29.08.2008, 00:00
Kuidas Priidust Rein sai
Linnateatri näitlejale Priit Võigemastile (28) oli Rein Rannapi roll Vanemuise vabaõhulaval mängitud Tiit Ojasoo - Ene-Liis Semperi rock-ooperis „Ruja"' vähemalt kolmas, mis Eesti üldsuse heas mõttes ahhetama pani.
Esimesena meenub Ahas kinofilmist “Nimed marmortahvlil”, teisena
nimiosa ETV seriaalis “Buratino”.
Aga muidugi ei saa
elavat teatrimuljet ja kohalolekuefekti võrrelda kino ega isegi TVga.
Eri allikad on avaldanud arvamust, et Võigemasti Rannap oli
ehtsam kui päris Rannap. Nii võib kohe küsida, kuidas ta
leidis just need Rannapi iseloomujooned, maneerid, žestid, mis tegelaskuju
kõige rohkem vormida aitasid.
Võigemast: “Ma ei
mäleta, et oleksin rasketes sünnitusvaludes vaevelnud.
Tagantjärele tundub, et Tiit ja Ene-Liis (Ojasoo ja Semper -
“Ruja” autorid ja loojad - V. M.) oskasid väga targalt meid
kõiki kohe alguses õigele reele sättida ja hiljem ka pisut
pidurdada. Aitäh neile selle eest, sest kellegi parodeerimine või
järele tegemine on päris libe tee ja ma ise kipun
mõõdutundetult lahmima. Rein Rannap on loomulikult väga
värvikas ja inspireeriv isiksus, nii et materjali, mille pealt
tööle hakata, oli külluslikult. See kas mängu-Rannap oli
ehtsam kui päris-Rannap... Ma ei tea.
Muide, seda
parodeerimise asja müstifitseeritakse jõhkralt üle. Iga
näitleja suudab seda teha, sest juba teatrikooli esimesel kursusel saab
selgeks, et ainet oma tööks tuleb otsida ennast ja ümbritsevat
tähelepanelikult jälgides ja mõista püüdes.
Loomaetüüdid, erinevad kõnnakud, tüübid
tänavalt jne. See on meie töö vundament – jälgimine,
analüüsimine ja tervikuks kokku panemine.
Rannap oli ka
peaproovides ja see ei häirinud mind (pigem vastupidi). Sain ka paar
pisikest, kuid olulist märkust.”
(Tegelikult on see hea,
kuid kahjuks vastuseta küsimus: miks üldse arvavad nii paljud, et
Võigemast Rannapit parodeeris? Keegi pole ju arvanud ei muusikali ega
filmi kohta, et Marko Matvere parodeeris Georg Otsa – või Hilje
Murel Marylin Monroed. – V. M.)
Priidu abikaasa ja kolleeg
Evelin Pang: “Proovis sai rohkem nalja kui valmis lavastuses. Priit
suutis truppi iga kord uute detailidega üllatada. Rannapi kuju sündis
kiht-kihilt, muutudes uue silmavaate, hääletooni või
reaktsiooni tõttu rannaplikumaks. Seda oli huvitav jälgida isegi
siis, kui ta oli tagaplaanil.”
Võigemasti esimesed
mälestused seoses Rujaga: “Kusagilt kaugest lapsepõlvest
meenub esimesena pop-Ruja repertuaar. Siis on tükk tühja maad ja
tohutu (taas)avastus lavakas ning austus ja imetlus nüüd –
proovide ja etenduste ajal. Praegu olen Ruja varase perioodi lummuses:
“Parandamatu”, “Rukkilõikus”, “Tsepeliini
triumf”.
Meil kodus Ruja plaati ei olnud. Olid Suveniir,
Vitamiin, Anne Veski, Ivo Linna ja The Beatles. Sellepärast arvan, et
esimene emotsioon ei olnud eriti positiivne. Tundus, et see solist laulab
kuidagi imeliku häälega, närviliselt ja punnitades. Mulle
meeldis ikka, kui “õigesti” lauldi. Ma ei mäleta,
millal see pööre täpselt toimus, ilmselt siis, kui Vaiko
Eplikuga kohtusin, et hakkasin muusikat hoopis teisiti kuulama ja hindama kui
varem. Hakkasin kuulma seda, millest lauldakse, ja hindama
seda, miks lauldakse. Loomulikult ei osanud ma seda siis niimoodi
sõnastada kui praegu, aga mõte on sama. See oli nagu krambist
vabanemine.
