Paavoharju “Laulu laakson kukista“, Lau Nau “Nukkuu“, Mari-Leen “1987“

Soome metsafolk, Eesti neoondisko.

Paavoharju

“Laulu laakson kukista“

(Fonal)

Lau Nau

“Nukkuu“

(Fonal)

Mari-Leen

“1987“

(Moonwalk)

Kuidas tarbib tänapäeval muusikat üks korralik snoob? Mõistagi vinüülplaatidelt, mida on terve maailma peale trükitud vaid paarisajases tiraažis. Või siis ekstra hea saundiga 180 grammistelt vinüülidelt, kiirusega 78 RPM plaatidelt või siis, ja see on praegu väga ylös, äraunustatud makikassettidelt. Ja millist muusikat snoob eelistab? Minimal, breakcore, drone, noise, weird shit, igasugune eksperimentaalne andmine, õues salvestatud folk ning ka popmuusika, kui see on äärmiselt lo-fi (nagu näiteks Ariel Pink).

Eriline hõrgutis snoobi laual on Soome friikfolk (ja hullumeelselt katsetav Soome muusika üleüldiselt). Paavoharju ja Lau Nau albumid välja andnud plaadifirma Fonal on snoobide hulgas supermainega, ega Fonal naljalt midagi konventsionaalselt välja ei anna. Nii Paavoharju (kommuunitäis usklikke) kui Lau Nau (tõepoolest keset paksu metsa elav naisterahvas Laura Naukkarinen) teevad moodsat tehnoloogiat ära kasutades muusikat, mis kõlab kui tehnoloogiat poleks veel juhtunudki. Ma ei mõtle vaid digitaalse- või elektrikitarrieelset ajastut, nad lähevad oma muusikaga nõidade ja koriluseaega, viivad su sügavale metsalaande. Kus sul tuleb ise ümbritsevatest helidest kõige ilusamad laulud kinni püüda, Paavoharjul sageli otseses, Lau Nau puhul kaudsemas mõttes. Ja väga ilusad on nende puufolk laulud, millest tuul läbi vuhiseb ja kus aidauks kääksub, tõepoolest.

Mida oleks välismaisele tippsnoobile Eestist pakkuda? Vaid kohalikku diskopoppi, mida kunagi hüüti päkapikudiskoks, ma pakun. Kui Soome friikfolkarid proovivad tihti uttu ära kaduda, siis Mari-Leenu muusika on üks selgemate kontuuridega muusika üleüldse. Iga sündiriff joonistub kenasti välja ning tal paistab ka füüsiline kaal olevat.

Tema uuel albumil “1987“ on produtsent Sven Lõhmus ja teised teinud sedavõrd sihipärast tööd, et muusika ei pruugigi nii väga imelik ja kohatu ning paigutamatu tunduda. Plaadil on selge sünnipära: 80ndad, mille elektro, eurodisko, Suosikki-popi, isegi proto-house viidetega boogie sees Mari-Leen julgelt poseerib. Äkki isegi liiga hästi. “1987“ hoiab Mari-Leenu nii radikaalselt heana, et Kumu ÖÖ korraldajad ei julgeks teda elu sees esinema kutsuda. Aga samas: kui selle muusika taga oleks kaks ujedat Norra produtsenti ja esiplaanil bitch fatale Prantsusmaalt, kargaks kogu trendipublik näpud püsti, et oh kui peen kraam. Ja siin võib snoobi nina kärssamist tunda.

Paavoharju

9

, Lau Nau ja Mari-Leen

8