29.08.2008, 00:00
Boikoteeri boikoteerijaid!
Veiko Märka
Eesti poliitilises elus annab tooni grupp, kes peab enda missiooniks
maailmapolitseinikuks olemist. Nad nõuavad kõigilt maailma
maadelt siinsete väärtushinnangute järgimist ja kui keegi seda
ei tee, ähvardavad boikotinuiaga kuklasse lajatada – millest
vähimatki kasu pole. Sest näiteks Venemaa välispoliitika peabki
olema läbinisti valelik ja alatu – vastasel korral poleks see enam
Venemaa, vaid mingi mõttetu Skandinaavia.
Pekingi ja
lähenevate Sotši mängude boikotile kutsumist meenutades
tuletagem meelde mõned asjakohased artiklid: Silver Meikar “Hiina
verised medalid” (EPL 30.10.2007), Andres Herkel “See pole mitte
tavaline olümpia, vaid genotsiidiolümpia” (EPL 15.03.2008)
Jaanus Betlem “Kas maailm laseb Tiibeti hävitada” (EPL
20.03.2008). (Nimekiri pole lõplik, igaüks võib seda
täiendada.) Jätke need nimed meelde, kui jälle valimisteks
läheb! Just nemad ja nende mõttekaaslased tahtsid ja tahavad sinult
ja su sõpradelt võtta kõige puhtama ja
vähenõudlikuma rõõmu maailmas –
kaasaelamisrõõmu omade edu üle.Boikotile kutsumise
mõte oli ja on ju nimelt selles, et jätta Eestimaa medaliteta ja
muude õnnestumisteta, lühidalt heade emotsioonideta. Viimaste hulka
jäänud purjelauduri Johannes Ahuni või ujuja Andres Olviku
mitteosalemine poleks ei Eestis, Hiinas ega kusagil mujal emotsioone tekitanud.
Ma ei imestaks kui nimetatud fanaatikud suures raevus ka
kõik oma laste mänguasjad, millel leidus kiri Made in China,
haamriga puruks peksid. Ja kuidas nad raevust märatsesid, kui nägid
avamispeol tribüünil oma kurjemat vaenlast, Valgevene diktaatorit
Lukašenkat, kel polnud sugugi käed raudus, vaid kes hoopis naeris
ja koguni oma delegatsioonile lehvitada julges?
Lisaks poliitikutele
hõlmab puritaanlik viha teisitimõtlejate vastu neile
lähedalseisvaid ringkondi. Näiteks ajakirjanik Astrid Kanneli
põhiliseks sõnumiks Pekingi olümpia avapeo
teleülekandes oli see, et paljud Hiina kaubad on viletsad ning nende
tegemisel kasutatakse laste tööjõudu. See võrdub samaga
kui ma läheksin külla, mulle pakutaks head toitu, mille
valmistamisega perenaine on palju vaeva näinud ja mina sülitaksin
selle sisse.
Olümpiamängud on koht, kus väike
võib suure vastu suuta seda, mida ta reaalses poliitikas ilmaski ei
suuda. Kui Gruusia džuudomaadleja Irakli Tsirekidze võitis poolfinaalis
venelase Ivan Peršini ning lõpuks ka kulla, venelane aga hoopis
medalita jäi, siis oli see kõige parem ja mõjuvam vastus
agressioonile ja territoriaalse terviklikkuse lõhkumisele, uhkem kui
mistahes boikott.
P.S Ülaltoodu ei haaku kuidagi 2009.
aasta Eurovisooni lauluvõistluse korraldamisega Moskvas. Sinna Vene
publiku vilekoori ja “fašistõ” karjumise ette
taidlema ja ennast lolliks tegema minna pole vist kellelgi suuremat lusti.
Ainus vastuväide boikotile oleks see, et nii mõttetut üritust
on ka mõttetu boikoteerida.