Miks on mõni laulja aus ja ehe? Miks käivad
judinad üle selja, kui mõni mees suu lahti teeb? Ma arvan
sellepärast, et ta ei mõtle, kuidas laulda, vaid laulab nii,
nagu nokk loodud, ja sellest, millest ta ei saa laulmata jätta.
Sellesama asja pärast ei kao Ruja muusika mitte kunagi
unustusse, sest esimene samm astuti õiges suunas. Ja nagu mulle koolis
õpetati – kui teed ühe sammu õiges suunas, siis on
väga tõenäoline, et ka teine samm on õiges suunas. No
ja kui paned esimese sammuga padrikusse, siis jäädki võibolla
seda “oma laulu” otsima.”
Ruja looming, nii
rokkooperis kõlanu kui ka sealt väljajäänu,
põhineb suures osas Eesti parimate poeetide tekstidel. Aga ega mehed ise
viletsamad olnud. Näiteks lõpuread Urmas Alenderi laulust
“Vaiki kui võid”: “Ja kui sa praegu tunned, et
sa mind ei vaja,/ siis tea, et kõik on alles alguses.”
Panen ette kujutleda, et Võigemast oleks “mina” ja
teatrimuusa “sina”. Kas tal on olnud hetki, kus ta kahtleb, kas
viimane teda vajab? Ja kas ta tunneb, et on veel oma teatritee alguses?
Võigemast: “Kogu aeg kahtlen, aga ei näita
välja. Kahtlema hakkan eriti siis, kui hakatakse hirmsasti kiitma. Elu on
näidanud, et ükskõik kui enesekriitiline ma püüan
olla, ühel hetkel jään seda kiidulaulu ikkagi uskuma ja siis on
selge, et järgneb häving. (Asja)tundlikku, ausat ja karmi kriitikat
hindan väga kõrgelt. Loomulikult solvun ja vihastan ja valan
pisaraid... Ega ma mingi robot ei ole. Aga südames saan aru, et sellest on
palju rohkem abi kui kiitusest – mis ka, õiges koguses, aeg-ajalt
ära kulub.
Ma ei tea, kas olen alguses, kuid loodan, et mitte
lõpus. Kooli lõpust on nüüd üle kuue aasta,
keskkooli lõpust juba 10. Kohe viskab endale ka 30 ette... Oh, ma ei
tea. Eks paistab.”
Uurin Võigemastilt, kas ta oleks
nõus veel mõnd lähimineviku tuntud muusikut kehastama.
Näiteks Gunnar Grapsi? Või Ivo Linnat? Või on ta
mõelnud mõne kuulsa eestlase peale, et küll oli huvitav
kuju, tore oleks teda mängida.
“Tähendab, mis
kontekstis? Kellegi pulmas või juubelil või firma peol või
suvetuuril või mõnes vahvas naljasaates... Ei.
Aga
mind huvitab küll üks bänd. See on Virmalised ja kadunud Toivo
Kurmet. Mitte et peaks hirmsasti mingit filmi või muusikali nendest
tegema. Ma lihtsalt tahaksin neist rohkem teada. See muusika erineb Ruja omast
muidugi nagu öö ja päev, aga ega ta sellepärast vale
või halb ei ole. Väga äge on kohati.”
Praegu
valmistub Võigemast oma koduteatris, Tallinna Linnateatris Tennessee
Williamsi “Iguaani öö” esietenduseks lavastaja Ingo
Normeti käe all.
“Võigemast” on üsna
kummaline perekonnanimi. Ja Priidul endal pole õrna aimugi, kust see
tulnud on. “See küsimus saadab mind vaata et iga päev. Eriti
siis, kui pean oma nime kuskile kirjutama või kellelegi ütlema.
Olen natukene uurinud ja kuulnud paari legendi, aga kindlust ikkagi ei ole.
Natuke nagu pelgan ka, sest mine sa hullu tea, mida selline nimi võib
tähendada. Jumal teab, mis... Äkki ongi parem kui ei tea? Kadestan
neid inimesi, kelle nimi on näiteks Tamm või Pang.”
Viimast näidet ei too Priit juhuslikult, on ta ju abielus Evelin
Pangiga. Esimesed muljed tulevasest abikaasast olnud järgmised:
“Mäletan tema ülevoolavat rõõmu ja õnnest
ära karjutud häält, kui me lavakasse sisse saime. Terve Toompea
oli seda joovastust täis. Tookord tundus see muidugi liig mis liig. Mina
olin siis veel viisakas ja nõnda keset linna lärmata ei julgenud.
Aga mida kaugemale seljataha see hetk jääb, seda armsamaks
saab.”
