse infovoogu, et sellele kord-paar päevas pilk peale visata.

Lähiaastail on oodata meediamolekulide laienemist mobiilsesse maa ilma: saame juba mõne aasta pärast oma telefonile “öelda”, mida hetkel teeme, ning see info jõuab kõigi inimesteni veel enne, kui nad meile helistama hakkavad.

Ega sel meediamolekulide ajastul polegi midagi häda – saame ju ligimeste ja tuttavate kohta märksa enam infot kui varem ja ehk aitab põhjalikum info kaasa sellele, et mõistame ligimesi varasemast paremini. Paraku toovad meediamolekulid kaasa mitu olulist probleemi, millele hetkel veel pole lahendusi näha. Esimene probleem on privaatsus. Inimesed avaldavad suhtlusvõrgustikes ja fotoalbumeis pilte ning muud infot, mille puhul nad ei mõista, et see levib kõigini, kes seda infot soovivad kasvõi pooljuhuslikult tarbida. Selline üllatus on tabanud nii mõnelgi labrakal osalejaid, kelle tuttavad on pikantse sisuga fotod hiljem avastanud mõnest avalikust fotoveebist. Läheb veel jupp aega, kuni inimesed mõistavad: kõik, mida avaldad, võib jääda alles ning mõjutada sinu avalikku kuvandit.

Naised-saunas-rääkisid-meedia hulk kasvab

Teine probleem on info usaldusväärsus. Üha kiiremini levib naised-saunas-rääkisid tüüpi meedia. Endast lugupidava nn valge ajakirjanduse oluliseks tunnuseks on info kontrollimine.

Selleks, et uudist edastada, peavad seda kinnitama kaks sõltumatut allikat.

Meediamolekulides see reegel ei kehti. Seetõttu edastatakse vahel kontrollimatut infot, mis vahel paisub tohutuks meediamulliks. Teisisõnu: meediamolekulid loovad soodsa pinna kuulujuttude levikuks enneolematus ulatuses. Seda omakorda kasutavad ära mõned oskajad PR-inimesed, kellele meediamolekulid on loonud uue võimaluse manipuleerida masside arvamust.

Kõik see toob kaasa üsna ennustamatu meediapildi, milles annavad üha enam tooni nn kollased teemad ja tarbijaajakirjandus. Sügav ja asjakohane arutelu muutub üha elitaarsemaks ning seda võib tulevikus leida peamiselt erialafoorumitest – tavaline meediatarbija jääb kvaliteetsest diskussioonist aina enam kõrvale ning tema meediatarbimises haaravad üha suurema osakaalu teated nagu “Mari keedab putru”, “Leida kirjutab uut meeleoluteadet” ning “Jaan tunneb, et elab mõttetult”.

Kolmas probleem on info leitavus. Meil puuduvad siiani väga head pildiotsimisvahendid, rääkimata videootsingust. Praegu katsetatakse esimesi teenuseid, mille puhul näitad mõnel fotol, kuidas välja näed, ning veebiteenus suudab seejärel tuvastada su näo kõigil fotodel.

Videod on otsitavad vaid nii palju, kui inimesed vaevuvad neid metaandmetega varustama.

Ühist kõneainet jääb vähemaks

Neljandaks väheneb oluliselt massimeedia kui avaliku arvamuse koondaja roll. Mida olulisemaks muutuvad meediamolekulid ja mida enam kahaneb massimeedia, seda vähem on inimestel ühist kõneainet ning ühist arutelupinda. Sinna pole parata suurt midagi, sest maailm muutub üha individualistlikumaks. Meedia lihtsalt järgib suundmust. Nii muutubki üha olulisemaks otsida Flickri kaudu jagatud piltidelt enda nägu, mitte nautida suurepärase kompositsiooniga teiste inimeste pildistatud fotosid. Meediamuutustel käitume üha loomupärasemalt. Kas ka arukamalt, on juba ise küsimus.

Laiemalt võttes on küsimus selles, millal muutuvad meediamolekulid massimeediast suuremaks ja mõjukamaks ning mida see rahvuskultuurides kaasa toob. Aga selle prognoosimiseks on praegu veel infot liiga vähe, nagu ka meediamolekulide usinaid kasutajaid. Massimeedial on elada jäänud veel tubli kümmekond aastat.

Kristjan Otsmann o n ajakirjanik ja koolitaja ega kavatse seda artiklit oma blogis avaldada.