Supeluse 21, Pärnu
Avatud P-N 12-24, R-L 12-01
Hinne:
6.5
Veel veidi ja suvepealinna Supeluse
tänav suudab restoranide hulgalt võistelda juba talvepealinna Vene
uulitsaga. Itaaliapärane Si-Si on selles seltskonnas uusim tulija ning
kahes mõttes erandlik. Esiteks pole sugugi tavaline, et uuest
restoranist rääkides kõlab alati ka omaniku nimi – aga
Si-Sist räägiti nii omavahel kui ka meedias peamiselt kui Cardo
Remmeli kodurestoranist. Teiseks annab Si-Si ruumikas aed silmad ette
kõigile naabritele. Siin on avarust, stiili ja privaatsust
ühekorraga ning ka mugavusenappuse üle kurta ei saa. Osa laudu asub
katusega varjatud ning klaasseinaga tuulte ja müra eest kaitstud
terrassil. Kiirpilk jätab ka villa siseruumidest hea mulje –
küllap on siin jahedamategi ilmadega väga hubane einestada.
Si-Si õues on veel üks väga meeldiv omadus: muusika
mängib siin just nii vaikselt, et mitte kõrva riivata, aga ka mitte
päriselt taustahelidesse sumbuda. Ja mis veelgi tähtsam: näib,
et teenindajad oskavad siin naeratada ja külaliste soove tähele
panna.
Hoolimata sellest, et menüü vaatab Itaalia suunas,
on toidukaardil nii mõnigi kirjaviga – nagu enamuses kohtadest
(klassikaline proovikivi trendipaikadele on näiteks sõna
‘bruschetta’ õigekiri, ja seda testi Si-Si läbida ei
suuda).
Ettekandja soovitus proovida “värskeid
kukleid” on üllatav, sest leivakorvikeses leiduvad saiakesed on
päris kindlasti näinud vähemalt eilset päikesetõusu.
Kui värskust eraldi ei kiidetaks, ei oskaks selle puudumist esimese hooga
tähelegi panna.
Si-si-sissejuhatuseks korraldame duelli kahe
carpaccio vahel. Seesamiseemnetega kaetud toore tuunikala- ja kirsikastmega
veise-carpaccio (85 krooni) võrdluses jääb kindlalt peale
viimane – traditsiooniline õrnõhuke hõrgutis
jätab koos Parmesani-viilude ja kirsimekiga suulakke mahlaka
maitsemälestuse. Ehmatavalt punase paprikakastmega tuunikala (120)
näeb küll efektne välja, kuid on maitselt liiga tuim, et
meeldima hakata. Ehk on viga maitsjas?
Võimalik, kuid
päev hiljem kohtun ühes teises kenas lokaalis
tuuni-carpaccio’ga, mis mu usu selle kala võludesse taastab.
Kõrvitsapüreesupi (55) saatjateks on menüüs
loetletud ürdiõli, leivatolm ja säristatud peekon.
Kõik kolm klapivad erkoranži supiga kenasti, kuigi leem ise teab mis
põnevat elamust ei paku.
Küll aga näeb
taldrikutäis väga nägus välja.
Valges veinis
hautatud lõhe võikastme ja sidrunimaitselise kartulipüreega
(150) on viisakas, aga mitte enamat. Püree sidrunimekk jätab
menüüs huvitavama mulje kui taldrikul, lõhepala igatseks
kõrvale põnevamat lisandit. Ka osso bucco (130) ei jää
kuigi erksana meelde. Si-Si köögi parimat külge näitab
hoopis pasta. Maltagliati krevettide, sinikarpide ja kirsstomatitega (120) on
pearoogadest palju nüansirikkam maitseelamus – kreemjas, mahe ja
värske. Seda rooga võib julgelt soovitada.
Parasjagu
magusroa valimise ajal kiidab keegi proua naaberlauas häälekalt
šokolaadikooki, kuid otsustame siiski traditsioonilise tiramisu (50)
kasuks. Või pigem siiski kahjuks, sest maius on ootamatult raske ja
tuima loomuga, väga kaugel itaalialikult kerglasest ja õhulisest
tiramisust, millega isegi siinmail on jõutud juba harjuda.
Heade
ja halbade üllatuste taustal on Si-Si hinnad siiski üsna
mõõdukad ja ilusa ilmaga tasub igal juhul nägusas
aias tunnike suvelõpupäikest nautida.