Evelin täiendab seda otsekui peegelpildis:
“Prii
tu ei mäleta ma sisseastumiseksamitelt üldse.
Esimesed
muljed temast ei olnud kui inimesest, vaid kui näitlejast – kui me
juba koolis tööd tegime.
Ta oli väga tagasihoidlik
ja nähtamatu, aga seda enam paistis silma laval. Ilmselt täielik
vastand mulle.”
Raplast on 21. sajandil tulnud üllatavalt
palju silmapaistvaid noori näitlejaid, lisaks selle loo peategelasele veel
Märt Avandi ja Uku Uusberg. Miks?
Ka varasemast ajast on sealt
näitlejaid tulnud, teab Võigemast. “Aivar Tommingas
näiteks.
Tegelikult mulle tundub, et rohkem kui
näitlejaid tuleb Rapla kandist andekaid muusikuid. Miks? Ma tõesti
ei tea. Hea lähedale Tallinnasse minna?”
Üks andekas
muusik, keda Priit silmas peab, on ilmselt Vaiko Eplik, keda on koguni tema
pinginaabriks tituleeritud. Tegelikult oli Vaiko aasta noorem ja õppis
Vesiroosi Gümnaasiumis, Priit aga Ühisgümnaasiumis. Küll
käisid nad mitu aastat koos muusikakoolis. Tegid koos romantilist
akustilist kahemehebändi Joyguns ning 50. aastate
rock’n’roll’i kavereid mänginud Sriroidi.
Uurin Vaikolt, kas eesti rokk on palju kaotanud seetõttu, et Priit
lavaka karmi elu tõttu muusikast loobuma pidi.
“Ikka on
kaotanud. Meil oli Claire’s Birthdays temaga väga hea
kahemeheklapp. Oli muidugi kurb, et ta lavakasse läks, aga paljudele
teeb see nüüd kindlasti hoopis rõõmu. Küllap ma
saan ka üksi Eesti rokipõllu kündmisega hakkama ja
töötan tema eest ka, las Priit hoolitseb rahulikult teatri
eest.”
Hiljem on nad koos musitseeritud, näiteks Priidu
ja Evelini pulmas, mille peaesineja oli Rock Hotel.
Elmo
Nüganen mängis bassi, Priit trumme, Vaiko kitarri ja Ivo Linna
laulis. Enamik pulmalisi jõudis lavalt läbi käia, mäletab
Eplik.
Vaiko tunnistab, et saab Priiduga praegu harvem
kokku, kui tahaks. “Ta oli ju suvi läbi Tartus, see oli täiesti
südantlõhestav.” Tallinnas elavad nad lähestikku ning
Vaiko hoiab Priidu juures üht oma akustilist kitarri. “Iga kord, kui
tal külas käin, mõtlen, et on mõttekas see sinna
jätta, sest siis on järgmine kord jälle põhjust
külla tulla.”
Priit – The Power Of Dreams
“Maailmas on olemas ainult üks tõeline Priit. Tema on see kelle nimel tasub elada – kelle nimel tasub ka surra. Kui teda poleks, poleks ka maailmas sädet mis tooks rõõmu. Tema on nagu hapnik, kes laseb meil elada ja elust rõõmu tunda. Kui teda poleks, sureks kõik headus, rõõm, julgus me sees. Osad meist jääks ellu, aga nad kannataksid maailma kurjuse, pettuse ja kurbuse all.. Kui Priitu poleks, oleks parem siiski surra kui elada kurbuses :(
Kuid kui meie sureme, kurvastavad need, kes on väliselt elus nii, et ka nemad sureksid......
Järelikult tuleb Priitu hoida ja armastada!”
Sissekanne Priit Võigemasti fännileheküljelt
“Maailmas on olemas ainult üks tõeline Priit. Tema on see kelle nimel tasub elada – kelle nimel tasub ka surra. Kui teda poleks, poleks ka maailmas sädet mis tooks rõõmu. Tema on nagu hapnik, kes laseb meil elada ja elust rõõmu tunda. Kui teda poleks, sureks kõik headus, rõõm, julgus me sees. Osad meist jääks ellu, aga nad kannataksid maailma kurjuse, pettuse ja kurbuse all.. Kui Priitu poleks, oleks parem siiski surra kui elada kurbuses :(
Kuid kui meie sureme, kurvastavad need, kes on väliselt elus nii, et ka nemad sureksid......
Järelikult tuleb Priitu hoida ja armastada!”
Sissekanne Priit Võigemasti fännileheküljelt